kavatses oma väikest õekest rusikatega kaitsma minna.
“Aga kui oleksin sulle ütelnud, et Mike mind solvas, kas oleksid siis tal näo üles löönud nagu lapsepõlves?”
“Fui, preili, kui inetu teist! Ma lihtsalt räägiksin temaga.”
“Kahju, et ma enam viieaastane ei ole,” ohkas Rosie raskelt. “See tähendab vaid seda, et oma probleemidega tuleb ise hakkama saada.”
“Mida sa siis kavatsed teha?”
“Tahaksin Beckyga konsulteerida, ikkagi kogenud naisterahvas…”
“Nii-nii,” venitas Jason, “mis ajast on minu naisest saanud kogenud naisterahvas? Või on mul midagi kahe silma vahele jäänud?”
“Oh, Jason, lõpeta,” palus Rosie. “Arvestades Becky olukorda, arvan, et teda küll arvustada ei maksaks. Seda räägin ma nagu arst. Nii et mul ei ole aimugi, mida teha.”
“Ehk peaksid üksinda reisile minema?” pani Jason kuidagi kummaliselt naeratades ette. “Uued maad, uued inimesed, uued muljed…”
“Ei taha ma kusagile sõita,” lõi Rosie venna ettepaneku peale kohe käega, “saaksin ma vaid oma probleemidega ühele poole.”
“Kodust eemal tunduvad kõik probleemid ja ebamugavused hoopis teistsugused. Ja hiljem – tont teab, mis juhtuda võib, kohtad järsku oma unistuste meest. Aga Mike võibki mõtlema jääda, tal on suur pea…”
“Minu unistuste mees, see oleks muidugi hea, kui ma vaid teaksin, milline mu unistus on.”
“Selgitadki siis selle välja. Me just mõtlesime, kuidas seda sulle ütelda…”
“Kes “meie”?” küsis Rosie kahtlustavalt.
“Meie – sinu perekond.”
“Mida te mulle siis ütelda tahtsite?”
“Paar päeva tagasi tuli isa nimele naljakas kiri. On sul meeles, et meie eellased on pärit Iirimaalt? Niisiis, üks meie sugulane – sugulusastet ei suutnudki ma selgeks teha – jättis, nagu ta väljendus, “Ameerika Trumble’itele” tillukese maja Dublinis ja pisikese metsatöötlemisettevõtte, täpsemalt öeldes saekaatri.
Pärimistingimuste kohaselt peame kindlaks tegema, kuidas me seda valitsema hakkame: kas leiame ühe inimese, võtame üldisesse haldamisse või kellegagi kahasse. Pidasime Beckyga nõu ja otsustasime, et meil ei ole vaja ei seda maja ega ka saekaatrit, isegi mitte tasuta. Siis otsustasid ema ja Becky, et anname need sulle. Nad loodavad, et sellise kaasavaraga saad sa ükskord ka mehele.”
“Emast saan veel aru, tal on selles suhtes kinnisidee, aga Becky?” pahandas Rosie.
“Üldiselt otsustas seltskond üksmeelselt, et pärandiõigus läheb sinule. Meie kirjutame homme alla notariaalselt kinnitatud loobumisele ja ülehomme lähed sina Dublinisse pärandit vastu võtma. Ongi sulle reis ja üldsegi mitte mahavisatud aeg.”
“Mida ma selle maja ja saekaatriga peale hakkan?” tundis Rosie hajameelselt huvi.
“See on juba sinu probleem. Kui oled omanik, eks siis otsustad.”
“Jason, ma ei taha üksinda sõita.”
“Kullake, sa ei ole enam viie-, isegi mitte viieteistkümneaastane. Ma usun siiralt, et sa ei satu mingisugustesse seiklustesse. Ostan ise sulle lennukipileti ja viin lennujaama. Sobib?”
Rosie jäi mõttesse. Ühest küljest oli ta elevil välja selgitamaks, mis majake see selline on ja mis maa see on. Teisest küljest oli tal hirm kõik niisama heast peast maha jätta ja sukelduda uude, tundmatusse ellu.
Uudishimu aga võitis ja Rosie, raputanud oma nisuvärvi, tuhkja varjundiga juuksepahmakat, teatas:
“Ma sõidan!”
“Tore on,” pomises Jason, “muide, ega sul olnudki valikut.”
Rosie hingas raskelt, mõistes, et jällegi oli keegi teine tema eest otsustanud. Kuid milleks kaevelda, kui ta ise oli ju just ütelnud, et ei suuda seda teha.
“Tegelikult pelgan sind sellele reisile lasta,” ütles Jason. “Oled küll tark, aval, armas naisterahvas, kuid sa oled kuidagi eluvõõras. Sa jagad küll suurepäraselt meditsiini, kuid ei tea isegi seda, kes on praegu meie president. Ma ei tea, mis sinust saab, Rosie, kui sa pediaatriast ja Püha Bartolomeuse haiglast lahti peaksid ütlema. Nüüd on aga saatus sulle võimaluse andnud, kasuta seda siis sajaprotsendiliselt.”
“Püüan,” lubas Rosie ohates, “ja ärge Mike’ile rääkige, kuhu ja milleks ma sõitsin. Ma ei taha, et miski, eriti just mõtted minust takistaksid teda mõtlemast.”
“Ah, unusta see Mike,” vihastas Jason, “ümberringi on nii palju normaalseid mehi.”
“Kas Mike ei ole siis normaalne?” imestas Rosie.
Jason tegi suured silmad ja raputas pead.
“Kui vaadata seda, mida normiks peetakse, siis ka sina ei ole paljude arvates normaalne.”
“Noh, see on juba nende isiklik probleem. Muide, kas oled notariga juba kokku leppinud?”
“Valmistasin isegi kõik dokumendid ette. Sul tuleb ainult õige koha peale allkiri anda.”
“Selline asjale lähenemine sobib mulle täiesti.”
Jason uskus siiralt, et reis teise riiki avab tema õe silmad selle maailma suhtes. Ta nägi, kuidas Rosie muutus normaalsest tütarlapsest sinisukaks ja kartis siiralt, et protsess võib varsti pöördumatuks muutuda. Meditsiin on küll hea asi, keegi ei vaidle vastu, kuid jagada ainult seda ja absoluutselt mitte midagi aru saada tegelikust elust – see on tõesti liig.
“Ära karda, olen juba kolmekümne aastane,” ütles Rosie just nagu venna mõtteid lugedes, “aga president on praegu Bill Clinton!”
2. peatükk
Lennuk maandus Dublini rahvusvahelisel lennuväljal täpselt sõiduplaani järgi, kuid sellest Rosiel kergem ei hakanud. Naine ei suutnud siiani mõista, kuidas ta oli nõustunud täiesti üksinda võõrale maale sõitma. Kuid oli juba hilja meelt muuta. Raskelt ohates suundus ta tolliterminali poole. Midagi, mis võiks tollis huvi äratada, tal kaasas ei olnud, seega läbis ta terminali kiiresti.
Rosie seisis keset sumisevat lennujaama ega teadnud, mida peale hakata. Ta mõistis, et tuleb leida hotell ja Conan Trumble’i, sellesama sugulase usaldusisik. Kuid ta ei suutnud end kuidagi liikuma sundida. Ta ei kartnud, pigem valdas teda mingi ärevus, tegelikult isegi mingi eelnauding, nagu seisaks ta mingi suurepärase saladuse lahendamise lävel.
“Kas te ei tea, mida edasi teha?” kostis järsku Rosie kõrva meeldiv meesterahva hääl.
“Ah!” hüüatas ta ehmunult ja pöördus ringi.
Rosie mõistis, et intuitsioon ei olnud teda petnud – tema ees seisis maailma kõige nägusam mees. Pikakasvuline, laiaõlgne ja lihasemügarikega, mis isegi varrukatega särgi alt hästi silma hakkasid. Meeldivat korrapärast nägu raamisid tumedad kastanivärvi juuksed, mis ulatusid pisut allapoole kõrvu. Tundmatu hallides silmades oli tardunud hall veebruaritaevas.
