pole?”
Mees naeratas talle mõistatuslikult, teades, et Juliana valetab. Loomulikult oli naine selle peale mõelnud. Viimasel ajal veel sagedamini kui tavaliselt. Kuid Juliana ei suutnud Shujiga kõneleda neist hommikuist, mil ta voodis lamades mõtiskles selle üle, milline oleks tema elu siis, kui ta poleks kunagi klaverimänguga alustanud… kui ta enam kunagi klaverit ei mängiks. Mida ta siis teeks? Mida ta üldse teha oskaks? Naine ei suutnud talle rääkida oma kuhjuvast kurnatusest, mis turnee kestes üha süvenes; oma uitmõtetest Mozarti sonaadi keskele džässimprovisatsiooni pista; oma väsitavatest vaidlustest mänedžeriga, kes soovis, et ta jääks sajakontserdilise graafiku juurde, aga samal ajal ka repertuaari laiendaks ja rohkem lindistaks. Juliana ei suutnud Shujile rääkida sellest tüdimusest, mida arvustused, pidev reisimine, peened õhtusöögid ja kohatud mehed temas tekitasid. Ta ei suutnud talle rääkida, kui monotoonne see kogu aeg on. Ei suutnud sõnastada hirmu, et see monotoonsus järgneb talle ka harjutusruumi, kus seda enne polnud. J. J. oli sellele monotoonsusele vastukaaluks olnud, kuid J. J. ei saa ju igavesti eksisteerida… ning Shuji ei tohi temast üldse teada saada.
Mehel oli õigus. Juliana hiilib asjast kõrvale. Kuid üheksateistkümne aasta jooksul ei olnud ta Eric Shuji Shizumile kordagi öelnud, et tollel on õigus. Nad vaidlesid ja kaklesid ning arutasid, kuid naine ei andnud talle kunagi järele, ei lubanud mehe legendistaatusel end kunagi hirmutada. Kui see kord juhtuks, kaotaks ta oma kunstniku- ja arvatavasti ka isikliku iseseisvuse.
„Ma ei muretse selle pärast, kas ma olen veel kolmekümne viiesena pildil, ega hiili teemast kõrvale.” Juliana lükkas oma piimakohvi kõrvale ning ajas end sirgu, tundes end väsinuna ja hirmul ja nii raevununa, et ta isegi ei näinud selgelt. Miks, põrgu päralt, ei võiks Shuji teda lihtsalt rahule jätta! Miks ta peab alati susima ja tagant suruma! „Ma loodan kuradi moodi, et sa oled õnnelik, Shuji. Sa rikkusid Vermonti minu jaoks ära.”
„Hästi,” lausus mees.
„Värdjas. Mine põrgusse.”
Naine sammus väärikalt minema, jättes mehele arve ning tema kenale näole enesega rahuloleva ilme.
Hendrik de Geer helistas oma Broadwayl asuvast nigelast hotellitoast Ameerika Ühendriikide senaatorile Samuel Ryderile. Hollandlasele oli antud senaatori Georgtowni maja number ning teda ei üllatanud, et Ryder esimese kutsungi peale toru võttis. Kell oli täpselt üheksa, mil Hendrik oli helistada lubanudki.
„Oled sa oma kõhklustele vastused leidnud?” päris Ryder.
Hollandlane kuulis noore senaatori üleolevas hääletoonis pinget, kuid ta ei tundnud sellest mingit rõõmu. „Kohtume laupäeva õhtul Lincolni keskuses.” Tema inglise keel oli suurepärane – vaid kerge aktsendiga. Flaami keelt rääkis ta ainult siis, kui muud võimalust ei olnud. See oli tema mineviku keel. „Pärast kontserti. On sul auto?”
„Loomulikult.”
„Kohtume seal.”
„Olgu pealegi. Kuid vaata ette, et see Steini naine sind ei näeks.”
Hendrik sulges silmad – kõigest sekundiks – ning tundis, kuidas valu temast läbi voogas. Steini naine… Rachel. Kuid… „Mul pole su õpetussõnu vaja, senaator.” Ta hääl oli külm. „Ega Bloch sellest midagi ei tea?”
„Kas sa arvad, et ma olen loll?”
„Jah. Sa ütled inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, senaator. Ma tean. Vaata ette, et sa Blochile midagi ei räägiks, mõistad? Muidu, mu sõber, jääb tehing ära.”
Teine peatükk
Senaator Samuel Ryder noorem nügis ühte Washington D.C.10 puust pisikesse suitsusesse söögikohta sisse. See polnud just säärane koht, kus ta tihti käiks… tegelikult ei teinud ta seda kunagi… kuid antud kohtumise jaoks oli ta just selle valinud. See oli hommikusöögilaua kokkusaamine, mida tema kaitsvatele ja põhjalikele töötajatele teadaolevates kalendrites kirjas ei olnud. Tema abid oleksid tundnud õudust, kui nad oleksid näinud teda pontsakale ettekandjale leigelt naeratamas, kui too asetas tema ette toeka kruusitäie musta kohvi.
„Soovite menüüd?” päris too.
Isu pärssivad menüüd olid trükitud odavale valgele paberile ja pistetud kahe kapsastunud plastlehe vahele. „Ei, tänan,” vastas Ryder oma vastumeelsust varjates ja naise tüdinud silmadest äratundmismärki otsides. Seda polnud. „Ma võtan praegu ainult kohvi.”
Naine kehitas õlgu ja tatsas minema, liigutades oma suurt keha üllatava kergusega. Ryder maitses kohvi – see oli kuum ja kange, kuigi mitte kõrge kvaliteediga. Tal polnud selle vastu midagi. Viimase kuu aja jooksul oli ta vähe maganud. Kohvi hoidis teda ning ta kohusetunnet ja optimismi käimas. Asjad lahenevad, peavad lahenema.
Otis Raymond ilmus hääletult tema vastaspingile ning libises ketšupi- ja suhkrupakikeste ja „A-1” kastme pakiga nurka, nagu kardaks hoopis tema seda, et neid nähakse. Neljakümne ühe aastane ja üksik, pikk, liivakarva juuste ja kandilise lõuaga hästiriietatud Ryder paistis rasvases söögikohas silma. Otis Raymond – tema semud olid teda Vietnamis kutsunud Nirgiks – sobis siia aga täpipealt. Ta pidi olema neljakümne ligi, kuid ta oli isegi veel kiitsakam kui Ryder mäletas. Otis nägi endiselt välja nagu teismeline pilves lapsuke, kes on teel põrgusse. Ta ei vananenud, ta kolletus. Ta putukatest näritud nahk, sügavale koobastesse vajunud silmad, hambad ja sõrmeotsad olid kõik kollased. Isegi ta juustel oli surnud, kollakas helk.
Otis irvitas. „Kurat, mees, pole kaua näinud. Sul on Vietnamist alates hästi läinud, ah, Sam?” Õnneks tundus, et ta ei ootagi vastust. Ta hõõrus käsi kokku. „Ma pean ühe kohvi saama. Siin on kuradi külm. Kuidas sa seda küll kannatad?”
„Sellega harjub ära,” kostis Ryder.
„Mina mitte, vana.”
Pontsakas ettekandja ilmus kruusi ja värske kohvi kannuga. Ta valas Otisele kruusitäie, täitis uuesti Ryderi oma ning võttis välja tellimuste märkmiku. Kuigi Ryderit ajas mõte sellele, mida säärane koht serveerida võib, öökima, teadis ta, et kui tema ei söö, ei tee seda ka Otis… ning Nirk nägi välja isegi veel kõhetum ja näljasem, kui Ryder mäletas. Ta tellis munad ja peekoni. Otis lausus: „Tehke siis kaks,” ja heitis Ryderile hullunud naeratuse. „Ma ei mäletagi viimast korda, mil ma korralikku hommikusööki sõin. Sina?”
„Tavaliselt mängin ma reede hommikuti vara tennist,” ütles Ryder.
Otis naeris turtsatades. „Tennist. Kurat. Kas sa kannad neid lühikesi valgeid pükse?”
„Need on de rigueur, jah.”
„Persse see.”
Nirk tõmbas välja lössis paki Cameli suitse ja koputas ühe sigareti välja; tal läks selle süütamiseks tarvis kolme tikku, sest tikud olid odavad ja niisked ning ta käed värisesid. Ryderil oli tunne, et need värisevad kogu aeg. Otis imes oma sigaretist sügava mahvi, sõrmed silmatorkavalt värisemas. Ta oli alati arvanud, et tema ja Ryderi vahel on mingi eriline side, kuna ta oli Vietnamis Ryderi elu päästnud, kuid otse loomulikult oli see absurdne. Raymond tegi ju vaid oma tööd. Ryder ei tundnud, et ta Otisele erilist tänu võlgneks. Ta imetles helikopteri uksel istunud laskuri erakordset M-60 kuulipilduja käsitlusoskust – see oli Nirgi põhiline relv, mille eest ta hoolitses suurema tähelepanu ja hoolega kui enda eest. Kuid see polnud ka üllatus: Otis Raymond polnud kunagi plaaninud Kagu-Aasiast eluga pääseda. Ja paljuski
DC – Washingtoni Columbia ringkond
