style="font-size:15px;"> „Tapetu olevat 40–50 vahel,” jätkas ta hoopis.
„Ma ei usu, et olen teda näinud,” vastas tüdruk pärast üürikest kõhklust. „Igal juhul mitte täna, kuid ma võin ju teiste käest küsida.”
„Hästi. Äkki sa oled nii kena ja kirjutad mu nime ja telefoninumbri üles, juhuks kui sa midagi kuuled. Me tasume kasuliku info eest.”
Tavaliselt ta ei maininud inimestega rääkides tasu vihje eest, kuid see võis osutuda otsustavaks, kas inimesed helistavad tagasi või mitte.
„Olgu,” ütles tüdruk. „Kas see on sama number, mis ekraanil?”
Line vuristas oma numbri ette, et olla kindel, et see oli õige, ning kordas palvet tagasi helistada.
„Veider ilm jalutamiseks, muide,” kommenteeris tüdruk. „Vihma sajab ladinal. Terve õhtu on sadanud.”
Line jäi tüdrukuga nõusse, kuid ei mõelnud sellele rohkem.
Järgmisena helistas ta taksokeskusesse. Dispetšer rääkis laia, mõnusat murret, natuke nasaalset ja lamedate L-idega. Ta ei saanud Linet aidata, kuid ühendas ta Torsnesveienil, sündmuskoha lähedal seisva autoga.
„Oled sa kuulnud, kes see võiks olla?” küsis ta, kui oli end tutvustanud.
Juht jättis innuka mulje, kuid ei osanud teda aidata.
„Kuid õhtuti kondab seal palju välismaalasi,” seletas ta. „Ühte meie juhti rööviti suvel Gudebergis noa ähvardusel.”
„Ma arvan, et olen sellest lugenud,” kommenteeris Line ilma, et oleks seda tegelikult mäletanud.
Juht lubas kolleegidelt ja tuttavatelt küsida, enne kui Line andis talle oma telefoninumbri lubades, et kasuks tulevate vihjete eest makstakse.
Kell armatuurlaual näitas 22.19. Esialgu polnud tal midagi ja tähtajani oli jäänud alla kolme tunni.
6
Kui ta ületas Fredrikstadi kesklinna Gamlebyenist eraldavat silda, oli toimetuse tähtaeg veel pool tunnikest lähemal. Ta ei tundnud linna ning teda juhatas esiklaasile kinnitatud GPS.
Heibergi tänav asus ühes nooblis elurajoonis. Mõlemal pool teed asusid suured villad hoolitsetud puuviljaaedadega ning valgeks värvitud lippaedadega.
Ühe spordihoone juures oli tee kinni pandud. Patrullauto oli põigiti teele ette pargitud ning lint eraldas piisavalt suure osa ülejäänud teest. Tuul keerutas ja lennutas punavalget linti. Eralduslindi taga seisis paar autot ja paar inimest vihmavarjuga.
Line sõitis spordihoone ees olevale parkimisplatsile, peatas auto ja uuris kõledas vihmasajus ümbritsevat. Imes endasse esmamuljet. Kaks strateegiliselt paigutatud helgiheitjat puurisid oma heledate viirgudega pimedusse ja vihma. Kohale, mis pidi olema sündmuspaik, oli püsti pandud suur telk. See kõrgus jalakäijate ja rattatee kohal, mis kulges paralleelselt sissepiiratud teega. Kunstlikus valguses nägi ta kriminaliste, seljas kohustuslikud valged, steriilsed ürbid. Nad käisid jalutusrajal edasi-tagasi ning panid kogu potentsiaalse tõendusmaterjali märgistatud kilekottidesse.
Kaks vihmariietes meest, seljal NRK3 logo, pakkisid parajasti varustust kohaliku kanali furgoonautosse.
Line kummardus tagaistmele, sobras kotis ja tõmbas välja kileka. Nägi selle selga saamisega veidi vaeva ja väljus siis autost. Talle lõi vastu vihma ja tuule pahvakas.
Üks juht vilgutas talle parkimisplatsil tulesid. Line sorkis ootava auto juurde. Ta tundis rooli taga ära Erik Fjeldi ning viskus kõrvalistmele. Põrandamatt oli täis taarat, vorstipabereid ja muud prahti, mis ta jalge all krabises.
„Mis uudist?” tahtis ta teada.
„Tore sind ka jälle näha,” naeratas mees vastu.
Line vastas naeratusele ning mõistis, et fotograaf polnud vahepeal teinud muud, kui oodanud.
„Kas ma saaksin pilte näha?” küsis ta.
Erik Fjeld lülitas aparaadil sisse pildi näitamise funktsiooni ja keeras ekraani tema poole.
Pilt oli parem, kui ta ette oli kujutanud. Surnud mees oli kaetud helesinise vaibaga, mille alt paistis vaid paar kummikuid. Peapoolses otsas istus tema koer. Märg, sassis karv läikis. Koer hoidis pead veidi viltu, mis andis talle kurva ja üllatunud ilme. Kuid koera koon oli ette sirutatud ja suu avatud. Peaaegu oleks võinud koera ulgumas kuulda.
Line noogutas rahulolevalt. See oli liigutav pilt. Must asfalt nende ees moodustas samas pinna, kuhu redigeerijad said paigutada pealkirja ja teksti.
„Kus koer praegu on?” küsis ta ja tõstis pilgu. Akna sisekülge kattis niiskuse aur. Ta kummardas ja tegi käega selle sisse augu.
„Falcki auto viis ta ära.”
„Falcki?”
„Nemad hoolitsevad linna kodutute koerte eest. Ma arvan, et kõigil hakkas kergem, kui nad koera ära viisid. Seda oli õudne kuulata.”
Linele torkas korraga pähe mõte; ta avas esiukse, nii et autos süttis valgus.
„Kuhu nad ta viisid?”
„Koera?”
„Jah. Kus ta nüüd on?”
„Nende jaamas, ma kujutan ette. Tomteveienil Lislebys.”
Line oli uksest väljas enne, kui mees lause oli lõpetanud.
„Kuhu sa lähed?”
„Tema koera vaatama.”
„Kas ma pean kaasa tulema?”
Line raputas pead.
„Oota siin. Nad kannavad kindlasti laiba peagi välja. Meil peab ka sellest pilt olema. Ma helistan, kui mul sind vaja on.”
Ta lõi ukse pauguga kinni, kiirustas enda auto juurde ja sisestas GPS-i saadud tänavanime ja majanumbri. Tänav asus teisel pool Glommat, keskusest väljas. Üheteist minuti kaugusel, nagu aparaat teda teavitas. Tal kulus kohale jõudmiseks üheksa ja pool minutit.
Suure hoone ees, mille fassaad oli hallist terasest ja alumiiniumist, seisis tühikäigul teisaldusauto. Juht keris kokku tõstetrossi ja pani selle tõstepaneeli all olevasse kappi. Ta tõstis pilgu, kui Line oma auto tema kõrvale parkis.
Line väljus autost ja naeratas mehele.
„Kas teie hoolitsete kadumaläinud koerte eest?” küsis ta ja sasis käega oma juba sassis tukka.
„Kas sinu oma on kadunud?” küsis mees ja tõmbas töökindad käest.
„Mitte päriselt,” vastas Line. „Kuid ma mõtlesin, et äkki saaksin näha koera, mille te just Heibergi tänavalt tõite.”
Ta seisis seintel olevate lampide tugevas oranžis valguses. Mees mõõtis teda pilguga, heledatest juustest kuni kinganinadeni. Teel üles jäi pilk pidama rinnakõrgusel, enne kui ta noogutas.
„Selle
NRK – Norra Ringhääling.
