täie auruga jõudeelule pühenduda, soovib tema hakata kirjutama artiklit meditsiiniajakirjale!
Vahel tundus Frankile, et Rosiet peaks mõnele psühhiaatrile näitama.
Ainult et kuidas siis vältida tema muutumist arstist patsiendiks?
Rosie peaaegu jooksis mööda koridori, rehkendades jooksu pealt, et kui ta viie minuti jooksul haiglast minema saab, hilineb ta vanemate juurde kümmekond minutit. Kuid ordinaatori toa juures komistas ta otsa Mike Sullivanile.
“Oo, tere, doktor Sullivan!”
Rosie naeratas ja proovis Mike’i põsele suudelda, kuid mees keeras end osavalt kõrvale.
“Milles asi?”
“Ah, siin tuli selline asi välja…”
“Räägi täpsemalt,” nõudis Rosie, muide aimates, mida mees öelda tahab.
“Mõistad, Rosie, ma ei saa sinuga sinu vanemate juurde tulla,” pomises Mike.
“Jälle töö?” küsis naine kaastundlikult, olles valmis mehele juba ette andestama.
“Noh, eee… kuidas seda nüüd ütelda,” nämmutas Mike jälle.
Rosie teadis suurepäraselt, mida Mike endast kujutab. Ta ei hõljunud pilvedes ja mõistis, et töö jääb mehele alati esimesele kohale, tema heal juhul teisele, võib-olla ka kolmandale kohale pärast jumaldatud korvpalli. Rosie oli sellega isegi nõus leppima, sest Mike’il oli üks suurepärane omadus – ta ei osanud valetada.
“Selge, see ei ole siis töö,” konstateeris Rosie, “mis siis?”
“Ma kohe ei tea, kuidas seda sulle selgitada,” jätkas Mike kokutamist.
“Räägi nii nagu on. Tead ju mind, olen täiesti võimeline mõistma kõike, mida sa mulle ütelda tahad. Ja lõpuks, sina ei pea minu vanemate juurde tulema, kuid mina pean sinna jõudma, ilma et ma hiljaks jääksin.”
“Mõistad, Rosie, kui ma sinuga sinu vanemate pulma-aastapäevale tulen, näeb see välja nagu, noh… nagu oleks meil tõsine suhe,” pudistas Mike.
Rosie vaatas imestades mehele otsa.
“Kuidas siis teisiti? Kuidas sina siis meie suhet nimetaksid?”
“Ma ei ole sugugi kindel, et seda võiks tõsiseks nimetada,” teatas Mike juhmilt.
“Huvitav! Oleme sinuga koos olnud juba kolm aastat ja seda ei nimeta sa tõsiseks suhteks,” pahandas Rosie. “Sel juhul ei taipa mina mitte midagi tõsistest suhetest.”
“Jah, sul on õigus, see tähendab… Üldiselt, olen täielikus segaduses,” tunnistas Mike.
“Mida sa edasi kavatsed teha?” tundis Rosie huvi, olles solvunud Mike’i ja kogu maailma peale.
“Usun, et peame aja maha võtma. Oma tunnete kontrollimiseks.”
“Mina ei ole kindel, et suhet on vaja kontrollida. See kas on või ei ole. Homsest alates olen kolm nädalat puhkusel. Mõtlen järgida Martini soovitust ning minna reisile. Kui tagasi tulen, lõpetame selle jutuajamise. Loodan, et kolm nädalat on aja mahavõtmiseks piisav aeg?”
Rosie ei jäänud vastust ootama. Ta vahetas riided ja tõmbas kammiga kiiresti mõned korrad läbi juuste, haaras kapist koti ja jooksis arstide toast välja.
Milline imepärane päev! mõtles ta. Kui ma veel vanemate juurde hiljaks jään, on see lausa suurepärane!
Rosiel vedas: missis Trumble’il ei olnud aega uurida, miks tütar üksi tuli, sest kohe tema kannul saabusid Masonid.
Rahulolev Rosie ohkas kergendustundest, võttis sisse koha nurgas ja püüdis teha nägu, et teda ei ole üldse olemas. Kuid pikalt ta rahu nautida ei saanud – tema jumaldatud vennapoeg Harold ronis talle sülle ja palus:
“Tahan muinasjuttu!”
Rosie ohkas raskelt, kuid last ta ära saata ei raatsinud ja püüdis midagi välja mõelda. Harold, nagu kõik ülejäänud Rosie tuttavad lapsed, eelistas alati tema enda loodud muinasjutte. Tuttavad isegi naljatasid, et Rosie oleks pidanud saama lastekirjanikuks, mitte lastearstiks.
“Sul oleks aeg mõtelda oma lastele, õeke!” ütles vanem vend Jason ja sasis niigi sassis juukseid Haroldi kuklal.
“Vanaema otsis sind, sa ei ole teda ikka veel õnnitlenud.”
Harold hüppas Rosie põlvedelt maha ja jooksis vanaema otsima.
“Minu ümber on alati nii palju lapsi, et mõte kodus olevatele jõmpsikatele ajab hirmu peale,” naljatas Rosie, vaadates vennapojale õrnusega järele.
“Jäta, see on rumalus. Sa lihtsalt ei ole veel oma mehega kohtunud.”
“Kas Rebecca arvab nii?”
Jason punastas.
“Ah, olgu, mitte ükski mees ei ole võimeline sellist lauset ise välja mõtlema.”
Rosie naeratas ja embas venda.
“Mul on hea meel sind näha. Kuidas su naine end tunneb?”
“Tal on juba parem.”
“Ja kuidas tunneb end minu tulevane vennatütar?”
“Arstid ütlesid, et kartused enneaegsest sünnitusest on möödas, kuid Rebecca peab lõpuni haiglasse jääma.”
“Olen tahtnud juba ammu teda vaatama minna, kuid mitte kuidagi ei ole mahti saanud.”
Rosie laiutas süüdlaslikult käsi.
“Ära karda, Becky ei ole sinu peale selle pärast pahane.”
Jason naeratas.
“Ta palus vaid sulle meelde tuletada, et nõustusid meie tütrele ristiemaks hakkama. Seda nii igaks juhuks.
Aga räägi parem, mis sinuga lahti on,” ütles vend hoopis teisel toonil.
“Esiteks – mind saadeti kolmeks nädalaks puhkusele.”
“Tunnen kaasa!”
Jason irvitas jälle avalikult oma noorema õe üle.
Rosie nägu tõmbus krimpsu.
“Naeruväärset pole siin midagi. Eks sellel ole ju ka omad plussid – kirjutan valmis oma artikli ja külastan Beckyt, kuid mida ma kahe ülejäänud nädalaga peaksin peale hakkama?”
“Aga sinu Mike? Võiksite koos puhkuse võtta ja kuhugi sõita. Muide, kus ta on? Kas jälle valves?”
“See on antud momendil teine lahendamata probleem. Mike ütles täna, et peame pisut distantsi hoidma, sest tema ei ole kindel meie suhte tõsiduses.”
“Kuidas nii?” küsis Jason üllatunult.
“Vaat nii. Minu arvates ei saanud ta ise ka aru, mida ta sellega ütelda tahtis.”
Rosie
