õrnalt vastu pisaratest paistes nahka oma silmade all. Tema paljad õlad helkisid pärljalt ülevalt paistvas hämaras valguses. “Jah.” Ta lasi käed alla langeda. “Jah, tahan.”
See oli just see, mida mees teda ütlevat ootas – või oli oodanud. Kuni ta oli kuulnud, kuidas naise sõbrad Ralphie lahkumise üle arutlesid.
Ja Ralphie väga raseda pruudiga oli väikene probleem.
Asjad ei klappinud. Kui surnud mees oleks keegi teine olnud, oleks Rio asjadel omasoodu minna lasknud. Aga Raplhie Styles kõigi oma puudustega oli olnud parim sõber, kes Rio Navarrol üldse kunagi oli. Kui nad kohtusid, oli Rio kümneaastane ja Ralphie kolmekümnendate keskpaigas. Rio mäletas siiani esimest soovitust, mille Ralphie Styles talle andis.
“Hoia pea püsti, poiss. Ja ära lase ühelgi närukaelal end muretsemas näha.”
Naine baarileti taga nõudis: “Mida sa siis arvad?”
Rio käskis mõtetel minevikust olevikku naasta – ja venitas veel pisut. “Kas sul on raha, et mind välja osta?”
“Praegu ei ole. Aga lõpuks ma saan selle. Vahepeal saaksid Ralphie osa, poole sellest, mis me siin teenime – pärast kulude mahaarvamist.”
“Mul on järelemõtlemiseks veidi aega vaja.”
“Mille üle mõtlemiseks? Mida sa ootad poolelt ärilt Oklahoma City baaris? Las ma ostan su osa välja.”
Mees ootas enne vastamist mõne hetke. “Arvan, et jätan endale mõneks ajaks valikuvõimaluse. Kui see sulle sobib.”
Phoebe näole tuli taas pinevil ilme, nagu tal enne tagaruumi põgenemist olnud oli. “See ei sobi mulle. Mitte kuidagi. Ei mingil moel. Ja vabanda mind, aga kas sa teadsid?”
Mees istus veidi tahapoole. “Mida?”
“Sellest baarist. Et saad tema poole sellest endale kui…” ta pidi neelatama, enne kui suutis jätkata “…Ralphie sureb?”
Phoebe vaatas meest paluvate silmadega. Ta ei tahtnud tegelikult tõde teada. Mees avaldas selle talle siiski. “Teadsin.”
Phoebe pidi taas kurgu puhtaks köhatama. “Ralphie rääkis, et jätab oma poole baarist sulle?”
“Jah.”
“Kui kaua aega tagasi see juhtus?”
“Kolm aastat.”
Phoebe sulges oma udused silmad ja hingas nina kaudu sügavalt sisse. Rio vaatas, kuidas roosid tema kleidil tõusid ja langesid.
Seesama vana Ralphie, mõtles Rio. Ralphiel oli halb harjumus lubada inimestele asju, mis temale ei kuulunud. Ja kui midagi talle kuulus, lubas ta seda kõigile.
Kui Ralphie eksnaine taas tema poole vaatas, oli tema kaunis suu vihaseks kriipsuks sätitud ning näis, et tema küsimused on otsa saanud – vähemalt selleks hetkeks.
Rio otsustas püüda ise mõned vastused saada. “See oli tema lesk, eks ole? See väike rase, kes lahkus koos…” Ta ei teadnud mehe nime ja jättis Phoebele võimaluse see öelda.
Phoebe tegi seda. “Boone on Darla Jo vend. Ta töötab siin, minu juures.”
“Ja Darla on täpselt kui rase?”
Naine baarileti taga tõi kuuldavale vaikse tigeda häälitsuse ning rohelised silmad välgatasid hoiatavalt. “Darla Jo oli rase enne, kui ta Ralphiega abiellus, kui sa selleni jõuda tahad. Kas see šokeerib sind või midagi?”
“Mind ei šokeeri just palju.”
“Ja ongi nii?”
“Jah, ongi nii.”
“Miks sa siis üldse küsid?”
“Lihtsalt uudishimust. Lihtsalt… mõne asja kokkuviimiseks.”
“Tead mis? Olen isegi veidi uudishimulik. Mõtlen paratamatult, miks sul polnud viisakust esitleda end kohe, kui sa sisse astusid.” Phoebe osutas peaga kahekümnelise poole, mille Rio baariletile pannud oli. “Miks sa tavalist klienti teesklema pidid?”
“Mul on kahju,” ütles mees, kuigi tal polnud. “Tahtsin oodata. Sinuga omavahel rääkida.”
“Kui mõistlik.” Phoebe andis sellele sõnale täiesti uue tähenduse. Ja mitte meeldiva.
Rio ei suutnud hoiduda veidi nuga keeramast. “Ja siis kõik need huvitavad asjad, mida su sõpradel Ralphie surma kohta rääkida oli.”
Phoebe tõi kuuldavale veel ühe napi vastikust väljendava häälitsuse. “Teiste vestluse pealtkuulamine. Kas sinu ema ei rääkinud kunagi, et salaja pealtkuulamine on inetu?”
“Seda tuleb minu töö juures sageli ette.”
Phoebe vehkis käega, justkui tüütut kärbest ära ajades. “See kõik on nagunii lihtsalt tühi jutt, mis Rose rääkis.”
Rio kergitas kulmu. “Pead tunnistama, et tema väited olid kohati vettpidavad.”
Selle peale kõlas pikk, väsinud ohe. “Kuula. See juhtus kolm nädalat tagasi ja politseil pole mitte midagi – ja ära vaata mind sellise näoga. Nad tegid oma tööd. Kuulasid üle kõik, kes vaateväljas olid. Ja alati, kui ma neile helistasin ja küsisin, mis toimub, suhtusid nad sellesse väga hästi, tähelepanelikult ja abivalmilt. Aga neil pole midagi: ei autot, mis ta alla ajas, ühtki tunnistajat ega midagi sündmuskohalt, mis neile mõne vihje annaks. Otsasõit ja põgenemine. See on kõik, mida me teame. Ja Tiff ütles, et tõenäoliselt ongi see kõik, mis juhtus. Õnnetus.”
“Phoebe.” Mees ütles tema nime esimest korda ja leidis kui meeldivalt see tema suus kõlas. “Kas sina arvad, et seal on midagi enamat?”
Phoebe kees vihast. “See ei loe, mida mina arvan. Nüüdseks on üsna paganama selge, et me ei saa seda kunagi päris kindlalt teada.”
“Sa mõtled, et ei taha seda teada? Või ehk sa lihtsalt ei hooli…”
Phoebe vastas pika jäiga vaikusega. Siis nõjatus ta aeglaselt Riole lähemale. Mees tundis taas õrna parfüümilõhna. Ja see meeldis talle. Liiga palju. Naine rääkis vaiksel toonil, tema hääl oli muutunud sametiseks – sametiseks, kui karastatud teras. “Sa suudad ikka tõeline tõbras olla. Kas tead seda, härra Eradetektiiv?”
“Kas tahad tõtt teada saada või mitte?”
“Sa esitad ka liiga palju küsimusi.”
“Küsimustele järgnevad tavaliselt vastused. Mulle meeldivad vastused.”
Nad põrnitsesid üksteisele otsa. Mees võitis. Más o menos.
Phoebe katkestas silmside. Baarileti tagant jalga lastes trampis ta kohale, kus tema sõbrad istunud olid ja hakkas nende järelt koristama.
Osavate ja kiirete liigutustega koristas ta ära märjad salvrätikud ja tühjaks pigistatud laimisektorid. Ta kallas poolikud joogid ära, visates need terasest kraanikaussi baarileti taga. Kui segadus koristatud oli, haaras ta märja rätiku, et kõik ära pühkida, siledad
