“Oeh, Pheeb. Ole nüüd.”
Phoebe surus käed tihedamini piha ümber, tõstis pea ja tõmbas küüruvajunud õlad sirgu. “Tunnen sellest vaesest närukaelast puudust, tõeliselt puudust.” Tema kurk tõmbus kokku. Ülejäänu pidi ta sosistama. “Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta läks ja lasi ennast ära tappa.”
Oli vaikus, välja arvatud Gwen Stefani plaadimasinas popsumas, laulmas laulu “Hollaback Girl”.
Rose’i näole ilmus malbe emakana pilk. “Oh, kullake…”
Phoebe surus huuled kokku ja raputas järsult pead. “Ah.” Ta tõstis käe. “Ma ei lähe endast välja. Minuga saab kõik korda.” Nutmist oli juba küllalt olnud. Darla Jo oli seda nende kõigi eest piisavalt teinud.
“Pole viga,” ütles Tiffany ettevaatlikult. “Vahel ei saa tüdruk sinna midagi parata. Ta lihtsalt vajab üht korralikku nutmist.”
Phoebe ei kavatsenud nutma hakata. Mitte praegu. Mitte täna. Ta võttis lonksu, et pitsitust kurgus kergendada, surus sõrmed silmade alla, et valamata pisarate põletavat valu leevendada ja ajas end taas sirgu. “Nii. Veel üks ring?”
Kuid lõbu oli otsas ja nad kõik teadsid seda. Phoebe vaatas Tiffilt Rose’ile ja tagasi Tiffi otsa. Neil mõlemal oli läikivate silmadega, tulekul pisaratega ilme. Veel üks jook ja asjad läheksid tõsiselt nutuseks.
Tiff, kes Rose’i sõidutanud oli, lükkas oma pooltäis klaasi Rose’i poole. “Joo see ära, kui tahad. Vajan üht minutit ja siis oleme siit läinud.” Ta tõusis ning läks lava kõrvalt ja mööda koridori naiste tualetti.
Rose vaatas Tiffany lõpetamata joogi sügavustesse ja siis üles Phoebe otsa. “Võtsin terve päeva vabaks. Tule mõneks ajaks minu poole. Võta vahelduseks vähe vabamalt. Sul on ju sünnipäev.”
Phoebe mõtles sellele, kuid otsustas keelduda. “Tänan. Ei.” Ta viipas käega suures osas tühjale ruumile ja üksikule mootorratturile baari tagaotsas. Mees ei vaadanud tema poole. Selle asemel vahtis ta otsejoones peeglist tagaseinal asuvate pudelite ridade poole, justkui universumi saladuste üle mõtiskledes. “Kes kõigi nende klientidega tegeleb, kui ma jalga lasen?”
Rose hoidis naeru tagasi ja küsis siis kahtlevalt: “Oled sa kindel?”
“Täiesti. Bernard tuleb kell kuus.” Bernardil, ühel kahest Phoebe täiskohaga baaritöötajast peale tema enda, oli täna õhtune vahetus. “Kui siin jääb vaikseks, lähen koju, kui ta siia jõuab. Panen jalad seina peale. Helistan emale. Pesen hambaid…”
Rose ohkas. “Pheeb, sa pead ettevaatlik olema.”
“Ohoh? Ja mille pärast?”
“Viimasel ajal on su elu lausa igavaks muutuma hakanud.”
“Ja tead mis? Mulle see meeldib.”
“Aga tüdruk vajab vahetevahel põnevust.”
“Mul on nii palju põnevust olnud, et jätkub terveks eluajaks – ja veidi kauemakski.”
Peruu kõrvarõngad blondide juuste pehmete lainete all kaela valge naha taustal tantsimas, tuli Tiffany rutates koridorist. “Olete kõik minekuks valmis?”
Rose võttis Tiffi hüljatud joogist pika sõõmu ja pani klaasi otsustavalt letile. “Valmis.”
Phoebe saatis nad ukseni, vastas nende hüvastijätu- ja sünnipäevaõnnitluste-duetile ja astus suure akna juurde nende minekut vaatama, kui nad istusid Tiffi antiiksesse, täiuslikult hooldatud Volvo sedaani, mille Ralphie talle kaks aastat tagasi kinkinud oli, kui Tiffi logisev väikeauto lõpuks otsad andis. Nad kinnitasid turvavööd ja Tiff tagurdas tänavale.
Kaunis vana auto libises tänavale – ja pidurdas järsult, kui Mustang mürisedes Westerni mööda alla tuli ja Tiffi autole peaaegu otsa sõitis. Mõlemad autod andsid signaali. Mees Mustangis keeras Volvost mööda, hüüdes möödudes midagi inetut. Rose pistis käe kaasreisija aknast välja, keskmine sõrm üleval.
Phoebe vangutas pead. Rose’il oli alati iseloomu olnud.
Volvo veeres edasi, näitas suunda Kolmekümne kuuendale tänavale ja kadus samas suunas, kuhu Mustangki läinud oli. Phoebe toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja sulges oma kipitavad silmad.
Ta juba igatses Kuningannade järele, kuigi viis minutit tagasi ei suutnud ta nende lahkumist ära oodata. Laul plaadimasinas lõppes. Masin surises hetke ja siis tekkis vaikus.
Oli küllalt vaikne, et kuulda, rehvide krabinat Westernil ja nelja kuldnoka vaikseid hüüdeid elektritraadil üle tänava asuva mööblipoe kohal. Phoebe kuulis isegi selle kuramuse jäämasina tilkumist kaugel baarileti taga. Ja tema päkad valutasid. Ta tõstis vasaku jala üles ja libistas kinga jalast. Taevas. Ta võttis ka teise ära. Jahedad kulunud põrandalauad tundusid tema paljaste jalgade vastas nii mõnusad. Kingad käes pöördus ta baarileti poole.
Ka tsiklimees oli end pööranud. Mees istus näoga Phoebe poole, vaadates teda oma mustade, mustade silmadega.
Phoebe lasi väikesel siivutul värinal endast läbi virvendada – kehitas siis õlgu ning heitis kingad üle õla näpu otsa rippuma. “Ära ütle mulle ette. Sa oled uus tervisekaitseinspektor.” See oli kehv nali ning näis lame.
Mees kehitas õlgu. “Mitte mina.”
“Järgmise klaasi jaoks valmis?”
“Kaks on mu piir.”
“Arukas mees.”
Nad vahetasid pilke. See kestis sekund või paar kauem, kui pidanud oleks. Siis osutas mees oma tumeda peaga tühjale toolile enda kõrval.
Parem mitte, mõtles Phoebe. Aga mis teha? Tema paljad jalad loivasid siiski teda endaga kaasa kandes sinnapoole. Ta hüppas üles toolile, näoga samale poole, kui meeski, tõmmates kergelt seelikut, et see ei libiseks ta reitel liiga kõrgele.
Kingi põrandale visates pöördus ta mehe poole ja sirutas käe välja. “Olen Phoebe Jacks.”
Pärast kerget kõhklust võttis mees käe vastu. Tema suur, soe ja kare käsi neelas Phoebe oma ning naine tundis taas seda värinat, kuuma erutust oma käsivart mööda üles sööstmas ja üle keha levimas
Iha esimesest silmapilgust, mõtles ta, püüdes olla filosoofiline ning endale taas meelde tuletades, et tal oli lihtsalt halb päev ning ta ei järgneks tungile rebida oma suvekleit seljast ja mehele sülle hüpata. Ehk oleks ta kunagi seda teinud. Aga mitte enam. Nüüd oli ta vanem ja targem. Ta oli elanud üle abielu Ralphiega ning pärast seda nõrkuse mustas nahas tumedate poiste vastu. Selle kõigega oli nüüd lõpp.
Nad kätlesid.
Phoebe ütles: “Ja sina oled?”
“Rio,” vastas mees. “Rio Navarro.”
Phoebe süda seiskus ja hakkas siis taguma. Ettevaatlikult tõmbas ta oma käe ära. “Minu uus partner.” Tema hääl oli vaikne. Täiesti rahulik. Justkui oleks ta klaasi poleerimas.
“Õige.”
“Ralphie on surnud,” ütles Phoebe, justkui mees veel ei teaks seda.
“Nii ma kuulsin.”
Phoebe
