jõudsid teisele poole kiirteed kõrgmajade vahele. Fittja meenutas talle mingit võõrast puruvaest maad, mõne Aafrika linna eeslinna, puudusid vaid palavus ja luukõhnad kerjused.
„Kui me siia välja jõuame, siis oleme pääsenud,” ütles Zoran. „Peame nüüd nelja päeva jooksul kõik paika panema.”
Jorma vaatas nende inimvaenulike hoonete lõputuid ridu. Päikesepaistel sillerdavat Mälareni. Kõik läheb hästi, mõtles ta. Viimane ots. Ja siis teeb ta selle eluga lõpparve.
Katz oli jälle helistanud, nägi ta koju jõudes. Mobiil lebas köögilaual. Kaks vastamata kõnet, aga ta ei kavatsenudki tagasi helistada.
Ta tegi masinaga tassi espressot ja läks sellega rõdule. Hakkas olulisemaid punkte läbi mõtlema.
Neil on vaja salakorterit või veel parem garaažiga maja, kus saaks pärast röövi redutada. Esimesed ööpäevad on kõige hullemad, nagu ta kogemuste põhjal teadis. Aga otsijate ind raugeb paari päevaga, hoog käib maha.
Neil on vaja vähemalt kolme võltsitud numbrimärgiga autot, millest üks toimiks juhtimiskeskusena. Lisaks ühte põgenemisautot, mis ootaks Vårby Gårdis. Ta tunneb paari usaldusväärset tankisti, kes võõraid autosid oma nimele võtavad, nii et selle asjaga pole muret.
Veel on neil vaja kuuliveste ja relvi. Vähemalt paari automaati ja väiksemat käsirelva. Kui võmmid karmiks lähevad, peavad nad suutma end kaitsta.
Ta keeras oma nähtamatus märkmikus uue lehekülje ja kirjutas sinna „pomm”. Mulaaž peab asja ära ajama, päris pommi ei jõuaks ta õigeks ajaks valmis teha. See tuleb jätta röövipaika nähtavale kohale, esimese patrulli eksitamiseks. Võmmid on siis sunnitud jääma paigale olukorda lahendama, aga eelduseks on, et lõhkekeha näeb välja nagu päris.
Ta rüüpas lonksu espressot. Uued kõnekaardiga mobiilid. Neid ei või enne kasutada, kui asi pihta hakkab, ja pärast tuleb kohe minema visata. Siis veel kaablisidemed turvade kinnisidumiseks, kui nad vastu hakkavad, ja kotid raha ümberpakkimiseks. Spordikotid, mõtles ta, seitse või kaheksa tükki. Tuleb osta eri spordipoodidest, et mitte tähelepanu äratada. Kogu kesklinn on valvekaameraid täis, ei saa sammugi astuda, ilma et sa pildi peale jääksid.
Kõige raskem on lühikese ajaga peidupaika hankida. Parem oleks teha seda läbi variisiku. Võib-olla mõni suvila linna lähedal. Aga see peab jääma Zorani ülesandeks.
Kohv oli tassis külmaks läinud. Ta vaatas tänavale. Pärastlõunane liiklus tihenes. Tavalised inimesed tulid oma tavalistest töökohtadest koju. Ülemise korteri naisepeksja muusikakeskuses mängis Bob Marley.
Ta läks korterisse tagasi, istus elutoas klaveri taha ja vaatas klaveril olevaid noote. Kurt Weilli pala. Sama raskusastmega süvamuusika nagu mõni Mahleri teos. Äkilised taktimõõdumuutused, rasked vasaku käe asendid ja keerukas disharmoonia. Ta mängis esimese akordi, aga jättis pooleli, kui kuulis, et ülemisest korterist hakkas kostma „Buffalo Soldier”. Tüli hakkas jälle pihta. Naine karjus midagi vigases inglise keeles ja siis kõlas mehe hääl: Pea lõuad, kuradi Tai eit, vaata kui õmblen sul raisal vitu kinni … kuradi sitad kombed …
Jorma püüdis nendest häältest mitte välja teha, läks kööki ja jätkas nimekirja läbivõtmist.
Kindad, et ei jääks sõrmejälgi. Üks sohver ja veel üks inimene, kes paneks E4-lt ärakeeramise kohale siilid.
Neil on vaja vahti, kes passiks Statoili tankla juures, kuulaks politseiraadiot ja informeeriks neid kõigist läheduses liikuvatest võmmidest.
Ta võttis jakitaskust fotodega ümbriku. Insaideri pildid sularahaveoki sisemusest.
Ei midagi erilist. Vana tüüp, millest Loomis ja Falck sajandi alguses loobusid, sest neid oli liiga kerge avada. Mõnel juhul sai ukse lausa nurgalihvijaga lahti lõigata.
Fotod olid tehtud välguga, ilmselt hilisõhtul, kui mees oli ületunde teinud. Paremal kahes lahtises kapis hallid kohvrid, need, milles olid suurema väärtusega rahatähed. Tavalised plekist kapid, mida oli võimalik sõrgkangiga lahti murda. Vasakul panipaigad väiksemate rahatähtede kohvritele. Kõige taga oli ajaluku ja alarmsireeni juhtpaneel. Auto laes tsentreeritud kaamera.
Kas ta oli eksiteel? Praegu oli veel võimalik loobuda.
Tal oli eelmisest otsast veel raha järel. Ta võis selle Zoranile laenata, tehku sellega, mis vaja.
Ülakorruse tüli oli lähemale tulnud. Ta kuulis naist köögis nutmas, millegi purunemise raksatust, küllap vist vastu põrandat virutatud tool … ja siis mehe narkouimast häält, kui too sõimas naist vituks, libuks, tai litsiks.
Peab hakkama helistama, mõtles ta, läks esikusse ja pani kingad jalga. Ohutult telefonilt. Leppima kokku kohtumised abiliste värbamiseks.
Ta sai Micke Fredéni ja Stefan Lindrosiga kokku Skanstulli juures Ringeni keskuses. Nad istusid restoranis, yakiniku- ja sushi-valiku taldrikud ees, ja ootasid teda. Paistsid teda nähes rõõmustavat, polnud ju mitu aastat näinud.
Ta oli nendega tuttavaks saanud üheksakümnendate lõpus, ühel neist vähestest kordadest, kui ta oli kinni istunud. Nad olid planeerinud põgenemist ja Jorma oli neile mõne teene osutanud. Aga mõlemad viidi enne põgenemist mujale üle. Kummalegi tuli äkki keset ööd eraldi auto järele, justkui oleksid valvurid aimanud, mis oli teoksil. Nad olid oma karistuse mujal lõpuni kandnud, aga välja saades Jormaga ühendust võtnud. Teinud aastatuhandevahetuse paiku üht-teist koos. Muuhulgas õhkinud pangaautomaate. Punase plastlõhkeainega, mõtles Jorma, meenutades nostalgiliselt selle külma niisket pinda, selle vanillilõhna.
Tema teada ei olnud nad nüüd mõnda aega kinni istunud. Ta ei tahtnud riskida, teha koostööd inimestega, kelle nimed olid üldjälitusregistris. Ja ei mingeid eeslinnalapsi ega gangstereid. Selleks oli ta liiga vana.
Nad ajasid veidi aega seltskondlikku juttu, rääkisid, mis oli viimasest kohtumisest saadik toimunud. Lindros oli Hispaanias äri teinud, ostnud pankrotipesadest pooleliolevaid kortermaju ning müünud neid edasi ehitusettevõtjatele, kellel oli tarvis raha pesta. Fredén oli töötanud kõrtside uksevalvurina ja tegelnud selle kõrvalt kaubaäriga: toonud Saksamaalt karastusjooke ja sigarette ning müünud neid Skånes käibemaksu ja tubakamaksuta.
„Aga me ei ole siin selleks,” ütles ta. „Sa tahtsid tööd pakkuda. Võibolla läheme kuhugi, kus me saame rääkida.”
Nad lahkusid Ringeni keskusest ja läksid Hammarby kanali äärde. Päikese käes jalutasid lapsevankritega noorpaarid. Üks teismeliste kamp sõitis kail ruladega.
„Mida see ots endast kujutab?” küsis Lindros.
„Sularahaveok …”
Ta rääkis neile vahendajast ja insaiderist, seletas plaani lahti.
„Niisiis vanad autod. Tundub olevat käkitegu.”
„Välja arvatud aeg. Juba kolme päeva pärast.”
„Kui palju mehi vaja on?”
„Neli või viis inimest, mina ja Zoran kaasa arvatud.”
Nad istusid vee ääres pingil. Kai äärest eemaldus praam ja võttis kursi Hammarby Sjöstadi poole. Silme ees virvendasid vanglapildid. Aastate jooksul süvenenud klaustrofoobia. Elu ahenevas kongis. Käia ringi, silmad kuklas, et kaitsta end inimeste eest, kelle
