kirja, mida keegi kunagi lugema ei hakka, kuid ainus, kellega saan sinust rääkida, oled sina ise.
X. Mulle teeb head meelt, et tegelikult on see geneetiline uperpall – X kromosoom, nagu sa kindlasti tead, tähistab naist. Y on see, mis suurendab vananemisel karvakasvu kõrvade juures ja soodustab kalduvust punaserohelise värvipimedusele, nii nagu paljude meeste puhul ongi. Ka selles on midagi rahuldustpakkuvat, arvestades seda, kus me täna varem olime. Täna, just praegusel hetkel, on kõikjal sünergia. Kõik pakub mulle rahuldust.
Minu alaks on valkude järjestusanalüüs ja see on töö, millest on raske lahti rebida. See haarab enesesse kogu elu – teadus sarnaneb selles mõttes usuga. Kui alustasin järeldoktori õpinguid, nägin kromosoome kõikjal, akende vihmaniredes, triivimas paarikaupa lennuki hägustuva tossu jälgedes.
X-il on nii palju kasutusvõimalusi, mu kallis, X–XXX filmist süütuimate musideni, märgini, mille laps kirjutab näiteks sünnipäevakaardile. Kui mu poeg oli kuuene või nii, kattis ta terve kaardi X-idega, muutes nad ääre pool üha pisemateks, et tähed ikka ära mahuksid, soovides justkui näidata, et kaardil ei saa eales olla piisavalt X-e, mis ütleks ära, kui palju X-e on maailmas kokku.
Sa ei tea minu nime ja mul pole kavaski seda sulle öelda, kuid see algab Y-iga – järjekordne põhjus, miks mulle meeldib sind X-iga tähistada. Ma ei saa parata, et sinu nime teada saamine oleks pettumust valmistav. Võib-olla on see Graham? Kevin? Jim? X kõlab paremini. Sedasi võime kõike teha.
Jõudnud kirjas selle kohani, leidsin, et pean käima tualetis, nii jätsin kirja katki, lahkusin ruumist ja naasin kaks minutit hiljem.
Pidin enne korraks pooleli jätma. Kuulsin enda arvates midagi alumisel korrusel. Mu abikaasa ärkab sageli, et öösel tualetis käia – milline viiekümnendates mees seda ei teeks? Aga ettevaatlikkus oli liiast. Kui ta ärkaks ja avastaks, et mind pole, ei tuleks talle üllatusena leida mind siit, arvuti tagant. Olen alati olnud vilets magaja. Just sedasi olengi nii palju saavutanud. Mõned mu paremad kirjatööd on pandud kirja öösel kell kolm.
Ta on lahke mees, see mu abikaasa, kogukas ja kiilanev. Meie poeg ja tütar on mõlemad hilistes kahekümnendates. Tütar elab Leedsis ja on samuti teadlane, kuigi mitte minuga samal alal, tema erialaks on hematoloogia. Poeg elab praegu Manchesteris, enda väitel sealse muusikaelu pärast. Ta kirjutab ise laule. Minu arvates on ta üsna andekas – muidugi, ma olen ju tema ema –, aga ta pole vist veel oma eriala leidnud. Küllap valmistab talle raskusi, et õde on väga akadeemiline – ta on poisist noorem, kuigi mitte palju. Mul õnnestus jääda teda ootama, kui poiss oli alles kuue kuune.
Aga võib arvata, et minu kodune elu ei paku sulle suurt huvi, igatahes mitte rohkem kui sinu oma mulle. Loomulikult märkasin ma su sõrmes jämedat kuldsõrmust ja sina märkasid, et ma märkasin, ning me vahetasime sel hetkel põgusa pilgu, milles said selgeks reeglid selle kohta, mida me tegema hakkasime. Kujutan sind ette mugavas äärelinna kodus, nagu on minulgi, abikaasaks üks neid saledaid, ligitõmbavaid naisi, kes näeb oma east noorem välja, on korralik ja asjalik, arvatavasti blond. Pakun, et sul on kolm last, kaks poissi ja üks tüdruk, väike silmatera? Need on vaid spekulatsioonid, kuid ma olen teadlane, nagu juba seletasin, ja spekuleerimine on minu töö. Empiirilised teadmised sinust piirduvad vaid ühega. Sinuga seksimine on nagu hundi hambus olemine.
Kuigi radiaator oli madala temperatuuri peal, soojenes tuba kähku ja mul kippus pehmes nahktoolis uni peale. Olin ligikaudu tund aega trükkinud ja samal ajal teksti üle vaadanud; mul oli pea paks ning sirgelt istumisest ja mu enese sardoonilisest toonist väsimus peal. Lugesin kirja läbi, kohendasin siin-seal mõnd lauset ja märkasin, et luiskasin kahes kohas. Esimene neist oli pisivale, üks neist väikeseid enese paremaks kujutamise viise, kui pisendad teksti rutakal kirjapanemisel mõnd detaili või siis liialdad sellega, et end kellelegi avada – eesmärgiks pigem sisutihedus kui tüssamine. Selleks oli koht, kus väitsin, et kirjutan parimaid palasid hommikul kell kolm. Seda ma ei tee. On tõsi, et tõusen mõnikord öösel üles ja töötan, kuid ma pole siis kunagi oma parima tööni jõudnud. Parim töö näeb ilmavalgust umbes kella kümne ajal hommikul, kohe pärast mõru moosiga röstsaia ja suurt tassitäit musta kohvi. Teine koht, kus ma pisut luiskasin, oli muidugi veidi tõsisem. See oli koht, kus ma rääkisin oma pojast.
Sulgesin kirjafaili ja panin sellele nimeks VATquery3. Seejärel peitsin selle kausta nimega LettAcc. Võtsin hetke aega, et end sel pettemanöövril kõrvalt jälgida – just nagu siis, kui kabelis uuesti huulepulka peale kandsin. Lösutasin toolil ja sulgesin silmad. Kuigi väljas oli veel pime, kuulsin vaikset sirinat ja sirtsumist – lindude optimistlikku avamängu, mis koidiku aegu puudel kaigub ja võbeleb. See oli üks neist põhjustest, miks me äärelinna kolisime – see väike piiksuv koor, kuigi mõni nädal hiljem ärritas see mind sama palju, kui varem meeldinud oli.
Ühekordne asi, muud ei midagi. Pole hullu. Vaid üks kõrvalepõige. Teaduses on kõrvalekalded täiesti loomulikud. Alles siis, kui kõrvalekalded ei lakka, me peatume ja püüame mingit mustrit leida. Kuid teadus tähendabki üdini ebakindlust, anomaaliatega leppimist. Anomaaliad on need, mis meid loovad, sellest ka väide, et erand kinnitab reeglit. Kui reeglit poleks, ei saaks olla erandit. Seda ma täna alalisele komiteele üritasingi selgeks teha.
Õhus oli lund, just seda mäletan ma tollest päevast, kuigi helbeid polnud veel langema hakanud. See tihkus ja iseäralik kõledus, mis õhus vaid hetked varem valitses – hakkab vist lund sadama, mõtlesin endamisi parlamendihoone poole kõndides. See oli meeldiv mõte, kuna mul olid uued poolsaapad, pärisnahast, aga väikese kontsaga, niisugused saapad, mida kannab üks keskealine naine, kuna see tekitab tunde, et ta polegi nii väga keskealine. Mis veel? Mis see oli, mis sulle silma jäi? Kandsin halli džörsi riidest kleiti, heledat ja pehmet, kraega. Kleiti kattis liibuv villane jakk, musta värvi, suurte hõbedaste nööpidega. Juuksed olid värskelt pestud, võib-olla aitas see kaasa. Olin lasknud hiljuti juukseid järku lõigata ja muidu märkamatusse pruuni mõne kõrbenud mandli karva triibu tõmmata. Olin vist endaga rahul, nii nagu ikka.
Kui minu tolleaegne enesekirjeldus kõlab pisut ülbelt, siis seda põhjusel, et niisugune ma olengi – see tähendab, olin, kuni ma puutusin kokku sinuga ja kõige muuga, mis sellele järgnes. Mõni nädal varem oli üks minust poole noorem poisike mulle ettepaneku teinud – räägin sellest hiljem pikemalt – ja see tõstis mu enesekindluse lakke. Ütlesin ei, kuid fantaasiad, mis mind mõnda aega hiljem kummitasid, hoidsid meele jätkuvalt rõõmsa.
See oli kolmas kord ilmuda parlamendi komitee ette ja ma teadsin selleks hetkeks juba, kuidas asjad käivad – viibisin nende ees tegelikult ka eelmisel pärastlõunal. Astusin Portcullis House ’i sissepääsu juures pöördustest sisse ja asetasin koti läbivalgustusmasina lindile, noogutasin ja naeratasin turvamehele, märkides, et kannan teisel päeval suurt hõbedast käevõru, et tasuta massaažist mitte mingil juhul ilma jääda. Pöörasin, et lasta endast päevapääsme jaoks pilti teha. Nagu eelmisel päeval, hakkas ka sel korral turvavärav piiksuma ja ma tõstsin käed, et suur naisvalvur tuleks ja mind läbi kompaks. Mulle kui patoloogiliselt seaduskuulekale naisterahvale pakub suurt elevust mõte, et mind peab läbi otsima: kas siin või lennujaamas, kuid ma olen alati pettunud, kui alarm minu peale ei käivitu. Valvur kompas järsult mu mõlemat käsivart ja pööras oma käed palvetavasse asendisse, et saaks külgedega mu rindade vahelt läbi tõmmata. Meesvalvurid seisid ja vaatasid pealt, mis tegi läbiotsimise kahemõttelisemaks, justkui teeksid seda nemad.
„Mulle meeldivad su saapad,” ütles naisvalvur, pigistades neid õrnalt mõlema käega. „Teenivad sind kindlasti hästi.” Ta ajas end sirgu, pöördus ja ulatas mulle nööri otsa riputatud pääsme.
Libistasin lipiku kaela ja pidin siis kergelt ettepoole küünitama, et suruda see vastu lugerit, mis avas järgmised klaasuksed.
Komiteega kohtumiseni jäi veel pool tundi aega – saabusin piisavalt palju
