ülal, taevapiiril, tantsivad järgmised parved. Õhk on täitnud end nendega nagu lumehelvestega, tolmuga, sädelevate päikesekildudega. Piiritajad elavad õhus, otsekui oleks see kalju, mis lainetab nagu meri. Üks lind teise järel sööstab müüride poole ja keerab viimasel kümnendiksekundil kõrvale, võttes kurvi nagu lendur mõnd kaelamurdvat kunstlennufiguuri joonistades.
Või pigem ümberpöördult: lendur võtab manöövril kurvi nagu piiritaja oma mängus. Meie pilk kerkib taevasse, mitte lindude külge naelutatult, vaid haaratuna nende dünaamikast. Meie kukal kõigub siia-sinna, järgides nende kurve, pöördeid ja silmuseid, meie silmad haakuvad surmasõlmedesse ja S-kurvidesse, kuhu pagevad tuules pinguldunud kehad, mis pole muud kui lendamine, kaarjad noaterad, mis lõikavad taevakangasse oma jälgi. Meie pilku, sõnatut ja alandlikku, võib nimetada auavalduseks, samal ajal kui meie luud-liikmed lausa kihelevad elurõõmust. Lindude nakatav õnnetunne on usk õhu kandevõimesse.
I OSA
Mina
Pärast kivi mõistad roosi. Pärast roosi talud kivi.
2. Puudutus
Ojad ei voola mitte meist mööda, vaid meist läbi; meid kaasa võttes, pärlendades, vahutades panevad nad võbelema iga kiu ja raku meie kehas, nii et need hõljuvad ja helisevad.
Mu teine armastuslugu räägib jõgedest. See on armastusavaldus kõigele telluurilisele, kõigele, mis ei ole elus ja millest me ometi koosneme: luude kaltsium, geenide fosfor, vere raud, pisarate sool ja vesi, millega on täidetud üle poole meist. Lugu räägib tasastest ja kärestikulistest jõgedest, seisvatest ja veerevatest, neitsilikult noortest ja igivanadest kividest, millest jõgede veed kobrutades üle voolavad. Mu lugu räägib mägiojadest, metsikutest veesoontest kiviklibu- ja kruusasängides, vahutavatest veejugadest, mis sööstavad välja orgudest, kasutades pillavalt ja hoolimatult ära maapinna kallakut, piitsutades ja silitades kive visalt, ühendades niimoodi üheainsa kaskaadiga aastatuhandeid.
Jõed kandsid meid, mänglesid meie ümber ja hellitasid meid neil kuudel, 2010. aasta veebruarist augustini, kui ma elasin oma kümneaastase pojaga tolles pisikeses Liguuria linnakeses. Jõed kandsid meid läbi aastaaegade ja muutusid koos meiega. Talvel libistasin käega üle jäätunud kiviklibu ja suvel kastsin end üleni sooja vette mõnes vaikses päikselises jõekäärus. Jõed liikusid maastiku kehas kobamisi nagu erutust edasikandvad organid minu enese kehas. Sundimatu ja suursugune iseenesestmõistetavus, millega nad endale teed rajasid, otsustasid oma saatuse üle, äratas minus igatsuse iseenese elususe järele.
Vesi näitas mulle ikka ja jälle: tegelikkuses algab Eros puudutusega. Ei ole olemas elu ilma puudutuseta. Puudutuseta ei ole igatsust, teokssaamist – ega vaimu. Kui valguskvant muudab mu võrkkesta, kui silitan armsama nahka, või kui närvirakk saadab välja elektrilise impulsi, puistates välja kaltsiumiioone, siis on see kõik alati füüsiline kaasahaaratus, nii nagu tormav vesi pillutab laiali ja veab enesega kaasa veerevaid kruusateri, jõgede vesi, see puhtaim anorgaaniline maailm.
Liguuria Apenniinid on jõgedemaa. See ei ole maastik rahulikult voolavate jõgedega, vaid kärmelt liikuvate vetega, mis sööstavad kohinal orgu, murendavad mäe kildudeks, vibreerivad ja panevad killud uutmoodi kokku. See on mägiojade maa, ojad jahvatavad kaljud kiviklibuks ja loovad nii sellele paigale uue topograafia, komponeerides selle rändrahnudest, kivimürakatest, kildudest, kuulikestest, liivast. Liguuria on ojademaa, need ojad on loomine ise, loomine kui pidev sündmus, loomine maailmaloomise ajast, loomine, mis muudab maa, mida ta puudutab, jälle geoloogiliseks imikuks ja sünnitab igavese nooruse. Liguuria jõgedes, mis oma jahedate vetega teevad märjaks meie käed ja ergutavad meid oma mitte hetkegi puhkavate kivide raske soojusega, oleme tagasi maailma lapsepõlves.
Tammede, saarte, kirsipuude, kastanite ja sarapuude sametiga kaetud järske mäenõlvu valitsevad salamisi jõed oma orgudes. Jõgede kivised rajad viivad tagasi kõige lätte juurde. Sellele, kelle orgudes on säärased kiviklibused jõed, tuletatakse kogu aeg meelde, et kord oli kõigel algus, mida ei kavandanud ega kujundanud inimene, algus, mil inimesed ja veerevad kivid veel kokku kuulusid. Kivid, Eimiski poolt kohale veeretatud, laiali laotatud ja kohale asetatud, nõlvadel rippuvad kiviteed, valged koridorid kuristikes, mis laienevad ja kitsenevad, eemalduvad üksteisest ja embavad taas, kerged kui lumeväljad, kiviste helveste tulv orupõhjas.
Ojades liigub veereldes seesama triibuline kivim mis all rannaski. Veerlevad ojad on mere ääreni täitnud. Seal, kus on ojade vesi, näen ma iseennast, veepritsmeis, mere voogamises. Kõikidest vetest kumab mulle vastu üks ja seesama sõnum. Vesi on tuhandest peeglist koosnev peegel. Veeretan end ojavulina saatel mäest alla, hingan rannakividel välja, olen too lainetav maailm, mis rütmiliselt paisub ja siis jälle tagasi veereb. Kõik on juba toimunud. Eile, täna ja homme sulavad kokku kivil värelevas valguskiires, ühe graniidist punga epidermisel.
Jõed tekivad sellest, et niiske õhk tõuseb mägede kohale, veeaur jahtub, kondenseerub ja sajab maha vihmana, mis voolab orgu, sest org tõmbab vee raskust ligi. Seega on jõed raskusjõu kaudne ja kaugeleulatuv ilming. Või kui öelda poeetilisemalt: jõed, nende kärestikud, puhtaks uhutud orud ja kivisängid on viis, kuidas mäed tajuvad raskusjõudu – ja seda taju ka kohe näitavad. Muidugi ei taju mäed mitte midagi nii nagu meie, isegi mitte nii nagu bakterid. Aga nad muutuvad vee puudutusest ja me võime seda muutust näha ja tunda. Ameerika metsateadlane ja keskkonnafilosoofia pioneer Aldo Leopold nimetas nende muutuste taju „mäe moodi mõtlemiseks” (ja arvas, et sellise teistmoodi mõtlemisega võiksime lahendada suure osa keskkonnaprobleemidest): mitte luua ratsionaalseid seoseid, vaid minna jälgi mööda, mille jätab puudutus, ja tajuda selles pidevat muutumist.
Mõelda nagu mägi tähendab ka mõista, et põhimõtteliselt valitseb kõikide kehade vahel siin ilmas erootiline külgetõmme, mis kutsub mind, minu keha enda juurde niisamuti nagu org vett. Suured kehad tõmbavad ligi väiksemaid, Päike Maad, Maa vett. Seega on gravitatsioon Aldo Leopoldi vaatenurgast Maa õrn igatsus meie järele. Maa emalikku tõmmet me enamasti üldse ei taju. Aga kas selles õrnuses pole kübeke lohutust, mis seisneb selles, et võime mõnel väsimushetkel aasale pikali heita, keha Maa sängis?
Tõsiasi, et planeedi suur keha tõmbab minu keha pidevalt enda poole, on Ameerika ökopsühholoogi David Abrami arvates tõend mis tahes maailmakäsitluse erootilisest alusest. Ja gravitatsioon on vaid üks universumi põhjapanevaid jõude. Peale selle on veel kolm materiaalse vastastikmõju printsiipi. Ainuüksi mõistega – vastastikmõju – osutab füüsika sellele, et tegemist on sedalaadi nähtustega nagu vahetamine, suhted ja puudutused. Lisaks raskusjõule toob füüsika „standardmudel” esile ka elektromagnetilise jõu, mis kirjeldab magnetismi, laenguid ja välju, samuti nõrku ja tugevaid tuumajõude, mis hoiavad aatomituuma koos.
Kõik need füüsika põhiseadused sõnastavad mateeria eri osade omavaheliste suhete printsiipe. Nad ennustavad, millised on tagajärjed, kui segusse satub erinevaid toimeaineid. Samas ei omista loodusteadlased sellele aspektile kuigi suurt tähendust. Nende silmis vastavad neli põhijõudu seaduspäradele, mida tuleb silmas pidada, et mõista kosmost arvutuste teel ja seda ratsionaalselt ümber kujundada. Vähesed füüsikud näevad neis seadustes puudutamise ja teineteisesse tungimise printsiipi.
Muidugi on füüsikutel siin õigus – aga siiski mitte täielikult ja mitte kõiges. See, mida vanemate klasside õpilased püüavad enesele vaevaliselt meelde jätta kui objektide matemaatilist struktuuri, on alati ka vastastikuse muutmise võimaluste kogum. Kui universum Suure Paugu tagajärjel tekkis, ei olnud seal peaaegu mitte midagi muud kui need võimalused: alguse energia ja jõud, mille tolles energias alles potentsiaalina peituv vormitu Miski erineval viisil kokku pressis
