teravad näojooned, pikemapoolsed ja õhukesed mustad juuksed, milles oli pisut halli, ning uurivad mustad silmad. Ta oli oma sirgjoonelisuse poolest kurikuulus. San Franciscos sündinud mees oli sansei – kolmanda põlvkonna Ameerika jaapanlane. Kuid tema esimesed mälestused pärinesid Wyomingi kontsentratsioonilaagrist – seda ei arutanud ta mitte kunagi ega lubanud kunagi ka oma kontserdikavade märkmetesse trükkida. Ta oleks võinud tosin korda abielluda, kuid klaver oli see, mis ta hinge valdas ja tema elu elas – ning mõnede meelest ka Juliana Fall. Nainegi oli neid kuulujutte kuulnud, kuid oli need alati kõrvale heitnud. Ta tundis Shujit vähemalt sama hästi, kui too teda tundis, ning mis tahes neid möödunud kahekümne aasta jooksul ka kokku ei köitnud, polnud see kindlasti seks ega romantika. Nende suhe oli heitlik ja määratlematu. Omal moel olid nad teineteisele pühendunud, kuid kumbi ei olnud avaldanud vähimatki soovi abielluda – ei teineteisega ega ka kellegi teisega. Shuji ei olnud enam ametlikult tema õpetaja, kuid naist kirjeldati endiselt tihti tema ainsa õpilasena ning Juliana lootis jätkuvalt tema nõu ja juhatuse peale. Ta oletas, et vajab ikka mehe heakskiitu ning lisaks mõistis mees rahvusvahelise kunstnikukuulsuse nõudmisi paremini kui enamik teisi. Ometi ei häirinud elukutsest tingitud eraldatus Shujit kunagi nii nagu Julianat. Mees oli rahul tundide kaupa klaveri taga istumisega, oma tööga päev päeva järel, kuu kuu järel, aasta aasta järel üksi olemisega. Ta tundis vähe kaasa oma ainsa õpilase vajadusele aeg-ajalt inimestega koos olla.
Mees puhus tiku ära ja pillas selle tuhatoosi, hingates välja mürgise suitsupilve. „Juliana,” lausus ta, „me peame rääkima.”
Naise süda peksis. Ta on J. J. kohta teada saanud! Kuid see oli võimatu. Shuji poleks kindlasti suutnud õhtusööki lõpetada, kui ta oleks teadnud, et naine samal pärastlõunal SoHo klubis Mose Allisoni9 muusikat mängis. Ta oleks kohe lihanoaga naisele kallale läinud. „Millest?” päris Juliana.
„Mis sinuga toimub?”
„Minuga? Ma tulin just väsitavalt Euroopa turneelt tagasi ja laupäeva õhtul mängin ma Lincolni keskuses oma selle aasta sajanda kontserdi. See on lahti.” Shuji hoidis sigaretti sisse tõmbamata suunurgas. Nad olid tillukeses võtke-enda-veinid-kaasa tüüpi Itaalia restoranis Upper West Side’il, kohe Broadway lähistel. See polnud eriti toretsev koht ning kui keegi kaasõhtustajatest kaks maailmakuulsat muusikut ka ära tundsid, siis jätsid nad paari rahule. Juliana jõi kofeiinivaba piimakohvi, lootes, et see avaldab veinile, toidule ja ajavahele vastumõju, nii et ta saab koju minna ja vaadata läbi Beethoveni klaverikontserdi, mida ta kahe päeva pärast esitama pidi.
„Ning pärast seda kontserti?” päris Shuji. „Mis edasi?”
„Ma lähen umbes nädalaks ajaks Vermonti ärateenitud puhkusele ning siis tulen ma tagasi ja veedan järgmised paar kuud tööd tehes ja plaadistades. Mul pole kuni kevadeni ühtegi kontserti. Ma võtsin neid sellel aastal vähemaks. Shuji, sa tead seda kõike, nii et kuhu sa sihid?”
„Ära mine Vermonti,” lausus mees.
„Mida?”
„Sa kuulsid mind. Ära mine.”
„Shuji, mul on puhkust vaja. Kurat, ma olen puhkuse ära teeninud!”
„Sa pead töötama.”
„Ma töötan kogu aeg. Ma olen neli kuud teel olnud…”
„Pianistiks olemise tõeline töö on harjutamisruumis, mitte kontserdilaval. Juliana, sa oled viimase paari aasta jooksul tapvas tempos tegutsenud. Ma tean seda. Ja sa tead, et ma toetan mõtet võtta aastas ette vähem kui sada kontserti. Kuid ma pole Vermonti minemise poolt, vähemalt mitte kohe praegu. Sul on vaja uuesti harjutusruumi põnevust tunda ja nii ruttu kui võimalik.”
„Jumala pärast, Shuji, ma olen ainult ühe nädala ära!”
Shuji tõmbas oma sigaretist sügava mahvi, hoidis hetkeks suitsu kopsudes ja hingas siis välja. Juliana köhis ja jõi veidi oma piimakohvi, kuid mees ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Nagu tavaliselt, oli ta täielikult oma mõtetesse süüvinud. Abielus olles peaksime me vastu kaks nädalat, mõtles Juliana.
„Pianist ei oota puhkust, kus pole klaverit,” sõnas mees.
Neetud, mõtles Juliana, kuid hoidis end vaos. Talle kuulus pisike vana maja Edela-Vermontis, Cape Codis, Batten Killi jõe ääres. Talvel meeldis talle selle mantelkorstnaga kaminas tuld teha. Ta istus siis tule ääres, vana tekk sülle laotatud, ja luges raamatuid. Ning ei mõelnud muusika peale. Oli tõsi, et Vermontis pole klaverit. Tal polnud isegi muusikakeskust. Tal oli vaikus.
„Shuji,” ütles naine ettevaatlikult, taltsutades oma kannatamatust. „Mina pole sina. Mul on seda puhkust tarvis ning ma lähen sinna.”
„See oleks viga.”
„Miks see Vermonti minek äkki viga on? Ma ju ei tee seda esimest korda.”
„Juliana, ma olin Kopenhaagenis.”
„Pagan.”
„Jah.”
Kopenhaageni kontsert ei olnud just üks mälestusväärsemaid. Tegelikult oli see suisa unustusväärne. Kuid Shuji ei tunnistanud selliseid vabandusi nagu halb õhtu, ning Juliana oli piisavalt tark, et mitte ettekäändeid otsima hakata. „See oli kehv esinemine,” tõdes ta, „kuid Vermonti minemata jätmine ei muuda seda… Ja miks, pagana pärast, sa mu kontsertidele hiilid? Kas sul pole midagi paremat teha?”
„Ma olin ka Pariisis.”
„Noh, sellisel juhul sa tead, et Kopenhaagen oli erandlik.” Pariisis pälvis ta seisva publiku ning kiiduhuilged – ning ta oli need õigustatult ära teeninud.
Kuid Shuji raputas sigaretti tuhatoosi kustutades tõsiselt pead. „Mind ei huvita see, mis pinnal toimub, mind huvitab see, mis pinna all toimub.” Ta rääkis alati nõnda; see ajas Juliana hulluks. „Ma kuulsin midagi nii Kopenhaagenis kui Pariisis – „halval” õhtul ja „heal” õhtul, kui sa neid nii tahad nimetada. Ma arvan, et see oli ebamugavus, ennustamatus. Loomulikult ei märganud seda keegi teine, kuid kui sa lased sel endast välja murda, siis märkavad varsti ka teised. Ole selles suhtes valvel. Valitse seda. Uuri välja, mis see on, Juliana, ning kasuta seda oma eelisena ära. Ja ainus koht, kus sa seda teha saad, on harjutusruum.”
Mees oli kuulnud tema töösse sisse hiilivat J. J. Pepperit, kuid Juliana ei tahtnud seda Eric Shuji Shizumiga arutada. „Olgu. Ma tegelen sellega pärast Vermontit.”
„Juliana, sa hiilid asjast kõrvale.”
„Ei hiili.”
Mehe mustad silmad uurisid ta nägu. „Kas sa kardad läbi põleda?”
„Ei.”
„Kui mina kolmekümnene olin, siis mina kartsin. Sina seda ei mäleta. Sa olid alles laps ega mõistnud selliseid asju. Kuid hoolimata kõigist kiiduavaldustest, lindistustest ja tellimustest, juurdlesin ma selle üle, kas ma ka veel kolmekümne viiesena pildil olen. On loendamatult noori pianiste, kes on kõigest leegikesed – paar aastat suurepärased, kuid siis – põmm – läinud. Mõnikord on see nende valik, mõnikord mitte.”
„Ma ei tee „põmm”, ma lähen Vermonti.”
„Jumal teab, et publik on heitlik ja otsib alati uut staari. Ning meie konkurentsil põhinev süsteem heidab pianistid uskumatult noores eas avalikkuse silma alla. Virtuoosiks olemise koorem
Mose Allison (s. 1927) – Am. dzässpianist, – laulja ja – helilooja.
