politseile avalduse kahe mehe kohta, kes olid teda kõrtsi nurgas kärbikuga ähvardanud. Kaks prospect’i konkureerivast mootorrattajõugust. Ta pidi nad politseis fotode järgi ära tundma, ja kui prokurör talle paberid saatis, sai ta nende nimed ja isikukoodid teada ning võis jääda õiget hetke passima. Eeluurimine lõpetati, kui ta oma avalduse tagasi võttis, nagu tal oligi plaanis olnud. Ta otsis rahvastikuregistrist nende aadressid välja … ja maksis paar kuud hiljem külmavereliselt kätte. Üks neist polnud ikka veel võimeline kõndima.
Ta oli jätkanud kriminaalielu, sest see sobis talle, kas polnud nii? Sest ta oli selleks valmis. Sobiv. Südametunnistuseta. Soetas endale muidugi vaenlasi, aga ka vähemalt sama palju sõpru. Liikus mitmes võrgustikus sisse-välja, aga säilitas siiski oma liikumisvabaduse. Kaks aastat HA liikmena oli kõige pikem aeg, kus ta oli seotud ja soostus teiste käske täitma. Temast oleks äärepealt saanud sergeant at arms, enne kui ta lahkus klubist in good standing. Üks väheseid, kellel see kunsttükk korda läks. Sest ta oli kaotanud huvi, ja president teadis, et nad võivad kindlad olla, et ta ei räägi midagi välja, ei iitsata kõrvalistele isikutele sõnagi selle kohta, mida oli näinud, kuulnud või teinud – isegi mitte Katzile.
Kahetsus? Ta ei olnud endale kunagi niisugust tundmust lubanud.
Ja nüüd äkki tahtis hulk mälestusi seda muuta: Aino meeleheide, kui ta kõigest kolmeteistaastasele pojale politseisse või sotsiaalosakonda järele läks. Nende inimeste hirm, keda ta oli ähvardanud, need mehed olid kellegi isad, vennad … lapsed. Murtud jalaluude või puruks löödud lõualuuga inimese valu. Röövimisohvrid, kes kusid hirmu pärast püksi. Ta ei olnud söandanud vaadata sündmusi nende silmade läbi. Oli arvanud, et siis läheb miski tema sees katki.
Kell oli üksteist õhtul ja nad viibisid Ekeröl metsas. Insaider oli juba kohal, oma autoga. See kohtumine pidi jääma nende ainsaks otsekontaktiks ja mida vähem ta neist teadis, seda parem. Ei mingeid nimesid. Ei mingit välimust. Mehel paistis kabuhirm nahas olevat, kui ta nägi neid mööda kruusateed tulemas, röövlimaskid peas.
„Kurat, ärge ehmatage niimoodi,” ütles ta. „Kas täna on halloween või midagi?”
„Tule. Kõnnime natuke.”
Nad läksid sügavamale metsa. Jäid seisma lagendikul, mille ümber kasvasid kased. Puuvõrade vahelt nõrgus läbi hämar kuuvalgus.
Mees hakkas ise rääkima autodest, andis infot aegade ja turvameetmete kohta, hakkas närviliselt kogelema, kui ta jutu äkki saagi teemale pööras.
„Kui veab, siis võib saada kaheksa milli. Aga mina tahan kolmandikku … muidu jääb ära. Ma panen ju üht-teist kaalule, näiteks oma töökoha.”
Koputajatüüp, mõtles Jorma talle suitsu pakkudes, reedab inimesed raha eest, reedab oma töökaaslased, ta ei tea, mis tähendab au.
Ta laskis mehel suitsu põlema panna ja andis talle siis kõrvakiilu. Mees haaras põsest.
„Mis kurat sul nüüd hakkas?”
Jorma ei vastanud, vaid lõi veel korra, kõvemini.
Mees värises üle kogu keha. Ta oli seda nägu, nagu tahaks minema joosta.
„Sina praeguses olukorras tingimusi ei esita. Oma diili arutad meie ühise tuttavaga. Ja nüüd enam alt ära ei hüppa. Selleks on liiga hilja. Sa oled üle punase joone astunud, said aru?”
Mees noogutas.
„Väga hea. Nüüd me esitame sulle küsimusi ja sina vastad neile nii põhjalikult, kui oskad, selge?”
Küsitlemise käigus mees rahunes. Näis olevat kõrvakiilu alla neelanud. Võib-olla koguni arvas, et ta oli selle ära teeninud, et peab edaspidi tähelepanelikum olema.
„Mis vedusid te teete?”
„Igasuguseid. Enamasti sularahaveod. Neljas klass, see tähendab igas veokis vähemalt kaks miljonit.”
„Kas pankade tellimusel?”
„Ei, kaupluste tellimusel. Mööblipoed, supermarketid, kodutehnika ketid. Me toome nende päevakassad ära ja viime oma hoidlasse. Pangaautomaatide osas on suurtel rahaveofirmadel enam-vähem monopol.”
„Millised autode veoseruumid välja näevad?”
„Kõige taga on alarmi ja ajaluku juhtpaneelid. Koodidega avatavad turvakapid. Kohvriruumid. Raha on sorteeritud väärtuse järgi, tuhandelised ja viiesajased on hallides kohvrites, need on parempoolsetes kappides.”
„Mitu inimest kaasas on?”
„Kaks. Ühel on rahavedaja väljaõpe ja teisel turvamehe väljaõpe.”
„Eskort?”
„Mõnikord. Tavalise sõiduautoga turvamees, kes sõidab veoki taga ja peab keskusega raadiosidet. Aga ma usun, et saan selle ära hoida.”
Nad noogutasid ja kirjutasid kõik oma nähtamatutesse märkmikesse.
„Meil on vaja fotosid,” ütles Zoran. „Auto sisustusest. Kas oleks võimalik hankida?”
„Juba korraldasin. Tegin möödunud nädalal salaja pilte, need on mul kindalaekas, võite pärast kaasa võtta … Ma usun, et olen kõige peale mõelnud. Isegi selle peale, kuhu kahtlused suunata, kui ülemus hakkab mõtlema, et mõni töötaja on asjasse segatud. Ma korraldan nii, et roolis on üks teatud mees … Göran. See onu käib poola litside juures. Ühes Huddinge korterbordellis. Ta rääkis sellest ükskord purjus peaga ühel personalipeol … Küsis, kas mul oleks huvi kaasa tulla. Politsei jääb uskuma, et rööv on sellega seotud, et temalt pressiti raha välja või midagi niisugust.”
Esimese asjana hakkab politsei uurima, kes selle sõidu planeeris, mõtles Jorma, see tähendab, et logistik võetakse luubi alla. See loll hädavares jääb vahele, ta ei pea politseis ülekuulamisel kahte minutitki vastu. Aga nemad on selleks ajaks saagiga kadunud ja ta ei tea, kes nad on.
„Ainult üks probleem on.”
„Mis?”
„Töö tuleb ära teha nädala jooksul. Uued autod jõuavad Saksamaalt kohale varem, kui me arvestasime. Ülemusel õnnestus tarnijat tagant kiirustada. Kui tahame suurt raha, siis tuleb asi ette võtta sel esmaspäeval, kohe pärast palgapäevajärgset nädalavahetust.”
Ta vaatas neile otsa nagu laps, kes ootab kiitust.
„Ma korraldan nii, et sõitma läheb Göran, vana autoga. Muuhulgas teenindusseifid Södertäljest, sularaha suurelt köögiviljaturult ja Kungens Kurva poodidest. Need tuuakse ühekorraga. Auto teeb viimase peatuse Skärholmeni ostukeskuse suletud ruumis. Saab kinni pidada, kui ta hakkab välja sõitma.”
„Sealsamas nurga taga on politseijaoskond,” ütles Jorma.
„Uurisin ka seda. Suletud ja jääb veel kolmeks kuuks kinni, sest keldris oli uputus … Mingi toru läks katki. Nad on kolinud Älvsjösse ajutistesse ruumidesse.”
Tuleb üle kontrollida, mõtles Jorma. Meil on aega neli päeva, ajaaken on koomale tõmbunud …
Ta vaatas turvafirma meest ilmetu pilguga. Mees higistas, kuigi väljas oli jahe. Kõhn mees, märkas ta nüüd, nagu silguniisk. Nägu otsa jäänud. Haige, mõtles ta, kuigi võib-olla ise ei teagi. Huvitav, mismoodi ta
