kuus ei ole nelikümmend,” ütles Max väärikalt. „Ja sina jääd oma juustest ilma enne mind. Su juuksepiir roomab juba praegu otsmikust eemale. Ma näen seda isegi nii kaugelt.” Ta võttis suutäie õlut ja jõi siis purgi tilgatumaks.
„Ütle, et sa ei pea rohkem ringkäike tegema.”
„Lõpetasin tund aega tagasi.” Max viskas purgi prügikorvi ja vajus, niivõrd kui see võimalik oli, mugavamalt plastiktooli. „Saad sa varsti vabaks?”
„Kolm tundi veel. Mine ära.”
„Oled sa homseks valmis?”
„See on minu sünnipäev,” ütles Alex silmi avamata. „See ei ole midagi, mille jaoks ma peaksin valmistuma. Teised inimesed peaksid selleks valmistuma. Näiteks sina. Mine osta mulle midagi hinnalist. Sa teenid head raha.”
„Täpselt,” ütles Max. „Ja sa tead, miks.”
Alex ägas ja veeretas end vennast eemale ning Max hüppas põrandale kukkuvat õllepakki haarama.
„Kuule!” hüüatas Max. „Väldi reaalsust, kui pead, aga ära õlut maha pilla.”
Alex püsis seljaga venna poole. Ma ei väldi reaalsust. Ma väldin sind. Mine minema.”
„Mina olengi reaalsus, sõbrake,” ütles Max ja Alex kuulis plastiktooli kriiksatust, kui vend uuesti istus, ja kolksatust, kui ta purgid põrandale pani. Ma sain just papsiga kokku. Ta otsis sind.”
Alex ägas jälle.
Maxi hääles oli kaastunne. „Jah, ma tean. Ta tahab homme koos sinuga õhtust süüa.”
„Ei,” ütles Alex.
„Ma ütlesin talle, et sa tuled. Põrgusse, sa ei saa sellest kõrvale hiilida. Ta ütles, et kohtub sinuga kell seitse Levee juures. Kõigepealt mõned joogid.”
„Oh, põrgusse.” Alex keeras uuesti selili ja põrnitses värvitud akustilist lage. „Sa oleksid võinud talle öelda, et ma olen haige. Sa oleksid võinud talle öelda, et diagnoosisid mul midagi vastikut ja nakkavat.”
„Ma olen günekoloog,” ütles Max. „Mida ma oleksin pidanud talle ütlema? Et sa ei saa õhtusöögile tulla, sest sul on tupeseen?”
„Kas ta oleks tähele pannud?”
„Jah,” ütles Max. „Ta töötas, nii et ta oli kaine.”
„Suurepärane. Just see, mida ma oma sünnipäeval teha tahtsin – toppida vanameest keskööl taksosse.”
„Ma hoolitsesin selle eest,” ütles Max. „Ma ütlesin, et meil on kella üheksast plaanid. Ta sai aru.”
Alex heitis vennale hävitava pilgu. Nii et ma topin ta taksosse kell üheksa. Aitäh sulle.”
„Läheb veel hullemaks.” Max säras rõõmsameelselt, nagu alati. „Ta ütles, et sinu ema tuleb homme linna.”
Alex tõusis istuli. „Mu ema lendab minu sünnipäevaks kohale?”
„Ei,” ütles Max. „Ta tuleb ühepäevasele uue lasertehnoloogia seminarile. See lihtsalt sattus sinu sünnipäev olema.”
„Jumal tänatud.” Alex potsatas tagasi padjale. „Ma mõtlesin, et ta kavatseb emalik olla.”
„Ta rääkis papsile, et tahab sinuga lõunat süüa,” ütles Max. „Keskpäeval Hiltonis. Ole õigel ajal kohal, tema ettekanne on kell üks.” Ta võttis põrandalt uue õllepurgi ja klõpsas selle lahti. „Kahju, et sa ikka veel tööl oled. Sa oleks võinud ka ühe õlle võtta.”
„Mu ema,” ütles Alex lae poole. „Terve tund koos emaga.”
„Sa saad tunni ka minu emaga,” ütles Max tubli lonksu järel. „Ta tahab kell neli sinuga koos ühe dringi teha. Tal on kell üks operatsioon ja ta arvas, et on selleks ajaks vaba.”
„Ma suudan sinu emaga ühe tunni vastu pidada,” ütles Alex. „Ma arvan.”
„Ja ma kujutan ette, et Stella kavatseb helistada,” alustas Max.
„Ta juba helistas.” Alex hõõrus käega silmi. „Hommikusöök, enne kui ta ringkäiku alustab.”
Max võpatas. „Mis sa arvad, kas ta teeb sellepärast kõike hommikul, et ta on vanim?”
„Ei, ta teeb kõike hommikul sellepärast, et tal on ora tagumikus,” ütles Alex. „Sellegipoolest on ta mu lemmiksugulane.”
„Kuule!” Max ajas ennast toolil sirgu. „Aga mina? Ma säästsin sind terve õhtu vanamehele oma karjääri puudumise õigustamisest. Sa oled mulle võlgu.”
„Mul on karjäär,” ütles Alex miljonendat korda. „Ma olen arst.”
„Jah, aga sa valisid vale eriala,” sõnas Max. „Sa oleksid pidanud valima millegi tulusama, mitte kiirabiosakonna. Nad panid minu paika ja panevad ka sinu. Kardioloog, onkoloog, günekoloog…”
„Ei,” ütles Alex. „Mulle meeldib see, mida ma teen. Mine minema. Ma püüan magada.”
Tumedapäine õde pistis pea ukse vahele. „Kuule, Alex, meil on sind vaja. Õnnetus tuli sisse.” Ta kadus enne, kui mees istuma tõusis.
Alex heitis jalad voodilt ja põrnitses Maxi. „Kui sind poleks siin olnud, oleksin saanud tervelt viisteist minutit magada.”
„See on teine teema,” ütles Max. „Kui sa poleks kiirabiarst, oleks ta sulle öelnud dr. Moore.”
Õde pistis pea uuesti ukse vahele. „Alex, tule juba. Oi, tere, Max. Ma ei märganud sind.” Ta kortsutas mehe poole kulmu. „Peida see õlu kohe ära.”
„Tere, Zandy.” Max kergitas tervituseks oma õllepurki. „Sa näed hea välja.”
Enne, kui ta lause lõpetas, oli naine kadunud.
„Ta paistab sinust kõvasti lugu pidavat,” ütles Alex. „Sina ju ei ole kiirabiarst.”
„Ma käisin temaga kunagi kohtamas,” ütles Max.
„See selgitab asja.” Alex tõusis ja suundus ukse poole. „Mine minema. Mul on vaja tööd teha.”
„Ära homset unusta,” hõikas Max talle järele. „Perepäeva. Kogu Farkle’i pere päeva.”
„Olgu,” pomises Alex endale nina alla, kui ta pikkade sammudega mööda roheliseruudulise põrandaga koridori eemaldus. „Dr. Farkle ja dr. Farkle ja dr. Farkle.”
„Mida?” küsis Zandy, püüdes talle järele jõuda.
„Ära kunagi astu esivanemate jälgedes, Zan,” ütles Alex. „Madalaima positsiooniga mees dünastias on põrgulik olla.”
„Kas nad püüavad sind veenda kiirabiosakonnast lahkuma?” Zandy keksles paar korda, et temaga sammu pidada, tema jalad olid tubli tosin sentimeetrit lühemad kui mehel ja Alex aeglustas sammu.
„Jah,” ütles Alex.
