jalga. Ansambli lõpetas kingadega samas toonis krokodillinahast kott.
“Tähendab, sa lihtsalt tasusid kõigest Carolale rääkides mulle kätte.”
Martin oli oma leidlikkusest vapustatud.
“Kas sa tõesti arvad, et ma võin nii madalale langeda?” Suurest imestusest katkestas Alicia isegi ripsmete värvimise. “Muidugi mitte. Ma olin lihtsalt aus õnnetu naisterahvaga, kes peab sinuga ühe katuse all elama. Ja tead mis, Martin, kui Carola ei oleks sulle skandaali korraldanud, ei oleks sa iialgi seda juttu alustanud ning mina ei oleks leidnud põhjust sinu ukse taha tõstmiseks. Nüüd aga head aega! Tahaksin väga “hüvasti” öelda, aga isegi New Yorgis tuleb meil vahel teineteisega kohtuda. Kahju!”
Alicia pani prillid ette ja Martin mõistis, et vestlus on läbi. Tema ees ei olnud enam peen ja kirglik naine õhukeses siidhommikumantlis, vaid hoopis “mainete õgija”, New Yorgi juhtiv restoranide kriitik Alicia Wolf.
“Tähendab kõik?” küsis Martin teab millele lootes.
“Tähendab kõik,” kinnitas Alicia rahulikult.
Alicia ei teadnud ise ka, mis oli teda sundinud Carolale tõtt ütlema. Ehk naiste solidaarsus? Võib-olla solvumine Martini peale, ehk ka pisike kättemaksusoov, kui ebameeldiv see Aliciale endale ka ei tundunud.
Lõppude lõpuks, mis hea pärast ma end iseenda ees õigustama pean? mõtles Alicia, lõigates ette mingile Bentley idioodile. Carola küsis ja mina vastasin talle ausalt. Martin on selles ise süüdi, et ta sule sappa sai. Ma ei helistanud talle kordagi ega palunud kohale sõita. Jah, me sobime teineteisega nagu taba ja võti. Seks võib-olla oli Ericuga parem, aga ma ei taha sellele mõeldagi. Eric, nagu ka Martin, on minevik. Olen jälle vabas vees!
Alicia parkis uljalt toimetuse maja ette ja väljus oma uuest Mini Cooperist ning patsutas autot õrnalt kapotile. See sõiduriist oleks nagu spetsiaalselt Alicia jaoks tehtud. Igal juhul usaldas ta autot palju rohkem kui mehi.
Ma ei mõelnud ilmaaegu, et sina ka tüdruk oled, mõtles Alicia rahulolevalt naeratades.
Ta lülitas signalisatsiooni sisse ja suundus toimetusse. Igast kandist uuritud moraalsed probleemid võis õhtusse edasi lükata, praegu seisid ees tähtsamad asjad.
“Tere, Lis,” kuuldus igalt poolt.
Alicia kõndis mööda pikka koridori siia-sinna sõeluvate kullerite ja jooksupoiste eest osavalt kõrvale põigeldes. Ta läks õnnelikult naeratades, sest siin oli tema koht, siin tundis ta end kindlalt, siin oli ta selline nagu oma unistustes.
Tema töölaud asus suures toas, mille akendest paistis Hudson. Alicial kui ajakirja kõige nimekamal kaastöötajal oli privilegeeritud koht akna juures, kuid sellega tema soosimine ka piirdus. Nagu kõik ülejäänud ajakirjanikud, pidi ka tema oma töö õigeaegselt ära andma ja selles mahus, mida oli nõudnud toimetaja.
Alicia istus rahuldustundega mitte eriti suure, kuid igasuguse kraamiga üle külvatud laua taha ja lülitas arvuti sisse. Tegelikult eelistas ta töötada öösiti kodus. Just siis kirjutas ta oma kõige paremad retsensioonid, tänu millele oli ta teinud suurepärast karjääri, muutudes tundmatust ja mitte kedagi huvitavast äsja kolledži lõpetanust restoranikriitika täheks.
Tundes tuttavaid kannatamatusetorkeid sõrmeotstes, avas Alicia lõpetamata artikli ning asus tööle. Viimane hävitav fraas oli juba valmis ekraanile ilmuma, kui Alicia kõrva äärest kostis:
“Lis, ülemus kutsub sind!”
Alicia võpatas ja ohkas rahulolematult – fraas peitis end jälle kusagile ajukäärude vahele ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub see sealt uuesti üles leida.
“Just sellepärast mulle meeldibki kodus töötada,” pomises ta, taipamata, miks peatoimetajal teda vaja on.
Viimasel ajal oleks ta nagu kõik tööd õigeaegselt esitanud. Juba mitu kuud ei olnud ta materjalidega hilinenud, andes need vahel ära isegi enneaegselt. Fotograafiga, selle käpardist idioodiga, kes oskas oma fotodel kõik kulinaarsed šedöövrid täiesti eemaletõukavaks muuta, oli ta osanud sisse seada head suhted.
Alicia lahendas probleemi lihtsalt – ta nõudis fotograafilt üleminekut välkvõtetele ning vaatas nüüd kõik kohapeal ise üle.
“Kui kutsub, siis tuleb minna,” resümeeris Alicia ohates.
Vahetades paljude kaastöötajatega tervitussõnu ja küllaltki siivutuid nalju, liikus ta kiiresti edasi. Lõpuks sai ta käigu pealt lahendatud koguni ühe loomingulise vaidluse, mis oleks äärepealt kakluseks üle läinud. Kaks ummikut kitsastes koridorides ja mõned kolleegid, kellega oli vaja “kunagi kohtuda ja lobiseda”, ning Alicia jõudiski peatoimetaja ukse taha.
“Tere hommikust, mister Stepelthorn!” tervitas ta peatoimetajat ja mõõtis tugitooli kaugust, et sinna hooga langeda, nii nagu ta seda alati tegi. Peatoimetaja kabinetis olid mõnusalt pehmed tugitoolid.
“Ma olin just artiklit lõpetamas, kui sa mind…”
Alicia takerdus ning jäi tõtt vaatama mehega, kes samuti peatoimetaja kabinetis oli. Niimoodi ta seisma jäigi.
Pikk tume brünett, kelle juuksed olid kuklasse kinnitatud, tõusis, naeratas Aliciale ja sügas närviliselt oma nimetissõrme, kus veel pool aastat tagasi oli hiilanud peenike kuldne rõngas.
“Eric?” hüüatas Alicia nagu ei usuks ta oma silmi.
Mees naeratas oma täpselt välja joonistatud huulte nurkadega. Kui tuttav oli Aliciale see naeratus! Ta noogutas tervituse märgiks.
“Mida see tähendab?” küsis Alicia kurjalt, surudes alla soovi oma sõrme puudutada, et veenduda – sõrmust ei ole seal enam juba kuus kuud.
“Usun, et kedagi ei ole vaja kellelegi esitleda,” ütles peatoimetaja ja kohendas särgikaelust, nagu oleks see talle väikeseks jäänud. “Lis, Eric töötab nüüd meie ajakirjas. Oled ju ammu head fotograafi nõudnud. Nüüd hakkate koos töötama.”
“Mister Stepelthorn, kas võib paar sõna?” Alicia naeratas piinatult Ericule.
Mees kehitas vaid õlgu, nagu ütleks kogu oma olemusega “ma nägin seda ette” ja väljus koridori.
“Mida see tähendab?” küsis Alicia peatoimetajalt tigeda sosinaga.
“Korralikku fotograafi nõudes oled sa mulle juba hallid juuksed tekitanud. Eric on parim, mida sa veel tahad?”
“Aga, mister Stepelthorn, Eric on minu, kriipsutan alla, minu endine mees! Ma keeldusin temaga töötamast siis, kui me abielus olime. Kas te tõepoolest arvate, et hakkan temaga töötama nüüd, kus ma pool aastat lahutatud olen olnud?”
“Aga, Lis, sina oled parim kriitik, tema parim fotograaf – kõigevägevam ise pani teid koos tööle.”
“Tähendab, teie olete nüüd meie Issand Jumal?” tundis Alicia huvi.
“Lõpeta jumala teotamine,” palus Stepelthorn kiiva kiskuva näoga.
Ta teadis, et jutuajamine tuleb raske, aga et nii raske, seda ei osanud ta ette näha.
“Ma ei hakka temaga koos töötama,” teatas Alicia kategooriliselt, vaevumata häält tasandama.
Las
