vana, et olla ligitõmbav, kui ta seda kunagi üldse olnud oli. „Mul on selle koeraga palju ühist,” ütles ta teenindajale. „Ja peale selle, ma ei saaks enam kunagi rahulikult magada, teades, et oleksin saanud ta päästa, kuid ei teinud seda.”
Teenindaja raputas pead. „Sa ei saa neid kõiki päästa.”
„Jah, aga ma saan päästa selle ühe.” Nina kükitas koera juurde. „Kõik on korras, Fred. Ma just päästsin su tagumiku.”
Koer tõstis silmad ja põrnitses naist.
„Ei, ära täna mind. Mul on hea meel seda sinu heaks teha.” Nina tõusis ja järgnes mööda vahekäiku teenindajale. Selle lõpus ta pöördus ja Fred tuli lähemale, surudes oma nina puurivarbade vahele. „Hei, kõik on hästi,” hüüdis Nina. „Ma tulen tagasi kohe, kui saan su siit vabastada.”
Fred ägas ja komberdas tagasi puurisügavusse.
„Oh, jaa-jah, sina hakkad mind lohutama,” ütles Nina ning läks maksma ja pabereid allkirjastama.
Koer ei muutunud palju rõõmsamaks, kui teenindaja puuriukse avas ja ta uskumatult lehates välja Nina käte vahele paterdas. „Fred, sa haised,” ütles naine, tõstis koera üles ja hoidis enda vastas, öeldes endale, et tema siidkostüüm oli keemiliselt puhastatav ja see oli vähemalt pruun nagu ka suurem osa Fredist, nii et koerakarvad ei paista välja. Koer vaatas talle otsa ja naine lisas: „Ja sa kaalud terve tonni.” Koer oli tema süles surmraske, ümar ja kogukas ning enamik tema raskusest tundus koonduvat tagaossa, nii et ta vajus täiesti lonti, kui naine teda oma puusal tasakaalus püüdis hoida. Ikkagi, ükskõik kui palju ta lehkas, oli hea tunne hoida käsi tema ümber. „Ma päästsin su, Fred,” sosistas Nina koerale kõrva ja koer jõnksatas, kui naise hingeõhk teda kõditas, kannatlikult, kuid näitamata üles mingit vaimustust sündmuste sellisest pöördest.
Ta elavnes veidi, kui naine tassis ta välja maikuise päikesevalguse kätte, kuid näis pahandavat, kui Nina püüdis teda puusal tasakaalus hoida, üritades oma valge Civicu ust avada.
„Ma kavatsesin… võtta… kutsika,” ütles naine hingeldades, kui püüdis teise puusaga auto ust rohkem lahti lükata. „Ma ei kavatsenud… võtta… osaliselt bassetit… osaliselt taksi… osaliselt tinatagumikku.” Tal õnnestus koer istmele vinnata ja uks sulgeda, siis nõjatus ta vastu autot, et hinge tõmmata. Fred kiikus edasi-tagasi, kui ta ennast sinisel istmepolstril paika sättis, siis ta pöördus ja toetas nina vastu akent. „Hästi.” Nina ohkas. „Tunne ennast koduselt.”
Ta istus Civicusse ja keeras süütevõtit. Fred toetas käpad aknaservale ja tõstis nina kõrgemale. Nina mõtles igatsevalt kutsikatest. „Sa ajad mul südame pahaks.” Ta sirutas üle koera ja hakkas akent lahti kerima. „Ära välja hüppa. Nii on sul lihtsalt parem.”
Nina hääle peale Fred pöördus ja kui naine endiselt aknalingi kallal pusis, vaatas talle sügavalt silma. Naise käsi peatus lingil ja ta vaatas ainiti neisse soojadesse pruunidesse sügavikesse. Fred oli tõepoolest armas koer. Muidugi ei olnud ta särtsakas. Tema olukorras oleks ka naine ise ettevaatlik olnud. Koer ei teadnud temast midagi. Tema ei teadnud midagi sellest, kus koer varem olnud oli. Võib-olla olid tema eelmised omanikud teda halvasti kohelnud. See polnud tähtis. Tähtis oli, et ta vajas armastust. Igaüks vajas armastust. Isegi tema ise vajas armastust. Ja nüüd oli tal Fred.
Fred.
Nina sulges silmad. Kohutav. Tal oli Fred. Isegi tema parim sõber hakkab arvama, et ta on põrunud. „Kelle sa ostsid?” küsib Charity ja kui ta näeb keskealist rõhutud ja väsinud Fredi, hakkab ta… Nina vaatas uuesti Fredi kannatlikesse pruunidesse silmadesse ja tundis häbi. „Kõik on korras, Fred.” Ta silitas koera pead. „Sa oled nüüd minu koer. Kõik on hästi.”
Fred kohtas naise pilku, ajas selja sirgu ja sirutus naise poole, tõmmates tal märja keelega lõuast otsmikuni üle näo.
„Oh, Fred.” Nina puhkes nutma ja mähkis käed ümber koera. Koera keha oli paks ja soe ja vingerdav ning Nina kallistas teda kõvemini, õnnelikuna, et tema elus on jälle elusolend, ja nii kergendatuna, et suutis lõpuks välja nutta oma pettumuse ja üksinduse, ning ta ei hoolinud üldse, et sellel elusolendil oli neli jalga ja ta lõhnas nagu räpane koer. „Me saame väga õnnelikuks, Fred,” ütles ta nuuksudes. „Tõesti saame. Meil on koos imehea.”
Fred ohkas ja hakkas Nina näolt pisaraid ära limpsima, mis pani naise veel rohkem nutma. See oli parim tunne üle nädalate.
Nina nuuksatas veel viimast korda ja lasi siis Fredi lahti, et panna autole käik sisse ja näidata Fredile tema uut kodu ning kutsuda tema tädi Charity temaga kohtuma.
„Sul on nüüd perekond, Fred,” ütles ta koerale. „Sa lähed koju.”
Alex Moore oli Riverbendi üldhaigla kiirabiosakonna tühjas läbivaatusruumis ennast voodile sirutanud, püüdes unustada oma perekonda ja enne järgmist hädajuhtumite puhangut veidi magada, kui sisenes tema vanem vend ja viskas tema kõhule pruuni paberkoti õlle kuuspakiga.
„Kuule!” Alex tõmbus hoobi leevendamiseks kõverasse, kuid nähes, et see oli Max, sirutas ennast uuesti välja. Valu tema perekonnaga seoses polnud midagi uut. „Ma magan. Mine minema. Ja võta see neetud õlu kaasa, enne kui keegi seda näeb.”
Max tõmbas õlled kotist välja ja haaras ühe purgi. Ta klõpsas selle lahti ja jättis ülejäänud viis purki Alexi kõhule, varisedes oranžile plasttoolile. Tool kriiksus ja kraapis põrandat ning Maxi purpurne siidsärk lausa karjus rohelise seina taustal. Alex võpatas ja sulges silmad, lootes, et Max mõistab vihjet ja läheb ära.
Max ei läinud. „Tead, kui sa ei veedaks oma öid naisi jahtides, ei oleks sa töö ajal nii väsinud,” ütles ta õlut rüübates.
Alex ei vaevunud silmi avama. „Ma ei veetnud ööd naisi jahtides. Ma viisin Debbie õhtusöögile. Ta hakkas lastest rääkima. Viisin ta koju. Niipalju minu armuelust.”
„See on sellepärast nii, et sa näed välja selline blond paipoiss,” ütles Max. „Sulle on „kena kutt” otsaette kirjutatud. Aga mina, mina näen välja nagu pätt.”
Alex hoidis vihjena silmi kinni. „Jah, näed küll. Kao minema, pätt.”
„Muidugi on sinul nüüd juba liiga hilja pätti teeselda, kuna kõik su ümber tunnevad sind. Sa oleksid pidanud teemat vahetama. „Rääkides lastest, Debbie, kuidas oleks väikese seksiga?” Sa peaksid õppima asju lõdvemalt võtma.”
Alex mõtles, kas kärkida temaga, et ta ära läheks, kuid otsustas seda mitte teha. Talle meeldis Max ja arvestades tema perekonda, oli sugulane, keda tal oli harilikult hea meel näha, haruldus. „Ma ei taha asju lõdvemalt võtta. Ma tahan veeta lihtsalt mõned kenad vaiksed õhtud naisega, kes tahaks mind rohkem kui lapsi või abielusõrmust. Kõigil naistel, keda ma tunnen, on bioloogilised kellad ja põletav vajadus pühenduda. Ma tahan naist, kellel oleks põletav vajadus olla minuga koos ja vaadata vanu filme ja naerda. Aga praegusel hetkel tahan ma ainult magada ja sellepärast lahkud sa nüüd.”
Max võttis veel lonksu õlut. „See on sellepärast, et sa oled arst. Naised tahavad alati arstidega abielluda.”
Alex avas ühe silma. „Sina oled ka arst. Kuidas sinuga nii ei ole?”
„Ma püüan kellegagi mitte üle kahe korra kohtuda,” ütles Max. „See hoiab selliseid teemasid üles kerkimast.”
„See on sinust tõeliselt küps,
