tundus, et te olete kuidagi nõutu ega tea, mida edasi teha. Mina olen põline dublinlane ja seetõttu arvasin, et minu abi kuluks teile ehk marjaks ära. Loomulikult juhul, kui olete nõus seda vastu võtma.”
“Olen praegu rõõmus igasuguse abi üle,” pomises Rosie. “Tulin just lennukilt maha, mul ei ole siin ainsatki sõpra või lihtsalt tuttavat. Ma ei tea isegi seda, kus peatuda.”
“Sellisel armsal tütarlapsel on kõige õigem leida endale tuba mõnes pansionaadis Liffey lõunakaldal. Elamine on seal küllaltki kallis, kuid see-eest on see puhas ja korralik rajoon. Usun, et seal on teil kõige vähem võimalust mingisse jamasse sattuda.”
“Räägite täpselt nagu minu vend,” naeratas Rosie, “ta palus mind olla võimalikult korralik, “et mitte mingisse jamasse sattuda”.”
“Kui tahate, võin teid kohale viia,” pakkus tundmatu.
Rosie jäi toppama: üks asi on nõu pidada, aga usaldada täiesti tundmatut inimest, pealegi meesterahvast…
“Minu nimi on Devlin Mallet.”
“Mina olen Rosie Trumble.”
“Küllaltki levinud nimi Iirimaal,” märkis Devlin. “No nii, nüüd, kui me oleme tutvunud, võite mind enam mitte karta.”
“Tõepoolest, see lihtsustab asja,” nõustus Rosie ja naeratas.
“Minu auto on pargitud lennuvälja parklasse siinsamas lähedal. Kui nõustute minuga kaasa tulema, hoiate ühtlasi takso pealt kokku.”
“Mul on piinlik teile tüli teha.”
“Mis te nüüd! Viia kohale selline veetlev tütarlaps ja näidata talle, mis sellest, et auto aknast, oma armast linna – see on ju sulaselge õnn. Ärge kõhelge, Rosie, minuga ei ole teil midagi karta.”
Naine ohkas. Lõppude lõpuks oli ta ju puhkusele tulnud ka selleks, et leida mingi romantiline seiklus, võib-olla ehk alustada romaanigi. Kui seiklused ja romaan sind lausa esimesel minutil ise üles leiavad, miks siis vastu punnida?
“Hea küll, sõidame!” hüüatas ta ja hakkas rõõmsalt naerma.
Devlin naeris koos temaga ja pomises midagi, millest Rosie aru ei saanud. Ta vaatas imestades mehele otsa.
“Kas te iiri keelt ei mõista?” küsis Devlin. “Oodake, aga kust te üldse tulete?”
“Bostonist.”
“Oo, sel juhul olete ameeriklanna.”
“Muudab see kuidagi asja?”
Rosie tõmbus turri, sest oli kuulnud, et ameeriklannasid kogu maailmas, pehmelt öeldes, eriti ei sallita.
“Olen iiri emigrantide perest. Minu vanavanaisa emigreerus enne Teist maailmasõda.”
“Kui aus olla, siis arvasin teid olevat põlise iirlanna, sest teil ei ole peaaegu üldse ameerika aktsenti. Eeldasin, et tulite kusagilt süda-Iirimaalt, et Dublinis ringi vaadata või kolledžisse astuda. Aga tegelikult on mul päris ükskõik, kust te tulete, peaasi, et me kohtusime. Mina muide usun juba ammu õnnelikesse kohtumistesse. Aga teie?”
Meelitatuna sellest, et teda lausa kooliplikaks peeti, unustas Rosie haavumise, seda enam, et Devlin võttis temalt kohvri ja teda käe alt toetades lennujaama väljapääsu poole juhatas.
“Mina kokkusattumistesse eriti ei usu,” vastas ta. “Mulle on alati tundunud, et selles maailmas ei ole mitte midagi juhuslikku. Me lihtsalt ei oska alati näha sidet sündmuste vahel, mitte alati ei mõista me nende järjepidevust.”
“Tundub, et ma ei ole kohtunud mitte ainult veetleva tütarlapse, vaid ka targa vestluspartneriga. Miks te, Rosie, Dublinisse tulite?”
“Tulin siia pärandust vastu võtma. Peale selle tahaksin oma juurtest rohkem teada saada.”
“Siis peame kindlasti heraldikamuuseumisse minema. Ehk leiame sealt midagi teie esivanemate kohta.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
