l
I
Stockholm, september 2013
Ta istus Midsommari pargis pingil ja pani tähele iga pisimatki liikumist enda ümber. Ta oli korterist väljunud veerand tundi tagasi ja seni polnud silma jäänud midagi kahtlast. Mänguväljakul kisasid kollaste helkurvestidega lasteaialapsed. Ta nihutas end veidi, et puu vari temale langeks. Hõõrus pükstel olevat plekki. Ei taibanud, kust ta oli selle saanud. Kas lõuna ajal, kui ta praadis õlis kaks muna?
Svandammsvägeni nurgal asus kõrts, kus tal oli kombeks käia. Kolm Sõpra. Sees olid toolid laudade peale tõstetud. Nad teevad lahti alles õhtul, ta võib pärast sinna minna vahendajalt saadud infot läbi mõtlema. See koht meeldis talle. Ta jõi seal mõnikord klaasi Murphy’s Irish Stouti, aga ebaregulaarselt ja mitte rohkem kui kord kuus. Ta ei tahtnud, et inimesed hakkaksid teda ära tundma.
See on üks selle ameti varjukülgi, mõtles ta. Kunagi ei saa kellelegi rääkida, millega ta tegeleb. Mida vähem teadjaid, seda väiksem oht, et miski läheb nässu. Sellepärast oligi ta kinni istunud ainult murdosa eest kõigist oma tegudest.
Tema pilk rändas edasi metroo sissekäigu poole. Ustest tuli välja üks naisterahvas – tailanna, kes oli mõne kuu eest tema ülemise naabri juurde elama asunud. Siniseks pekstud, parem silm paistes. Peaks midagi ette võtma. Nende tülid olid viimasel ajal üha ägedamaks muutunud. Naabrid kartsid seda kutti. Ja tema tüdruk näis olevat nii abitu, ei rääkinud sõnagi rootsi keelt, ei teadnudki vist õieti, mis riigis ta viibib.
Ta vaatas kella. Aega oli üks tund ja kümme minutit. Kindlam oli kohe minema hakata.
Enne metroosse minekut ostis ta kioskist võileiva. Tõmbas süües SL-i kaardi üle validaatori ja läks väravast sisse. Rohelised kahhelplaadid eskalaatori kohal seintel meenutasid talle vanglaseinu … Zoran pidi sooritama sama manöövri, aga Tenstast, linna teisest otsast. See mees polnud peaaegu kümme aastat aktsioonis olnud. Oli õppinud massööriks, abiellunud naisega, kes ei sallinud jamasid, ja hakanud korralikuks. Peres oli kaks väikest last. Kuuene ja kolmene. Kuritegevust asendas muu tegevus. Mees vahetas mähkmeid. Praadis vorsti. Elas tõelist elu.
Jorma oli olnud temaga tuttav üle kahekümne aasta, sellest ajast saadik, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur. Nad olid koos murdvargusi toime pannud, varastatud autosid müünud, nelja rahaautot röövinud. Aga see oli ammu. Zoran kadus ootamatult silmapiirilt ega andnud endast elumärki enne kui kolm nädalat tagasi. Rääkis vahendaja pakkumisest.
Jorma jõudis nüüd alla rongihalli. Pööras paremale, põhja poole suunduvate rongide perroonile.
Oodates uuris ta vargsi teisi sõitjaid. Ta kahtlustas ilmaasjata. Üks kepile toetuv vana naine luges seinal rippuvat sõiduplaani. Kaugemal seisis amelev teismeliste paarike. Lähimal pingil istus peenetriibulise ülikonnaga soomlane ja rääkis mobiiltelefoniga. Jorma kuulis selle kõne katkeid, midagi koosolekust ühes IT-firmas ja hilisemast ärilõunast.
Ta judises, meenutades oma isa Harrit. Kuidas too oli oma elu viimastel aastatel pargipinkidel istunud ja joonud, enne kui suri napilt viiekümneaastasena südamerabandusse. Klišeesoomlane. Oli ette tulnud, et Jorma nägi teda Vällingby keskuses pargipingil, noodid ja dessertveinipudel kõrval, nii purjus, et ei tundnud oma poega äragi.
T-Centraleni poole suunduv rong saabus kõminal perrooni äärde. Ta läks esimese vaguni juurde ja vaatas tagasi, kuigi teadis, et kõik on rahulik. Keegi ei jälitanud teda. Uksed avanesid ja ta astus pooltühja vagunisse. Minuti pärast oli rong läbinud Liljeholmeni tunneli.
Ta oli ainus reisija, kes maha läks. Vastasperrooni äärde saabus Norsborgi rong. Täis inimesi kaugematest eeslinnadest. Paabel, mõtles ta vagunisse trügides; inimesed rääkisid tosinas keeles, noored Aafrika päritolu poisid, kaks niqab’iga naist, üks vanem araablane, kilekotti pakitud vesipiip süles. Vaesed inimesed. Nagu soomlased omal ajal, sotsiaalse hierarhia madalaimal astmel.
Sõit kulges nüüd kiiremini. Hornstull, Zinken. Rongi valgusid kesklinna noored, tulikalliste firmahilpudega või sihilikult lihtsalt riietatud gümnasistid. Vaevalt leidub maailmas teist linna, kus klassivahed on nii selged kui Stockholmis.
Üles Mariatorgetile viivate eskalaatorite juures seisis üks mees, kippa peas, ja näis kedagi ootavat. See mees näeb välja nagu Katz, mõtles ta, meenutades neid väheseid kordi, kui ta oli näinud oma vana sõpra pigimütsi kandmas. Katz oli viimase nädala jooksul pool tosinat korda tema kõnepostkasti helistanud, justkui aimaks, mis on teoksil, ja tahaks teda veenda loobuma.
Jorma oli viimasel aastal kohtunud temaga sagedamini kui tavaliselt. Eelmise suve sündmused olid nad taas liitnud. Klingbergi lugu. Katzi oli süüdistatud mõrvas, kuigi ta polnud süüdi, ja Jorma oli püüdnud teda aidata. Loosse oli tõmmatud ka Eva Westin – nende ühine sõbratar Hässelby ajast – ja Eva tütar. Lõpuks asi lahenes, kõik jäid ellu ja Katzi maine pesti puhtaks. Aga sellest ajast saadik oli neil justkui suurem vajadus kokku saada.
Ta istus Östermalmstorgi peatuses ümber, vaatas jälle selja taha, enne kui sõitis edasi Ropsteni poole. Pani tähele, et perroon oli inimtühi, peale ei tulnud kedagi. Siin kasutasid ühistransporti ainult need inimesed, kes selles linnaosas töötasid – teenijad.
Gärdeti peatuses üles liikuval eskalaatoril valdas teda jälle halb tunne. Ta vaatas ettevaatlikult ringi. Kümme meetrit temast tagapool sõitsid kaks dressides meest. Lähemal mehel olid kõrvaklapid kaelas. Võmmipilk. Jorma tundis, et pulss kiirenes.
Ta hakkas ülespoole sammuma, et näha, kuidas nad reageerivad. Teeskles, et vaatab seintel rippuvaid reklaame, ja nägi silmanurgast, et mehed liikusid temaga samas tempos edasi. Politsei, mõtles ta, või lihtsalt juhus …
Piletisaalile lähenedes kaalus ta, kas jätta kõik katki, sõita koju tagasi ja teatada Zoranile, et tal on saba taga ja targem on oodata.
Nüüd nägi ta väravaid ja nende taga kioskit. Eskalaatori astmed muutusid tasapinnaks, mõned jalakäijate tunnelisse eksinud tuvid lendasid lae all hirmunult ringi. Ta läks vasakule liftide poole, põrkas kokku eaka rulaatorit lükkava mehega, pomises vabanduse ja liikus edasi liftisildi poole.
Uks oli lahti. Tagasi vaatamata astus ta sisse ja vajutas alla viivale nupule. Kui uks tema järel kinni libises, pööras ta pead. Valehäire, dressides mehed olid väravast läbi läinud, nad naersid millegi üle, ajasid valjusti juttu ja sörkisid siis jalakäijate tunnelisse. Lähevad Gärdetile, mõtles ta, täpselt nagu ta isegi, aga mitte röövi planeerima, vaid jooksma.
Kokkusaamise ajaks oli määratud kell kolm. Jorma oli kohal pool tundi varem, nagu oligi kavatsenud. Gärdeti spordiplats oli ideaalne kohtumispaik. Vaba vaade igasse suunda. Võmmidel polnud end kuhugi peita.
Ta läks mööda jalgrada künkast üles. Istus higisena pargipingile. All laiuv tohutu muruplats oli peaaegu inimtühi.
Möödusid mõned jooksjad, noored kõrgklassitüdrukud, kellel olid anorektilised eeskujud. Kiilaspäine mees, taks rihma otsas, kadus metsatukka. Jorma vaatas materjaliameti tellishooneid teisel pool välja. Ei mingit kahtlast liikumist. Lindarängsvägenil sõitvad autod nägid kaugelt vaadates välja nagu mänguasjad.
Mida ta siin õieti teeb? Kas ta on ikka kindel, et ta seda tahab?
Aasta tagasi oli ta otsustanud lõpetada. Tal oli varasematest otstest raha kõrvale pandud. Ta oli mõelnud jälle ehitajaks hakata, võib-olla asutada oma firma. Tema kolmas talent peale kuritegevuse ja klaverimängu – ta oli osav ehitusmees. Ta arvas, et asi ongi otsustatud, rööve enam ei tule.
Ta oli teinud end kättesaamatuks, vahetanud aadressi, keegi ei teadnud, kus ta elas. Tal ei olnud kodus telefoni ja temaga sai ühendust ainult e-posti teel. Ta oli hakanud tasapisi oma äri likvideerima, teinud mõttes kriminaalieluga
