enne tööotsa, tundest, et tal on kontroll kaootilise nähtuse üle.
Ja Zoran, mõtles ta. Mis põhjus temal on? Unistus suurest noosist? Rahapuudus? Või on temalgi igav ja ta tahab adrenaliinilaksu?
Üks mees tuli jalgsi Värtavägeni poolt ja jäi platsile ühe jalgpallivärava juurde seisma. Vahendaja. See mees oli talle tuttav: Hillerström. Eelmisel suvel oli võtnud temaga ühendust sularahahoidla röövi asjus. Aga Jorma ei võtnud vedu, sest oli otsustanud lõpetada.
Kauguses liikus üks täpp Lindarängsvägenilt nende poole. Ta sai kõnnaku järgi aru, et see oli Zoran. Enesekindel, kuid siiski valvel. Nende tegevusalal leidus jäneseid, mehi, kes hüppasid alt ära, kui palavaks läks, aga Zoran ei olnud selline, tema oli pigem valmis kuuli saama.
„Mul on ühes rahaveofirmas insaider,” ütles Hillerström, kui tervitussõnad olid lausutud. „Mees tundub usaldusväärne ja ots tuleb mitmel põhjusel kähku ette võtta. Minu meelest on võimalused head. Saak jääb kusagile viie ja kaheksa milli vahele. Kümme protsenti läheb mulle vahendustasuks.”
Jorma ja Zoran ei öelnud midagi ning Hillerström näis aru saavat, mida nad mõtlesid.
„Ma tean. Räägitakse, et see pole enam riski väärt. Uued käivituskaitse ja turvakaameratega autod, parema hävitussüsteemiga kohvrid. Aga seekord asi toimib … Firma nimi on Trans Security. Tegutsenud vaikselt alates kahe tuhande teisest aastast. Tegeleb samade asjadega, millega Loomis ja Falck, aga väiksemas ulatuses. Sularahavedu, teenindusseifide viimine ja toomine. Neid ei ole ilmselt kunagi röövitud, aga millalgi on ikka esimene kord.”
Kuu aja eest oli firma garaažis olnud tulekahju. Omanik oli patustanud tuleohutusnõuete vastu. Kaks autot hävisid täielikult ja nad olid sunnitud kasutama vanu autosid septembri keskpaigani, kui Saksamaalt pidid kohale jõudma uued autod.
„Sularahakohvrid on vana tüüpi, neil on GPS, millele ei pääse ligi. Aga lukud saab tavalise kirvega lahti, kui õigesse kohta lüüa. Raha tuleb koha peal oma kottidesse ümber pakkida. Värviampullid, kui need üldse avanevad, rikuvad kõige rohkem kakskümmend protsenti rahast ja osa on võimalik puhtaks pesta. Mis neil muud üle jääb?” jätkas Hillerström, pani suitsu põlema ja puhus ninast kaks suitsujuga välja. „Helistada klientidele ja öelda: me põletasime kogemata oma autod ära, nii et kahjuks ei saa me seife ära tuua enne järgmise kuu keskpaika. Minu meelest ei kõla see just eriti usaldust sisendavalt.”
„Ja kust nad need vanad autod said?”
Zorani küsimus. Sama põhjalikult detailidesse süvenev kui vanasti.
„Samalt ülemuselt, firma omanikult. Tal oli ilmselt kaks tükki varuks, seisid kuskil garaažis.”
Hillerström kõõritas kahesaja meetri kaugusel asuva metsa poole. Pintsak oli rinnal ja seljal pisut puhevil, nagu oleks kuulivest all.
„Ja kes see insaider on?” küsis Jorma.
„Üks selle firma logistik. Maavillane tüüp. Endine turva, kellest on saanud kontoritöötaja. See mees koostab veograafikuid. Juhid ei tea, kuhu nad sõitma peavad, enne kui hommikul autosse istuvad. Aga see mees teab … ja korraldab nii, et vähemalt üks vanem auto on sularaha täis. Kutt on võlgades. Räägib, et tahab kolmandikku saagist, aga seda ta ei saa. Ma räägin temaga uuesti läbi, kui töö on tehtud. See ots on teie oma, kui tahate. Aga ärge liiga kaua mõelge. Mul on veel paar huvilist.”
Hillerström vaatas neile otsa. Pintsakuvarrukas oli natuke üles nihkunud, randmele liibus umbes nii sada tuhat krooni maksev kell.
„Me peame selle mehega kohtuma, enne kui saame midagi otsustada,” ütles Jorma.
„Minugipoolest. Millal?”
„Homme õhtul.”
„Sure. Öelge aga koht, küll ma siis hoolitsen, et ta oleks kohal.”
Viis minutit hiljem läksid nad lahku ja kadusid spordiplatsi eri nurkadesse.
„Mis sa arvad?” küsis Jorma, kui nad Värtahamnenist ülalpool asuva vana tööstuskvartali poole kõndisid.
„Kõlab peaaegu liiga hästi, et olla tõsi. Aga ma usun, et asi on õige. Tuleb ainult insaiderilt üht-teist üle küsida.”
Kaugel faarvaatris paistis Helsingi laev. Kui töö on tehtud, on vist paras aeg kuhugi sõita, mõtles Jorma. Võib-olla Soome. Võtta Katz kaasa ja kontrollida, kas ta seda keelt veel mäletab. Jorma oli seda talle õpetanud, kui nad teismelistena Hässelbys elasid. Keelte koha pealt oli Katz nagu käsn, ta imas need otsekohe sisse.
„Loodetavasti saame temaga homme kokku. Hillerström lubas uurida ja tunni aja pärast meile teada anda. Ainult üks asi, Zoran: miks sa seda teed?”
„Miks sa küsid?”
„Sul on kaks last ja igati okei amet, sa pole tükk aega ühtki otsa teinud.”
„Mul on seda raha vaja. Ja Hillerström pakkus täpselt õigel ajal.”
Zoran vaatas teda imeliku pilguga.
„Võib-olla on see vale liigutus,” jätkas Jorma. „Mis siis, kui me jääme vahele?”
„Seda ei juhtu. Mis kurat sul viga on?”
Jorma pööras pilgu ära.
„Ei midagi. Ma lähen praegu koju. Kuuleme.”
Kõnniteel liugles temast mööda rulluisutaja. Oli tunne, nagu silmitseks keegi teda selja tagant, aga kui ta tagasi vaatas, ei olnud seal kedagi.
Lill-Jansskogenisse jõudes lülitas ta mobiili sisse. Ta ei tahtnud seda kohtumise ja sinnasõidu ajal sees hoida. Võmmid oskasid hästi telefone jälgida. Aga Zoran oli nüüd koju läinud ja Hillerström samuti.
Ta keeras ühele Östra jaama poole viivale ratsutamisrajale ja helistas oma õele. Kuulas kutsetooni ja teadis täpselt, kuidas õe telefonihelin kõlas – „Sopranode” tunnusmeloodia. Sobiv, mõtles ta. Leena oli teda alati aidanud. Vaikinud nagu haud, kui politsei oli talle venna kohta küsimusi esitanud. Seganud jälgi, peitnud asju. Õe nimel oli see pangaseif Huddinges, kus Jorma oma sääste hoidis.
Ta lasi telefonil kaheksa korda kutsuda, enne kui katkestas. Arvatavasti viibis õde koolis, kus ta töötas keskendumisraskustega õpilaste abistajana. Või – loodetavasti – oma poja juures, telefon hääletu. Kevin oli üheksateist ja äsja omaette elama kolinud. Ja Leena poleks olnud Jorma õde, kui ta poleks pühendanud iga vaba tunnikest poja aitamisele.Ta kaalus, kas helistada hoopis oma emale Ainole. Ligi kaheksakümneaastane proua elas Nackas soomlaste vanadekodus ja tal oli väike Alzheimer kallal, nagu ta ise seda väljendas. Aga praegu oli söögiaeg ja Jorma teadis, et ema viibis koos ülejäänud saja pooldementse pensionäriga sööklas ega saanud enne temaga rääkida, kui oli oma tuppa tagasi jõudnud.
Ta lülitas telefoni jälle välja. Mõtles oma elu peale ja imestas, miks ta ei ole kunagi kahetsust tundnud.
Kaheksakümnendate lõpp, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur, võrgustikud, mida ta oli hakanud üles ehitama juba kahekümneaastasena. Ta oli olnud vanemate kurjategijate tööriist, peksnud inimesi nii, et nad hädavaevu ellu jäid; ta ei häbenenud seda siis, vaid mõtles, et nad on selle ära teeninud.
Hiljem hakkas ta võlgade sissenõudjaks. Jällegi sama lugu –
