püsivaid ja aineliselt piiritletud objekte, ning teisalt võidukaid, aga üksildasi ellujääjaid, arvab, et aatomid tunnevad teineteise vastu midagi iha sarnast, selleks et oma hulka suurendada, muutuda üheks ühiselt loodud, terviklikuks molekuliks. Knappi silmis on see kõige lihtsam armastusakt.5
Aga ükskõik, kuidas me seda ka kirjeldame, kas on meie eelistuseks kosmiline õrnustunne või kajastame maailmaruumi pikaajalist evolutsiooni ja keerukuse kasvu pigem loodusteaduslikult erapooletus protokollis, igal juhul võime tõdeda, et viisis, kuidas asjad maailmas koonduvad ja omavahel uusi, keerukaid ning nõudlikke vorme moodustavad, ilmneb üks pidev tendents. Seetõttu läheb Knapp niikaugele, et nimetab ka füüsikat „suheteteaduseks”.6
Kuna kõik selle maailma kehade omavahelised puudutused annavad uusi võimalusi tähendusloomeks, võib maailma keerukus kasvada, ehkki universumi energia pürib järjepidevalt tasakaalu poole. Mateeria Eros tõmbab kriipsu peale füüsikute põhioletusele, et „entroopia” universumis kasvab järjepidevalt ja kosmoses kaldub kõik liikuma sarnase, võimalikult madala energeetilise tasemega seisundi poole, kui pisut lihtsustatult öelda. Tuli kustub. Elusolendid surevad. Meie keha laguneb. Isegi päike kustub kunagi.
Ehkki kokkuvõttes püüdleb küll kõik igavavõitu liivaterade ühetaolise leviku poole Saharas, saab toimuv võimalikuks ainult sel viisil, et protsessi käigus sugeneb kõikjale silmuseid ja sõlmi, mis tekitavad lokaalseid komplikatsioone. Me võime neid ette kujutada viirgudena puhta veega klaasis, kuhu on segatud madarasiirupit: tekivad kokkupuutekohad, kus ained üksteisega reageerivad, aatomituumad ühinevad, elektronid hüppavad ühest kestast teise, massiivsed kehad hakkavad üksteist ligi tõmbama ja üksikute osalejate tegevuse tagajärjel tekib pidevalt uus olukord, mida tuleb alati vaadelda kui midagi ühist.
Ilmekaim näide sellest, kuidas kosmos püüdleb liigutavalt ja dramaatiliselt tulevase rahuseisundi poole, mida ennustavad füüsikaseadused, ja kasutab seejuures ohtralt kõrvalteid, on elu. Samal ajal kui mateeriaosakeste energiatase kogusummas langeb, kasutatakse selle languse käigus vabanenud jõudu uute suhete sõlmimiseks, enneolematute konstellatsioonide loomiseks, senitundmatuteks vormideks, maitseteks ja kogemusteks. Samal ajal kui universum tüürib vältimatult selle poole, mida füüsikud nimetavad „soojussurmaks”, tühjuses suikumise ja ühetaolisuse poole, kasutab elu just seda aeglast mahajahtumist ära otsekui bussijänes, et oma veidrustega lagedale tulla – korallrifid, keriloomad, paljastuhnurid, teie ja mina.
Materiaalsele maailmale on omane kalduvus organiseerida end hukutava kuristiku serval pidevalt ümber uuel, looval kujul. Maailm võiks vajuda soojussurma, ent selle asemel leiutab ta üha uusi komplikatsioone ja mänglevaid arabeske: energia tiheneb aatomiteks, aatomid ühinevad molekulideks, molekulid koonduvad reaktsioonitsükliteks ja nood kapselduvad elavate rakkudena tolles keskkonnas, mis on nad sünnitanud. Samal ajal, kui ees seisab energeetiliselt rahulik surm, kujunevad välja enneolematud uued suhted elementide vahel ja ilmnevad omadused, millest aatomid varem heal juhul vaid unistada võisid.
Mõned teedrajavad seisukohad avaldas Ameerika bioloog Stuart Kauffman. Tema silmis on leidnud kinnitust, et vajadusel kujuneb korrastamata mateeriahulgast välja üha keerukamaid moodustisi ja ühel hetkel hakkavad need elama oma elu: visa tahtmisega olemas olla, mida me ise tunneme oma mina sügavast sisemusest. Märksõna, millega Kauffman seda protsessi kirjeldab, on „autokatalüüs” – eneseabi. Ta on täheldanud, et ürgsupis peab lihtsalt leiduma piisavalt reaktiivseid aineklasse, et need ained aitaksid üksteisel mingil hetkel uusi, senitundmatuid seoseid luua.
Mida mitmekülgsem segu, seda suurema tõenäosusega sütib kunagi säde, igaüks neist erinevatest molekulidest aitab luua mõnd teist molekuli ja sulgeb niimoodi ringi: kõik see hakkab ennast ise stabiliseerima. Üksikud koostisosad aitavad üksteisel üle saada ähvardavast allakäigutendentsist. Nad trotsivad ühiselt oma saatust, luues järjepidevalt uusi seoseid, millest tekivad uued ained, mis lükkavad ühist lõppu edasi.
Meiegi oleme selle ringmängu tulemus: rakud, millest me koosneme, on esimeste autokatalüütiliste ahelate otsesed järglased. Iga elusolend on tolle katkematu eluderea pärija, mis ulatub tagasi kõige varasema iseorganiseerumiseni. Me kanname igas oma molekulis võitu soojussurma üle, plahvatava tähe kildu.
Mida sügavamale mateeria sisemusse füüsika tungib, seda enam tuleb ilmsiks, et sügaval ei ole materiaalses mõttes enam midagi kindlat, kõike võib käsitada suhete ühe vormina. Nii ei ole aatomituum tema ümber tiirlevate elektronidega mitte tilluke planeet, mille ümber tiirlevad satelliidid. See on vaid üks vajalik mudel – tõlge üksikute, selgelt eristatavate asjade maailmaks, mis on meile kergemini mõistetav. Tegelikkuses on aatom pigem erinevate energiakontsentratsioonide vaheline suhe. Tema mis tahes seisund kujutab endast momentvõtet vastastikusest sõltuvusest.
Kuidas on elektronid tuuma ümber jagunenud, seda kirjeldab nõndanimetatud Schrödingeri võrrand. Aga see ei sisalda topograafiat nagu Diercke maailmaatlas või Google’i kaardid, vaid pakub välja võimaluse, kus võiksid aatomi üksikud komponendid kõige tõenäolisemalt asetseda. Ehk on kõige täpsem öelda, et võrrand kirjeldab, kuidas aatom end „ruumis tunneb”. Schrödingeri võrrand kujutab ühe suhte võimalusi ja sõnastab erinevad tõenäolised viisid, kuidas see suhe võiks teoks saada.
Tungides aina sügavamale kõige väiksemate objektide maailma, jõudis füüsika ühel hetkel tasemeni, kus ilmnes, et üksteisest selgelt eraldatud üksikasjad, mida me tavaliselt käsitleme maailma koostisosadena, on sügavamas mõttes vaid ühe ühise koosluse erinevad tahud. Ei pea olema kvantfüüsik, et seda mõista. See teebki asja põnevaks. Piisab õue minekust. Piisab jalutuskäigust kärestikulise jõe kaldal. Piisab hingetõmbest, mille jooksul ümbritsev keskkond täidab meie kopsud.
Me oleme ikka veel maailma alguses.
Ses mõttes voolab iga Liguuria mägioja nüüdki veel orgu Suure Paugu taltsutamatu energiaga. Tolles üksteist lihvivate ja raskusjõu toimel aeglaselt oru poole rändavate kivide, veemolekulide, mineraalide maailmas võib täheldada erootilise puudutuse põhiprintsiipe: seal on kaks poolt, kes astuvad teineteisega suhetesse nii, et mõlemad pooled väljuvad neist suhetest muutununa. Sametisest jõekruusast saab kivi, kui vesi on talle andnud ümara voolava vormi, vilkast veest on saanud vedelik, mille kivid on pärlendavateks pritsmeteks muutnud. Ainult üheskoos on neil mõte, ainult teineteist vastastikku muutes saavad nad selleks, mis nad on – olles midagi palju enamat kui see, mis neis varem peidus oli. Kõva kristalliline graniit, sajandite kestel lihvitud, avastab eneses ümaruse, võime voolata, pehme vesi aga tajub lihaselises, jõulises joas iseenese massiivsust.
Seda maailma ei asusta autonoomsed, suveräänsed olendid. Pigem koosneb see dünaamiliste interaktsioonide pidevalt võnkuvast võrgustikust, kus üks muutub teise kaudu. Loeb suhe, mitte aine. Ja et see suhe võimalikuks saaks, on vajalik, et mõlemad osapooled teineteist puudutaksid, teineteise vastu liibuksid, teineteisesse tungiksid ja vastastikku teineteist lihviksid. See on erootiline põhikude, mis teeb pidevalt ühest asjast teise. Kui kivid astuvad kontakti veega, muutub nende vorm pehmeks – ja korraga ilmnevad neil omadused, mis on vastuolus kivide põhiolemusega. Orgu tormav laine peksab jõuliselt vastu rahne – ja nii saab vesi enesele omaduse, mis on risti vastupidine tema voolavusele.
Seega ei tee erootiline puudutus mõlemast osalisest mitte ainult midagi muud, kui nad enne olid – puudutusel on võime muuta mõlemad osalised selle vastandiks, mis nad algselt olid. Kivi ojasängis pääseb tõeliselt maksvusele alles siis, kui ta kohtub oma antiteesi, voolava veega. Ta muutub identseks kruusaga, sest ta pole enam identne iseenesega, vaid on midagi muud. Loov muutumine. Mitte visa püsimine, vaid kreatiivne vahetus.
See vahetus, mis ei jäta midagi endiseks, kasutades seejuures ära kehade vastakaid jõude, on erootilise ökoloogia põhimõtete alus. See kehtestab põhireeglid füüsilisele
Natalie Knapp. Kompass neues Denken. Reinbek bei Hamburg, 2013, lk 126.
Natalie Knapp,
