toonidele. “Ja ära pane mind sinus kui professionaalis kahtlema. Kui sa töö pärast ei suuda oma isiklikke emotsioone taltsutada, ei ole sul õigust end ajakirjanikuks nimetada! Arvasin, et oled tunduvalt professionaalsem, Alicia!”
Kuulnud, et “pea” nimetab teda täisnimega, mõistis Alicia edasise vaidluse mõttetust. Lõppude lõpuks on Stepelthornil õigus: kui mingid hingepiinad ja üleelamised segavad töötamist, ei saa teda professionaaliks pidada. Seda enam, et lahutus oli kaalutud otsus, läbi mõeldud ja mõlemapoolne.
“Pool aastat on möödas, Lis, kaua võib üht ja sama nätsu närida? Kas sul endal ei ole veel kõrini? Eriti veel sellepärast, et lahutuse algatasid just sina.”
Alicia langetas silmad.
“Muide, pärast lahutust kinnitasite kõigile, et jääte sõpradeks. See ongi suurepärane võimalus kõigile ja igaühele tõestada, et ei sina ega Eric pillu sõnu tuulde.”
Stepelthorn avas ukse ja palus žesti abil Ericul tagasi tulla. Alicia ohkas lootusetult ja püüdis seista niimoodi, et Eric jääks temast võimalikult kaugele.
Kuidas ka ei keerutaks, aga Stepelthornil on õigus, mõistis naine, kuigi seda fakti oli väga ebameeldiv tunnistada.
Skandaali süüdlane tegi püüdlikult näo, et ei mõista siin just toimunut, kuid Alicia nägi meest siiski tugevat rahutust tundmas. Oo, Alicia teadis suurepäraselt, mida tähendab pliiatsi keerutamine pikkade osavate sõrmede vahel!
“Tähendab nii! Kõik küsimused on lahendatud ja me võime töö juurde asuda,” ütles Stepelthorn mingeid pabereid ringi tõstes. “Lis, kas sul on praegu fotograafi vaja?”
“Ma vajan viisteist minutit vaikust, et saaksin lõpetada retsensiooni uue Jaapani restorani kohta. Kuna retsensioon on mahategev…”
Stepelthorn muigas väljakutsuvalt.
“Kirjutan ka kiitvaid retsensioone, aga ainult siis, kui on, mille eest kiita!” pahvatas Alicia.
“Vabandust!”
Mees tegi näo, nagu kahetseks ta siiralt.
“See restoranike ei meeldinud mulle kohe üldse mitte. Täielik armetus. Ja siin pole millegi üle naerda, mister Stepelthorn!
Otsustasin arvustamisega tegelema hakata just sellepärast, et saaksin oma arvamuse välja ütelda. Kui käite seal ära ning see rõvedus teile meeldib, võite õienduse avaldada.”
“Ah, olgu, Lis,” kiirustas Stepelthorn teda rahustama, “lihtsalt enamik sinu retsensioone on negatiivsed.”
“Maineõgija,” pomises Eric.
See oli esimene sõna, mida Alicia mehelt poole aasta möödudes kuulis. Seda ei saa karistamata jätta! Ta heitis Ericule hävitava pilgu.
Stepelthorn tegi püüdlikult näo, et tal nina sügeleb, lootes, et Alicial jääb tema muhelus tähele panemata.
“Restoranide hirm” mõistis, et seda vaidlust ei ole mõtet jätkata. Need kaks on juba oma jõud tema vastu ühendanud ning irvitavad avalikult. Ta lihtsalt naeratas, kohendas elegantse žestiga oma juukseid ja märkas rahuloluga, kuidas nii Stepelthorni kui Ericu pilkudesse ilmus vaimustus.
“Kas rahunesite?” küsis Alicia ametlikul toonil.
Mehed olid hämmingus.
“Vaat nii,” jätkas Alicia, nagu ei oleks midagi olnud, “Jake’i vastikud fotod kuluvad sinna just ära.”
“Millest sa edaspidi kirjutada plaanid?”
“Loen tellijate kirju ning oma elektronposti ja leian ehk sealt mingi vihje. Päris mitu korda on juhtunud, et lugejad on mulle restorani soovitanud või vastupidi, nende peale kaevanud. Kas teil mulle rohkem küsimusi ei ole?” tundis Alicia huvi.
“Ei, võid minna!”
Alicia tõusis, saatis Stepelthorni poole naeratuse ning noogutas ükskõikselt Ericu suunas ja väljus kabinetist.
“Ära pööra talle tähelepanu!” lõi Stepelthorn käega, kui uks naise taga kinni langes.
“Olen juba nende kahe aasta jooksul, mis me koos elasime, sellega harjunud,” ütles Eric rahulikult. “Alicia peale solvuda on lihtsalt rumal. Ta ei saa vahel ise ka aru, mida ja, mis peamine, miks ta niimoodi teeb.”
“Oled tubli,” ütles peatoimetaja rahulolevalt käsi hõõrudes. “Aga nüüd hakkame arutama sinu uue ametiga kaasnevaid kohustusi. Ja, Eric, mul on hea meel, et oled nüüd meie meeskonnas.”
Stepelthorn oli üllatunud Ericu enesevalitsusest ja rõõmustas veel kord, et oli sellise professionaali saanud. Pärast niisugust kohtumist oma endise naisega ei oleks isegi tema, Stepelthorn, suutnud nii raudselt rahulikuks jääda. Osales ju Eric aktiivselt vestluses, kuid käitus nii, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ehk vaid Alicia mõistis, milline tulekahju praegu Ericu hinges põleb: sulepea keerles tema sõrmede vahel tohutu kiirusega.
2. peatükk
“Alicia, mulle tundub, et me peame rääkima.”
Naine hingas raskelt ja tõstis pea.
“Ei tea, mida sul minult veel vaja on?”
Eric naeratas ja toetas end laua servale. Alicia jõudis veel viimasel minutil oma paberid kõrvale nihutada. Refleksid osutusid tugevamaks: poole aasta jooksul ei olnud ta suutnud unustada seda Ericu ärritavat ja kummalist kommet.
“Me otsustasime sinuga ju sõpradeks jääda,” tuletas mees meelde.
“Kas sa tõepoolest ei mõista, et see on selline stamp? Enam-vähem sarnane sellele, kui küsitakse “kuidas käsi käib?” ja vastatakse – “hästi!”. Või mõtlesid sa, et hakkan nüüd sinu rinnal nutma ja sinuga kaks korda nädalas baaris joomas käima?”
“Sa ju tead, et ma ei joo!”
Eric kahvatas pisut, kuid kogus end kohe.
Alicia mõistis, et tema viimane väljaaste oli löök allapoole vööd, kuid ennast vabandama sundida ta ei suutnud.
“Oh, Eric, sa oled ikka nii võimatu!”
“Mul on väga kahju, Al, et ma sind jälle kurvastan…”
“Ära kutsu mind nii!”
“Olgu, Alicia.”
Eric suutis vaevu endast endise naise täieliku nime välja pigistada.
“Olgu, unustame selle,” andis Alicia alla. “Millest sa minuga rääkida tahtsid, kui sa juba mu lauale ronisid ja töötegemist segad?”
“Tahtsin sulle midagi selgitada.”
Alicia turtsatas väljendusrikkalt.
“Jah, tahtsin,” jätkas Eric rahulikult. “Kui mulle pakuti fotograafi kohta New Yorgi Restoranides, ei andnud ma kaua aega jaatavat vastust.”
“Noh ja mida sa minu laual siis nüüd teed?”
“Istun,”
