uksehoidjad. See ei pannud Hendrik de Geeri muretsema – kui vaja, saab ta neist mööda. Praegusel hetkel ta vaid jälgis.
Ta nägi pesukarunahast kasukas naist 81. tänaval – laial, läbi pargi lõikaval vilka liiklusega tänaval – kollasest taksost välja astumas. Naine ütles midagi ühele uksehoidjatest ning ta lubati sisse. Tema juuksed olid roosakasblondid. Esiteks oli Hendrik arvanud, et see on päikesevalguse trikk, kuid varsti taipas ta, et eksib, ning et naise juuksed on tõepoolest roosad. Naine oli Beresfordist mõni tund varem lahkunud. Hollandlane oli teda külma käes suitsetades oodanud. Ta pidi teda veel kord nägema, et kindel olla.
Nüüd oli ta veendunud. See naine on Juliana Fall. Hendrik oli näinud tema naeratust ja ta silmi. See ei saanud olla keegi teine.
Korraga maitses ta sigar kirbelt. See oli Havanna sigar – tema ainus veidrus. Esimese sigari andis talle poisikesena Johannes Peperkamp ning ta oli suitsust köhinud ja oksendanud ning häbistanud end vanema sõbra ees, kellele ta nii väga muljet tahtis avaldada. Hendrik oli sellest ajast alates ammu lõpetanud muretsemise kellelegi mulje avaldamise pärast. Teda huvitas ainult ellujäämine. Ta hindas inimesi ja olukordi kiirelt ja täpselt ning see võime oli tal aastate jooksul aidanud elus püsida. Vanemaks jäädes leidis ta end oma instinktidest järjest sõltuvamaks muutuvat. Ta ei saanud enam loota füüsilisele jõule või noorusea kiirusele – või oma valgenevate blondide juuste ja ajahambast karmistunud kortsuva nahaga välimusele. Seevastu olid tal kogemused. Instinktid.
Tema instinktid käskisid tal nüüd põgeneda. Ta peaks vaid kaduma, nagu ta oli minevikus palju kordi teinud. See oli tema eriline anne. Ta saaks sellega hakkama.
Hollandlane viskas sigari maha ja kustutas selle saapakontsaga. Seejärel pöördus ta ümber ja sammus läbi kivivärava parki. Olgu neetud mu instinktid, mõtles ta.
Juliana Fall, alias J. J. Pepper lasi kuumal veel viimased roosa vahu jäänused oma juustest välja uhtuda ning talle tundus, nagu peseks vihm temast osakese maha. Sa pole J. J.! Jah, kuid kas siis J. J. polegi tõeline? Kas polnud Len just J. J. – d põsele suudelnud ja kas polnud Aquariani publik J. J. – le plaksutanud?
J. J. oli olemas. Ta polnud ehk päris normaalne, kuid ta oli olemas. Tal oli isegi Juliana avaras elegantses korteris terve omaette magamistuba. See oli sisustatud 20. aastate stiilis ning kapp ja kummutisahtlid olid täis vanu riideid ja kahe maailmasõja vahelisest perioodist pärinevaid ehteid. Selline oli J. J. träni. Julianat nähti harva kandmas midagi muud kui tippmoeloojate viimaste kollektsioonide mudeleid.
Duši alt välja astudes mässis Juliana end hiiglaslikku pehmesse valgesse vannilinasse ning kuivatas rätikuga juukseid. Ta nägi peeglis jälle välja nagu tema ise – blondide juuste ja kahvatu nahaga, igati nagu maailmakuulus kontsertpianist. Kuid tema peas ümisesid Duke Ellingtoni7, Earl Hinesi ja Eubie Blake’i8 muusika akordid. Tema sügisene Euroopa turnee (ta ei olnud jalgagi Uus-Meremaale tõstnud) oleks pidanud J. J. Pepperi tema närvisüsteemist välja ajama ja hävitama, sest J. J. ei olnud osa temast, vaid miski, mis Julianat valdas.
Vähemalt nii ta endale ütles. Kuid kakskümmend neli tundi pärast Pariisist naasmist ja endiselt ajavahe all kannatades riietus ta rohelisse kolmekümnendate aastate stiilis satiinkleiti ning suundus Aquariani poole. Ta oli oodanud, lootnud… kartnud, et Len käsib tal jalga lasta. Kuid mees ei olnud seda teinud. Len oli tal mängida käskinud. Ja, taeva nimel, seda ta tegigi!
Tal oli tore olnud.
Kuradi tore.
J. J. Pepper oli tagasi ning Juliana Fall ei teadnud, mida tema suhtes ette võtta. Lenile tõtt rääkida? Endale tõtt rääkida? Et tema, Juliana Fall, ongi see roosajuukseline ja vabameelne džässi mängiv J. J. Pepper?
Naine läks oma magamistuppa tagasi ja pani selga lihtsa valge Calvin Kleini särgi, sirge musta villaseseeliku ja vaarikakarva villase jaki. J. J. vaarikavärvi saapad oleks selle riietuse juurde hästi sobinud, kuid selle asemel valis ta hoopis mustad Itaalia saapad ning jättis pesukarunahast kasuka musta kašmiirmantli kasuks kõrvale. Täna õhtustab ta koos Shujiga ning kui on üldse olemas säärast asja, mida Eric Shuji Shizumi kunagi ei mõistaks, on see J. J. Pepper. Shuji oli fenomenaalne pianist: metsik, kirglik, kannatamatu geenius, kes oma vaimustavate esinemistega publiku suisa ära kurnas. Ta oli neljakümne kaheksa aastane ja oma pika karjääri jooksul oli ta endale ainult ühe õpilase võtnud: Juliana Falli.
„Ja kui ta J. J. kohta teada saab,” ütles Juliana lifti oodates endale valjusti, „lööb ta su pea ühe oma ehtsa Jaapani lühimõõgaga otsast.”
Mees oli teda sellega ähvardanud palju vähemtõsiste sõnakuulmatuste pärast kui inkognito SoHo ööklubis džässimängimine.
Poolel teel fuajeesse meenus Julianale, et ta kannab ikka veel J. J. kirevat võltskiviga sõrmust. Ta napsas selle sõrmest, kukutas käekotti ja püüdis unustada.
De Geer kõndis läbi Central Parki, tegemata välja järjest langevast temperatuurist ja kergest lumesajust. Lapsed möödusid temast naerdes, käes plastjubinad, mida nüüd kelkudena kasutati; ta ei teinud ka neist välja. Ta läks üle Viienda avenüü, piki Ida 79. tänavat Madisonini ja veel mitu kvartalit edasi, kuni ta jõudis väikese valgeks värvitud aknaraamidega pagaripoeni. Selle šokolaadi ja pisikeste kingipakkidega täidetud Hollandi puukingade väljapanek jättis mulje, nagu oleks jõuluvana seal juba käinud. Sint Nicolaas. Hendrik ei olnud tema peale aastaid mõelnud.
Sildil oli lihtsas Delfti stiilis kiri: Catharina Pagaripood. Hollandlane jäi selle akende ees seisma. Väikesed glasuursiniste linadega kaetud ümmargused lauad olid kliente täis… Naervaid, õnnelikke kliente, kes ahmisid sisse kakaod, hõbepotitäite kaupa kohvi, portselankannude viisi teed, rasvaseid kreemikukleid, täiuslikke kooke ja kandikute viisi keekse, pisikesi võileivakesi, erinevaid moose ja juustusid. Klaasvitriinid olid täis häid asju, mida koju kaasa osta, ning naeratavad valgetes põlledes ettekandjad sagisid klientide vahel.
Esimest korda tundis Hendrik de Geer enam kui neljakümne aasta jooksul pakitsevat nostalgiat. Ta pidi isegi pilgutama, et kuumad pisarad minema peletada – tema! Üks paarike kiirustas temast mööda ning kui nad pagaripoe ukse avasid, kuulis ta väikest kellukest tilisemas ning tundis kaneeli, pähklisegu, aniisi, või ja värske kohvi lõhna. Seda oli peaaegu rohkem, kui ta taluda suutis. Need olid tema noorusaja lõhnad ning emotsioonid lämmatasid teda, kuna ta ei suutnud mälestusi maha suruda.
Ta ei astunud sisse, vaid surus oma külmad käed odava mantli taskutesse ja põrnitses aknast sisse, jälgides, kuidas paarike on hädas sellega, millist kooki valida. Šokolaadi- või keedukreemiga? Oleks tema valikud nii tühised.
Klaasvitriini taha ilmus naine ning hetkeks arvas Hendrik, et särav naeratus oli talle mõeldud. Catharina… tahtis ta naisele hüüda.
Kuid tema nägemine teeks naisele vaid valu ning Hendrik astus tahapoole, et ta meest tänaval üksinda pimeduses seismas ei näeks. Catharina rääkis paarikesega juttu ja Hendrik silmitses teda, imetledes seda, kui vähe naine muutunud oli. Isegi nüüd, hilistes viiekümnendates, oli naise juures midagi haaravalt värsket ja süütut. Tema pehmed valkjad blondid juuksed olid pealaele palmitsetud nagu mõnel ammuse aja Hollandi kuningannal, kuid ilma kuningannaliku ülbuseta, ning põlle all kandis ta türkiisivärvi kootud kleiti. Tal oli tugev lõug ja nina – peaaegu liiga tugev –, kuid tema tumerohelised silmad olid ümmargused ja sulnid ning täpselt sellised, nagu Hendrik mäletas.
Catharina aitas paarikesel šokolaadikoogi välja valida ja pakkis selle ise ära. Kui hollandlane paari lahkumisest tekkinud väikese uksekella tilinat kuulis, oli ta juba poole kvartali kaugusel.
Valikud.
Duke Ellington (1899–1974) – Am. helilooja, pianist ja ansamblijuht (džäss).
Eubie Blake (1887–1983) Am. helilooja, laulusõnade kirjutaja ja pianist (ragtime,džäss, pop).
