territooriumi,” seletas mees. „Kuid kui ma saabusin, polnud siin peaaegu kedagi.”
„Kas me teame, kes tapeti?”
„Ei, ma ei usu, et isegi politsei teab.”
Line vaatas kella. Tähtaeg oli veerand üks. Oma kolm tundi oli veel jäänud. Ta oli varem koostanud esikülje materjali lühemagi ajaga, kuid see olenes rohkem loost kui temast endast. Tapmislood sattusid üha harvemini paberkandjate esilehele. Uudise väärtus langes, kui trükikodade töö ajal netiväljaanded loost juba kirjutasid. Kui, siis pidi lugu olema täiesti eriline ja nende vaatenurk garanteeritult ainulaadne.
„Kuid tegu on mehega?” küsis ta, vaadates kojameeste vahelt välja vihmast märjale teele, mis autotulede valguses läikis.
„Jah, väidetavalt 50ndates.”
Line tegi grimassi. Lugu ei kõlanud just sellisena, millest annaks midagi teha. Noored naised tegid suuremaid pealkirju. Nii see lihtsalt oli. Ja lootus, et tegu oli mingi kuulsusega, oli samuti väike. Jooksu pealt meenusid talle vaid kaks Fredrikstadist pärit kuulsust. Roald Amundsen ja filmirežissöör Harald Zwart. Amundsen oli juba pea sada aastat surnud ja Zwart ei viibinud kindlasti isegi Norras.
„On sul aadressi või autonumbrit?” jätkas Line küsimist – see info oleks aidanud neil tapmise ohvri identiteedile lähemale jõuda.
„Sorry, kuid just selles kohas, kus ta lebab, pole ei autosid ega maju.”
„Kas kohal on juba palju ajakirjanikke?” küsis Line edasi.
„Ainult kohalikud Demokratenist ja Fredrikstad Bladist ja üks fotograaf, kes saadab pilte Scanpixile.”
„Millised pildid sa said?”
„Ma olin siin juba varakult,” seletas fotograaf. „Pääsesin päris ligi ja sain tõsiselt hea seeria. Laibale on pandud tekk peale. Tema koer on seal kõrval ja kael püsti. Fantastiline valgus helkurite sinises kumas. Taustal on eralduslint ja politseimundrid.”
„Koer?”
„Jah, ilmselt oli ta jalutamas, kui talle kallale tungiti.”
Line tundis, kuidas info ta tuju tõstis. Koeraarmastajaid olid kõik kohad täis.
„Mis koer see on?”
„Mingi pikakarvaline, midagi lastesaate Labbetussi2 kanti, kui sa teda mäletad. Ainult et mitte sama suur.”
Line naeratas. Ta mäletas Labbetussi.
„Jäta koerapildid mulle,” ütles ta. „Kuid saada teised toimetusse. Neil on vaja netti paremaid kui lugejate fotosid.”
„Nad tahavad kindlasti ka peni pilte,” protesteeris fotograaf. „Need on tõsiselt head.”
„Oota nendega,” kordas Line. Ta vajas neid enda artikliks. Kui parimad pildid olid juba netis, langes tema enda töö väärtus.
Ta lõpetas kõne ilma fotograafipoolsete protestideta. Siis heitis ta pilgu tagasivaatepeeglisse ja kohtas omaenese siniseid silmi. Ta oli meikimata ja juuksed olid pärast töökoha treeningsaali külastust sassis. Tundus, nagu oleks viimane tund temas kõik pea peale pööranud. Tal ei olnud tegelikult olnud muud plaanis kui end kodus sohvale heita ja otsida üks hea film. Nüüd sõitis ta kiirust veidi ületades E6 kiirteel Østfoldi suunas.
Ta vahetas pärast Vinterbro mahasõitu rada ning võttis lehe selle inimese nimega, kes oli vihjega helistanud. Ta oleks pidanud mehega intervjuu aja kokku leppima, kuid selleks polnud aega. Ta pidi telefoniga leppima.
Telefon helises pikalt, enne kui võeti toru. Mehele oli nähtu ilmselgelt mõju avaldanud ning ta hääl värises.
Line kummardus ettepoole, pani lehe keset rooli ning roolis käsivarrega, kirjutades samal ajal märksõnu. Mehe loos polnud midagi, mida ta poleks juba teadnud. Ta oli olnud teel koju, kui oli leidnud surnud mehe.
„Veri voolas ikka veel,” seletas ta. „Kuid ma ei saanud midagi teha. Ta nägu oli täitsa puru.”
Linel hakkas vastik, kuid voolav veri oli midagi, mis mõjus, kui seda eraldi tsitaadina esile tuua, ning võis tuua loo sammukese esilehele lähemale. Ja moodust, kuidas kedagi oli tapetud, maksis alati esile tuua.
„Ta tapeti?” küsis ta, et olla kindel.
„Jah, jah.”
„Tead sa, millega teda löödi?”
„Ei.”
„Maas ei vedelenud midagi? Löökriista või midagi sellist?”
„Ei… Ma oleks ju märganud, kui seal oleks vedelenud näiteks kurikas. Kuid see võis ju olla ka kivi või midagi sellist.”
„Sa pidid ju jõudma sinna kohe, kui see oli juhtunud,” leidis Line, viidates värskele verele. „Nägid sa seal kedagi teist?”
Torus tekkis vaikus, otsekui oleks mees järele mõelnud.
„Ei, ainult mina olin seal,” vastas mees. „Mina ja surnud mees. Ja tema koer.”
Lisaküsitlusring ei andnud ka midagi, mida ta võinuks kasutada. Ta lõpetas kõne ning tundis, kuidas temas võitlesid vastakad tunded. Ta ajas taga veriseid ja jõhkrad detaile lootuses, et see tõukab tema isa loo esilehelt. Omaenese vajaduste rahuldamiseks oleks ta otsekui soovinud, et teine inimene oleks võimalikult palju kannatanud. Ta ei tundnud selles soovis ennast enam ära.
Veoauto tema ees keerutas märjalt teelt vett üles. Ta ootas, kuni oli sellest möödas, enne kui valis Numbriabi numbri.
Tavaliselt, kui ta kusagile saadeti, toimisid kohale jäänud kolleegid tema varumeeskonnana. Meeskonnana, mis hoidis teda kursis sellega, mida netiväljaanded kirjutasid, kontrollisid omal algatusel infot ja uurisid seda, mida tal vaja oli. Praegu polnud tal soovi rääkida majast mitte kellegagi.
Üks naine küsis unisel häälel, millega ta saab aidata. Line palus tal leida Fredrikstadi Gamlebyeni bensiinijaama telefoninumbri. Väikeses linnas kippus info toimuva kohta levima kulutulena ja tema senine kogemus ütles talle, et ööni lahtiolevates bensiinijaamades räägiti peaaegu kõigest.
Teda ühendati Østsideni Statoiliga. Naisehääl telefonis kõlas noorena. Line tutvustas ennast ja võttis paberilehe uudistejuhi märksõnadega.
„Ma töötan VG-s ja olen teel Fredrikstadi, et kirjutada Heibergi tänaval toimunud tapmisest,” seletas ta ning kontrollis nime paberilehel. „Oled sa sellest kuulnud?”
Line kuulis, kuidas bensiinijaamas töötav tüdruk keerutas nätsu suus, enne kui talle vastas.
„Jah, siit on mitu tükki läbi käinud, kes sellest rääkisid.”
„Kas keegi on öelnud, kellega on tegu?”
„Ei.”
„Arvatavasti on tegu mehega, kes oli koeraga jalutamas.”
„Seal, vallikraavi ääres, käivad ju paljud jalutamas.”
„Tal on pikakarvaline koer,” üritas Line. „Selline, nagu Labbetuss.
„Labbetuss”, tegeliku nimega „
