kui pakkus vastuseid ning ta mõistis, et loost kujuneb järjejutt, ja mitte ainult tema ajalehes.
„Looga on tegelenud üks eradetektiiv,” jätkas ta.
„Ja mis minul selle kõigega pistmist on?” küsis isa, kuid Line kuulis tema häälest, et ta teadis, mis oli toimumas. Isa oli tookord, 17 aastat tagasi uurimist juhtinud. Temast oli vahepeal saanud hinnatud politseinik. Tuntud nägu, mida sai süüdistada ja mis lihtsustas looga püünele pääsemist.
„Nende meelest on tõendeid võltsitud,” seletas Line.
„Milliseid tõendeid?”
„DNA-tõendit. Nad väidavad, et politsei ise pani selle sinna.”
Line nägi oma vaimusilmas, kuidas isa sõrmed tema ees laual olevat kruusi pigistasid.
„Ja millega nad seda põhjendavad?” tahtis ta teada.
„Advokaat saatis proovi uuesti laborisse ja väidab, et koni, millelt DNA leiti, sokutati sinna.”
„Nad väitsid seda juba tookord.”
„Advokaat väidab, et nad suudavad seda tõestada, ning teatab, et dokumendid on saadetud taasavamise komisjoni.”
„Ma ei mõista, kuidas ta saab midagi tõestada,” pomises isa.
„Neil on ka uus tunnistaja,” ütles Line. „Keegi, kes saab anda Haglundile alibi.”
„Miks tunnistaja tookord endast märku ei andnud?”
„Ta andis,” ütles Line ja neelatas. „Ta olevat tookord helistanud ja sinuga rääkinud, kuid sellega olevat asi ka lõppenud.”
Teise otsa sigines vaikus. „Meil on praegu õhtune koosolek,” jätkas Line. „Kuid nad helistavad sulle, et paluda sinu kommentaari. Valmista ette, mida sa öelda kavatsed.”
Isa oli endiselt vait. Line pilk jäi ekraanile pidama. Isa pilt täitis suurema osa lehepinnast. Nad olid kasutanud pressifotot tollest korrast, kui isa peaaegu aasta tagasi vestlussaate külaline oli olnud. Stuudio kulissid olid kergesti ära tuntavad ning toimisid subtiilse kinnitusena sellest, et seaduserikkumises süüdistati tuntud uurijat.
Sel pildil oli isa tume juuksepahmakas kergelt sassis, ta naeratas pingutatult ning kortsud näos andsid mõista, et mees on nii mõndagi läbi elanud. Isa vaatas rahulikul pilgul oma tumedate silmadega kaamerasse. Ta oli selles programmis jätnud endast õiglase ja kogenud politseiniku mulje, kuid mõjunud ka hooliva ja mureliku uurijana, kes võttis aktiivselt osa ühiskonna arengust.
Homme paneb tekst pildi juures inimesi teda teise pilguga vaatama. Pilk võis tunduda ka külm ja pingutatud naeratus võlts. Meedia annab võimu ja ka võtab selle.
„Line?”
Line kohendas toru.
„Jah?”
„See ei ole tõsi. Mitte midagi nende jutus ei ole tõsi.”
„Ma tean, isa. Sa ei pea seda mulle ütlema, kuid midagi pole teha, see läheb homme trükki.”
3
Toimetuse ruumides valitses vaikus. Tummadel teleekraanidel vaheldusid pildid välismaistest uudistekanalitest, saateks treenitud sõrmede klõbin klahvidel ja üksikud vaiksed telefonikõned.
Line oli arvutit kinni panemas, kui vanemtoimetaja õhtuselt koosolekult naasis. Tema nimi oli Joakim Frost, kuid teda kutsuti lihtsalt Frostiks.1
Ta vaatas ruumis ringi, enne kui hakkas tema suunas liikuma. Tema pilgus oli külmust, ta oleks nagu Linest läbi vaadanud. Öeldi, et ta oli oma töö just sellepärast saanud, et tal puudus võime näha pealkirjade taga inimlikke tragöödiaid. Ehk teisisõnu oli tema puuduv empaatiavõime varustanud teda just tööks vajalike oskustega.
„Mul on kahju,” ütles ta, olles kindel, et naine oli näinud, mis neil tema isa vastu plaanitud oli. „Kavatsesin sulle just helistada ja sind informeerida, kuid sa oled juba siin.”
Line noogutas. Ta teadis, et Frost vastutab selle numbri eest ning tundis meest liigagi hästi teadmaks, et tal pole mõtet vaidlust alustada. Frost võitles lõvina ajalehe ärihuvide eest. Lugesid vaid löövad esiküljed ja Linel polnud isu kuulata mehe juttu sõltumatust ja vabast ajakirjandusest. Pealegi pakkusid tema vastuväited vaevalt Frostile huvi. Mees oli töötanud ajalehes 40 aastat. Tema silmis oli Line endiselt tühine algaja.
„Meie ei saa seda peatada,” ütles ta.
Line noogutas taas.
„Oled sa oma isaga rääkinud?”
„Jah.”
„Mis ta ütles?”
„Las ta kommenteerib seda ise.”
Frost noogutas.
„Tal on muidugi õigus vastulauseks.”
Line lubas endale virila naeratuse. Esiküljel ilmuvale süüdistustele vastulause esitamine polnud suurt väärt. Pealegi oli lootusetu astuda telefonitsi ja veidi enne ajalehe trükkiminekut vastu loole, mille kallal kogu toimetus oli vaeva näinud.
„Tead mis, Line,” jätkas Frost. „Ma saan aru, et olukord on raske. Ka minul on raske. Kuid siin on mängus rohkem kui vaid sinu või minu tunded või mõtted. Ajakirjandus peab jääma kriitiliseks valvuriks. Siin on mängus üldised ja ühiskondlikud huvid.”
Line tõusis. Mehe argumendid olid võlts suitsukate sellele, mis talle tõeliselt korda läks: läbimüük. Ajalehe koospüsimist oleks saanud tagada ka muuga kui tema isast sensatsioonilise loo kirjutamisega. Lugu oleks saanud esitada ka ilma, et oleks keskendutud ühele inimesele. Kriitika võinuks sama hästi olla suunatud kogu politseile kui organisatsioonile ja avaliku sektori asutusele. Kuid see poleks sama hästi müünud.
„Kui sa vajad aega, võid mõne päeva vabaks võtta,” pakkus vanemtoimetaja. „Ja naasta, kui see läbi on.”
„Ei, aitäh.”
„Ma arvan, et lugu oleks võinud veel vastikumaks minna, kui me oleks lasknud kellelgi teisel selle kirjutada.”
Line pööras pilgu ära. Mõte isa näost ajalehe esikülje keskel tegi tal südame pahaks.
„Jäta,” palus ta.
„Line!”
Hüüatus tuli uudistejuhilt. Ta seisis koos ühe õhtuse reporteriga, kuid rebis tolle blokist lehe ja sörkis nende suunas.
„Ma tean, et sul on vaba päev ja sul pole kindlasti aega, aga kas sa saaksid sinna kohale sõita?”
Line ei jõudnud veel mõtteidki koguda, kuid küsis automaatselt:
„Mis juhtus?”
„Tapmine Gamlebyenis Fredrikstadis. Politsei pole seda veel kinnitanud, kuid me oleme saanud vihje kelleltki, kes seisab verise laiba kõrval.”
Line tundis, kuidas vihje talle üheaegselt jõudu andis ja ta tühjaks tõmbas. Just selliste
frost – pakane (norra k; siin ja edaspidi joone all tõlkija märkused.)
