mikrofonid, mõte sellest, et minu kohta koguneb iga järgneva sõnaga üha uut ja uut materjali – kogu see rusuvus, mis nende protseduuridega kaasneb. Just see hirmutab mind. See tekitab tunde, nagu oleksin põlluhiir, kes on jäänud kombaini hiiglaslike pöörlevate terade vahele. Tunnen end nii, kuigi peaksin olema sama hästi valmistunud nagu iga tunnistaja. Minu abikaasa seisis selle eest hea. Ta palkas tipptasemel advokaadi mind ette valmistama, makstes talle nelisada naela tunnis. Olen pidanud enamjaolt meeles, et pean vastates vaatama vandemeeste poole, mitte automaatselt oma advokaadi suunas. Olen võtnud kuulda, et seda on lihtne meeles pidada, kui istun sedasi, et varbad jäävad vandemeeste poole. Olen hoidnud selja sirge, jäänud rahulikuks, vaadanud kenasti silma. Olen – ja sellega nõustub kogu minu meeskond – olnud väga tubli.
Advokaat on kohtuniku mõistaandmisest aru saanud ja pöördub nüüd taas minu poole. „Nii et kokkuvõttes olete töötanud või käinud Westminsteri linnaosas nii umbes kaksteist aastat? Kauem?”
„Küllap kauem,” ütlen ma, ja pinge hakkab sel hetkel kogunema, lõputu rahutustunne, mis asub kusagil sügaval sisimas, tuvastamatu, justkui kerge haare päikesepõimiku ümber. Tajun seda eneses, kuigi ma ei oska seda seletada.
„Niisiis,” sõnab naine ja tema hääl muutub vaikseks, hoolivaks, „oleks õiglane väita, et kõike seda reisimist, metroost kõndimist ja lõunatunde ja muud arvesse võttes tunnete seda piirkonda väga hästi?”
Pinge koguneb. Hingamine muutub raskemaks. Tunnen, kuidas mu rind tõuseb ja langeb, esmalt vaevumärgatavalt, ent mida enam ma püüan end talitseda, seda märgatavamaks liikumine muutub. Kohtusaali õhk pakseneb, kõik tajuvad seda. Kohtunik põrnitseb mind. Kas ma kujutan seda endale ette või on roosa särgiga vandemees, keda ma silmanurgast näen, end pisut sirgemaks ajanud, istmel ette küünitanud? Korraga ei söanda ma otse vandekohtu poole vaadata. Ma ei söanda sinu poole vaadata, seal süüpingis istumas.
Noogutan, suutmata ühtäkki sõnagi lausuda. Ma tean, et mõne sekundi pärast hakkan õhku ahmima. Tean seda, kuigi nii pole minuga kunagi varem juhtunud.
Advokaadi hääl on vaikne ja sume: „Te tunnete sealseid poode, kohvikuid …” Mu kuklale koguneb higi. Peanahk tõmbab kokku. Naine vakatab. Ta on märganud mu rahutust ja tahab, et teaksin – arvan õigesti: ma tean, kuhu ta oma küsitlusega triivib, ja tema teab, et ma tean. „Väikeseid põiktänavaid …” Ta vakatab taas. „Kõrvaltänavaid …”
Ja see hetk ongi käes. Hetk, mil kõik variseb kokku ja ma tean, ja ka sina seal süüpingis tead, sest langetad pea käte vahele. Teame mõlemad, et kaotame mõne hetke pärast kõik – meie abielud on läbi, karjäärid hävinenud, ma olen kaotanud oma poja ja tütre austuse ja, veelgi enam, mängus on meie vabadus. Kõik, mille nimel oleme tööd teinud, kõik, mida kaitsta püüdnud: kõik laguneb peagi koost.
Ahmin õhku seda varjamata, tõmban sügavalt hinge. Minu kaitsja – vaene Robert – põrnitseb mind segaduses ja häiritult. Süüdistajad tegid oma rünnakuplaani enne protsessi avalikuks ning selles, mida võis kuulda nende sissejuhatavates sõnades või tunnistajate ütlustes, polnud midagi ootamatut. Aga nüüd seisan ma silmitsi sinu advokaadiga, kes kuulub kaitsjate poolele, ja sinu kaitsjatel ja minu kaitsjatel oli kokkulepe. Mis toimub? Näen, kuidas Robert mõtleb. Ta vaatab mind ja ma näen seda tema näost: on midagi, mida see naine mulle ei rääkinud. Robertil pole aimugi, mis ees ootab, ta teab vaid, et ta ei tea. See on vast iga advokaadi õudusunenägu, miski, mis tabab täiesti ootamatult.
Tunnistajapingist allpool, minule lähimate laudade taga põrnitseb mind ka süüdistajate meeskond: peaprokurör ja tema kõrval istuv nooremprokurör, naine riigiprokuratuurist nende taga, ja veel üks rida kaugemal politseiameti vanemuurija, juhtumiga tegelev uurija ja tõendusmaterjalidega tegelev uurija. Ukse ääres on ohvri ratastoolis isa ja pere kontaktametnik, kes määratud tema eest hoolitsema. Mulle on selle draama tegelased sama tuttavad nagu mu enda perekond. Kõigi pilk on minule naelutatud – kõigi, mu armsam, peale sinu. Sina ei vaata mind enam.
„Te ju teate,” ütleb preili Bonnard oma mahedal, sumedal häälel, „üht väikest tagatänavat nimega Apple Tree Yard?”
Ma sulgen väga aeglaselt silmad, justkui tõmbaksin oma senisele elule katte peale. Saalist kostab pominat, seejärel sahistab keegi minu ees pingil oma jalgadega. Advokaat jääb hetkeks vait, et suuremat mõju avaldada. Ta teab, et hoian oma silmad mõne hetke kinni: et kõike hoomata, püüda katkendlikku hingamist kontrolli alla saada ja sekundeid võita, kuid aeg on libisenud peost nagu vesi sõrmede vahelt ja seda pole enam, ei üht hetkegi: kõik on läbi.
ESIMENE OSA
X JA Y
1
Et alustada sealt, kust kõik alguse sai – tegelikult algas see kaks korda. See algas tol külmal märtsipäeval Westminsteri palee St Mary Undercrofti kabelis, uppunud, põlenud ja igatepidi piinatud pühakute all. See algas tol öösel, kui tõusin hommikul kell neli. Ma pole tegelikult unetu. Ma pole kunagi ööst öösse vähernud või veetnud nädalaid hägusas kurnatuses, näost hall ja ettevaatlik. Vahel ärkan ootamatul ja seletamatul moel – ja just nii tol öösel juhtus. Mu silmad kargasid lahti, meeled tulid teadvusele. Jumal, mõtlesin ma, see juhtus … Käisin mõtteis juhtunu läbi ja iga kord näis see üha pöörasem. Vähkresin teki all, olemine raske, ning ma sulgesin silmad, et need taas avada, teades, et uni ei saabu vähemalt tund aega. Eneseteadlikkus: see on üks peamisi boonuseid, mis vananemisega kaasneb. See on meie lohutusauhind.
Sellisel kellaajal ei ole mingit selgust ega arusaamist. On vaid lõputu mõtete virrvarr, iga mõte üha segadusse ajavam ja keerutavam kui eelmine. Nõnda tõusin üles.
Minu abikaasa magas sügavalt, hingetõmbed karedad ja järsud. „Mehed suudavad öösel saavutada püsiva vegetatiivse oleku,” rääkis mulle kord Susannah. „See on teada-tuntud meditsiiniline seisund.”
Niisiis tõusin ja lipsasin voodist välja, toa jahedus nahka näpistamas, ja võtsin ukse tagant nagist paksu hommikumantli. Mulle meenus, et sussid on vannitoas ja ma tõmbasin ukse õrnalt enda taga kinni, sest ei tahtnud äratada oma abikaasat, meest, keda armastan.
Kuigi sellisel kellaajal ei pruugi olla selgust ega arusaamist, on arvuti ikka olemas. Minu oma asub pööningul, kus ühel pool kaldus seinad ja teisel pool klaasist uksed, mis viivad pisikesele ornamentidega kaunistatud rõdule, kust avaneb vaade aeda. Meil on abikaasaga kummalgi oma kabinet. Oleme üks sellistest paaridest. Minu kabineti seinal on poster topeltheeliksist, Maroko vaip ja kirjaklambrite jaoks savist kauss, mille meie poeg mulle tegi, kui oli kuuene. Nurgas vedeleb Science ’i ajakirjade hunnik, mis on sama kõrge kui mu laud. Hoian hunnikut nurgas, et see kokku ei variseks. Minu abikaasa kabinetis on klaaspinna ja valgete sisseehitatud riiulitega laud ning üksainus mustvalge foto San Francisco trammist, umbes aastast 1936, mis on raamitud pöögi tooni raami ja ripub arvuti taga seinal. Tema tööl pole trammidega vähimatki pistmist – ta on ekspert hiirte geenimutatsiooni alal –, kuid ta riputaks seinale pildi hiirest sama suure tõenäosusega kui asetaks tugitoolile istuma mõne pehme mänguasja. Tema arvuti on ilmetu juhtmeteta ristkülik. Pastakad ja muud tarbeesemed on pisikeses hallis sahtlis laua all. Teatmeteosed on tähestikulises järjekorras.
Selles, kui panna arvuti keset ööd käima, on midagi rahuldustpakkuvat: vaikne surin, väike sinine valgus, mis kumab pimedas, nii tegevus ise kui õhustik täis tundmust, et teised inimesed ei tee seda praegu ja seega ei peaks ka mina tegema. Kui olin arvuti sisse lülitanud, astusin seina äärde õliradiaatori juurde – olen tavaliselt päeval kodus ja mul on siin oma radikas. Lülitasin selle madalale kuumusele ning radiaator tegi klõpsatuse ja piiksu, hakates õli soojendama. Läksin tagasi laua juurde, istusin mustale nahktoolile ja tegin lahti uue faili.
Kallis
