oleks andnud oma särgi seljast, kui seda vaja oleks olnud. Vaid hiljem oleksid avastanud, et ta oli selle särgi kelleltki teiselt laenanud.
Teda lihtsalt pidi armastama, isegi kui enam temasse armunud polnud. Pealegi, kui paar aastat möödunud oli, sai Phoebe temast romantilises mõttes täiesti üle ning muutus immuunseks kirgede möllu vastu, mille mees põhjustada võis.
Rose ja Tiff polnud siiski mehe vastu immuunsed. Nad mõlemad olid temaga abiellunud – kõigepealt Rose, hiljem Tiff; lühikesed abielud, mis lõppesid samal moel nagu tema abielu Phoebega: murtud südame ja lahutusega. Lõpuks olid nii Rose kui ka Tiff Ralphiele andestanud. Ning mõne aja jooksul leidsid nad end teda sõbraks kutsuvat.
Baaris püüdis mootorrattur Phoebe pilgu ning tõstis oma tühja klaasi üles. Naine läks tema juurde ja valas talle uue joogi, kurk äkitselt peas keerlevatest mälestustest kuidagi kare. Sel korral mehe ette õlut pannes heitis Phoebe talle pikema pilgu. Mees vaatas vastu. Naist läbis taas värin – värin, mis kuumalt allapoole rappus, siis voolavaks muutus ning tema alakõhus soojaks järveks laienes.
Ei, mõtles naine.
Kuid sügaval sisemuses sosistas keegi lõputu reana jah – jah, mille suhtes, tuletas Phoebe endale meelde, ta midagi ette ei võta.
Oli lihtsalt kehv päev, muud midagi. Päev, mis sundis teda poleerima iga klaasi baaris ning kujutlema, kuidas oleks tähistada kolmekümneseks saamist, tehes midagi ohtlikku mehega, kellega ta äsja kohtunud oli – mehega, kes siiani talle täpselt neli sõna öelnud oli: Klaas Cuervot. Õllega. Tänan.
Pole mingit kahtlust. Hingestatud silmad. Palju lihaseid. Ronkmustad juuksed ja paar klaasi tequila’t. See oli sügava ja tähendusrikka sõpruse algus.
Kui Phoebe Kuningannade juurde tagasi pöördus, olid nood Ralphie salapärase lahkumise teema juurde edasi liikunud.
“Ma palun vabandust,” ütles Rose. “Aga mul on tunne, et meil on tegemist kuriteoga.” Kes iganes Ralphiest üle sõitnud ja siis sündmuskohast põgenenud oli, peaks juba tabatud olema.
“No, kuule,” ütles Tiff. “Otsasõit ja põgenemine ongi kuritegu.” Ta rüüpas kulmu kortsutades oma Margaritat. “Kas pole?”
“Otsasõit ja põgenemine on ettekavatsemata kuritegu,” selgitas Rose. “Ja ma ei usu, et Ralphie surm ettekavatsemata oli. Räägin sellest, et keegi tüdines Ralphiest surmani ära. Räägin planeerimisest. Kuulsite, mida ma ütlesin? Sellist asja on varemgi juhtunud. Kas mäletate eelmisest aastast seda naist Tulsast? Istus oma sportautosse, sõitis sinna, kus tema mees oma sõbratariga inetusi tegi ja ajas selle tõpra alla, kui too ja teine naine oma lemmikmotellist välja astusid. Sõitis mehe pikali ja tagurdas siis tast üle, paiskas ta sõiduteele ja sõitis veel kord üle.”
“Minu arust polnud see Tulsas,” ütles Tiff. “See oli “Law and Order’is”, kas polnud?”
Rose vaatas talle otsa. “Pole tähtis – mõelge selle üle. Kui keegi sind ei näe ja sa ei keera asja untsu ega tüüpi elama jäta, et ta sind ära tunneks, on allaajamine ja põgenemine parem kui püssikuul või rotimürk või südamesse pussitamine.” Ta vaikis hetkeks sügavalt Margarita-klaasi vaadates. Pilku tõstes jätkas ta: “Jah, siis peaksid autost lahti saama…”
“Nojah,” ütles Tiff. “Kellelgi õnnestus autost lahti saada. Või see ära peita. Või midagi taolist. Nad said sellest lahti pärast sündmust. Nad ei taha oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Aga see ei tähenda, et see oli ette planeeritud.”
“Oo, jaa,” ütles Rose. “Ma arvan, et oli.”
Phoebe, kes seda kõike juba varem kuulnud oli, soovis, et nad lõpetaksid. Kuid nad ei teinud seda.
Tiffany jäi endale kindlaks: “Mõni joodik ja muud midagi. Või mõni emme telefoni otsas.”
“Haa,” ütles Rose. “See on alles nali. Emme, kes keset ööd Paseos ringi sõidab ja helistab… kellele?”
“Tahan lihtsalt, et näeksite,” ütles Tiff oma kõige kannatlikumal ja mõõdukamal toonil, “et me ei tea põhimõtteliselt, mis on selle taga, et keegi ta alla ajas ja ära sõitis.”
“Uh. Vabandage mind. Me teame, et ta oli Paseos jala, pärast südaööd.” Paseod, vana Hispaania piirkonda krohvitud majade ja savikividest katustega, tunti kõige paremini seal aktiivselt tegutseva kunstnike kogukonna poolest. Ralphie polnud kunstnik. Ta ei elanud Paseos, tal polnud seal sõpru ega äritegevust, millest Kuningannad teadnud oleks. “Ma küsin teilt,” ütles Rose, “mida ta seal tegi?”
Tiffany hingas sügavalt välja. “Ma vaid küsin, miks peaks arvama, et see mõrv oli?”
Rose’il oli Margarita-klaas taas käes. Ta võttis suure lonksu ja pani klaasi hooga letile. “Sest see oli Ralphie, kes surma sai, sellepärast. Teame kõik, milline ta oli. Kõik armastasid teda – välja arvatud siis, kui nad teda vihkasid.”
Phoebe oli küllalt kuulnud. Enam kui küllalt. Ta haaras jäämasina pealt alumiiniumist jääkühvli, tõmbas masina terasest ukse lahti, toetas vaba käe jäämasina äärele ja pistis kühvli sisse. Tikk-kontsadel tasakaalu säilitamiseks laiemalt seistes purustas ta kühvliga jääd. See oli mõne päeva jooksul kamakaks muutunud ning see tähendas, et masin lekib. Peaks parandaja kutsuma.
Polegi seda mõnda aega teinud, mõtles Phoebe jääd purustades. Juba sellest ajast saadik, kui Ralphie linna tagasi tuli – sel korral jäädavalt, nagu ta Phoebele öelnud oli – ja Darla Jo’ga suhet alustas.
“Tiff, sa salgad,” kuulis ta Rose’i rõhutamas.
“Mina salgan…?”
Phoebe tagus kõvemini, vahtides jääkamakaid, kui ta neid kühvliga ründas, iga löök summutamas hääli tema taga.
Ta tegi jää pihuks ja põrmuks ning tema vaimusilmas hakkas mees kuju võtma.
Ralphie…
Phoebe nägi teda; nägi teekaarti tema näol, kus naerujooned sööbisid sügavale justkui kraatrid mehe täidlase suu kõrval, nägi sassis juukseid, mida mees looduses tundmatuks punakas-mustaks värvis ning mis mõne viimase aasta jooksul meelekohtadel nii kõrgelt hõrenesid, et paljad laigud tema pea peal kohtuda ähvardasid.
Mees oli masinatega alati osav olnud. “Astu kõrvale,” oleks ta öelnud, kui masin tõrkuma hakkas. “Las Ralphie teeb oma võlukunsti – ja kas sa ulataksid mulle sealt selle mutrivõtme palun, kallis?”
Phoebe tagus jääd kõvemini. Ta tahtis iga kamaka tükkideks purustada, kõik pulbriks pihustada.
“Phoebe, kallis.” See oli Rose. Phoebe lõi kühvli veel korra jää sisse. Rose hüüatas: “Hei!”
Kiiresti pilgutades, et kogunevaid pisaraid tagasi hoida, tõmbas Phoebe pea jäämasinast välja ja heitis pilgu üle õla Kuningannade poole.
Rose ütles talle õrnalt: “Kullake, pane see kühvel ära.”
Phoebe viskas kühvli masinasse, lõi ukse kinni ja pöördus näoga sõprade poole. “Mul on sellest jutust juba süda paha.”
“Vabandust,” ütles Rose.
“Ei ühtki sõna enam,” tõotas Tiffany.
Phoebe
