kuigi see töö on minu jaoks huvitav ja kasulik. Mul ei ole täis tööpäeva ja seega võin rahulikult loominguga tegeleda …”
Alicia ei suutnud jälle skeptilist turtsatust tagasi hoida. Muide, Eric teadis suurepäraselt Alicia suhtumist tema püüetesse saada mitte ainult ajakirja fotograafiks, vaid ka tunnustatud fotokunstnikuks.
“Edasi: siin makstakse võtete eest tunduvalt rohkem kui eelmises ajakirjas. Ja lõpuks, mulle on alati olnud huvitav toitu pildistada.”
“Sinu motiivid väärivad kahtlemata tähelepanu,” ei suutnud Alicia sapisust vältida, “kuid mil kombel see mind puudutab?”
“Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid, miks ma otsustasin siia tööle tulla. Kuigi teadsin täpselt, milline sõbralik vastuvõtt mind siin ootab.”
Alicia tundis, et punastab. Kui harva seda temaga juhtus! Ja nii solvav, et ta just Ericu ees seda tegema pidi. Ta oleks võinud punastada, kui Carola Martini kohta küsis. Oleks võinud teha näo, et ta häbeneb seda küsimust arutada… ja et tal on üldse piinlik, et on tahtmatult saanud sellisele suurepärasele paarile pinge ja arusaamatuste allikaks.
“Kas oled endale jälle probleeme tekitanud?” tundis Eric huvi, tõlgendades Alicia mõtlikkust õigesti.
“Vahel on mul sügavalt kahju, et olen lubanud sind ennast nii lähedalt tundma õppida,” pomises naine. “Olgu, jättes välja sinu tõmbe Henry Robinsoni ja tema loorberite vastu, millest sa mulle kogu aeg kõrva sosistasid, oled sa hea spetsialist. Mul on hea meel, et lõpuks hakkavad minu retsensioonid ilmuma väärikas vormistuses.”
“Kui ma sind nii hästi ei tunneks, mõtleksin ma, et see on jälle peenike nööge, sinul endal aga suurusehullustus.”
“Mul ei ole mingit suurusehullustust!”
“Jah, ma tean, sa hindad lihtsalt kainelt oma võimeid, nii nagu minu omigi. Nii et olen sulle komplimendi eest tänulik.”
“Pole tänu väärt!”
Alicia kehitas ükskõikselt õlgu.
“Veel loodan ma, et meie otsus sõpradeks jääda ei ole siiski lihtsalt stamp.”
“Mõtled sa tõesti, et meil võib veel midagi välja tulla?” tundis Alicia huvi.
“Miks ka mitte? Läksime ju lahku mõlemapoolsel nõusolekul, ilma stseenide ja skandaalideta. Meil on nüüd erinevad elud, kuid meid ühendab ajakiri. Mis siis peaks segama sõpruse tekkimist? Meil ju algaski kõik sellest.”
Alicia vaatas meest skeptiliselt.
“Olgu, sõpruse jätame esialgu rahule, kuid miks ei võiks meil olla normaalsed inimlikud suhted kahe kolleegi vahel? Kas see rahuldaks sind? Ja palun, Eric, ära kutsu mind kunagi klaasikest mahla jooma! Antud ajaloolisel hetkel ei ole ma taolisteks rünnakuteks valmis.”
“Tead, mis mulle meie abielus alati meeldis?”
“Oleks huvitav seda teada saada pool aastat pärast abielu surma!” mühatas Alicia.
“Me olime teineteisega alati siiralt ausad. Mulle tundub vahel, et see tõi isegi kahju meie suhtele.”
“Kuidas nii?”
“Praegu me korraldame sõprust, mitte armastust hauani. Olgu, mul on aeg minna. Olen veendunud, et võime koos töötada!”
Selle optimistliku noodiga hüppas Eric Alicia töölaualt maha, naeratus näol.
“Jah, loodan, et suudame paremini koos töötada kui koos elada,” pobises Alicia, asetades pabereid tagasi oma kohale.
Alicia korrastas laual oma asjad, lausa tangidega kiskus vaevatud ajust välja viimase tapva fraasi oma retsensiooni ja mõistis, et täna ei suuda ta tegelikult midagi rohkem teha.
Võib-olla peaksin koju minema? mõtles ta.
Iseendale tunnistas ta ausalt, et oli valinud ajakirjanduse veel ka vaba töögraafiku pärast. Alicia mõistis suurepäraselt Ericut, kes otsustas töökohta vahetada, vaatamata sellele, uue ajakirja juures töötas ka ta endine naine. Ainult et tema ei eelistanud oma vaba aega kasutada loomingulistele otsingutele nagu Eric. Tema käis mööda kauplusi, spordisaalis ja kohtumas oma ainsa, kuid väga hinnatud sõbranna Joolsiga.
Alicia oskas sõbrustada ja lapsepõlves oli tal palju sõpru. Ta oli alati lõbusate mängude ja koerustükkide keskmes. Aga niipea, kui tüdrukud hakkasid poistele tähelepanu pöörama, pöördusid temast ära peaaegu kõik tema endised kaaslased, sest ilma igasuguse vaevata koondas ta endale kõigi poiste tähelepanu. Kõige kindlameelsemad sõbrannad jätsid ta maha, kui nad kolledžisse astusid, kuna keegi ei kannatanud välja tahtlikku või tahtmatut võrdlust särava, teravmeelse ja veetleva Aliciaga.
Jools ilmus tema ellu alles kolm aastat tagasi, peaaegu üheaegselt Ericuga. Igal võimalikul ja võimatul juhul armastas sõbranna, kas põhjusega või põhjuseta, meenutada Aliciale, kui hea too Ericu kõrval välja näeb. Kui Alicia ei oleks teadnud, kui head suhted valitsevad Joolsi ja tema kihlatu Davidi vahel, oleks ta arvanud, et sõbranna on Ericusse armunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
