ning Lila tõmbus pingule ja oli tänulik, et meeste aktsendid olid liialt muda ja ookeanipritsmeid täis, et kõigist sõnadest aru saada, kuigi tähenduse tabas ta ära.
„Mida sa seal teed?” küsis üks neist, nahk nii tume, et sulandus servadest ööga ühte.
Lila arneesia keele oskus polnud veel kaugeltki kiita, aga neli merel veedetud kuud, ümberringi inimesed, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, olid sellele igatahes kasuks tulnud.
„Sensan,” vastas tüdruk – upun –, mis pälvis kokku kogunenud meeskonnalt naerupahvaku. Ent mehed ei paistnud tema ülesvinnamisega kiirustavat. Lila tõstis käed, et nad köit näeksid. „Mulle kuluks natuke abi ära,” ütles ta aeglaselt ja hoolega harjutatud sõnastuses.
„Seda on näha jah,” kostis mees.
„Kes siis nii kena asjakese minema viskab?” pistis veel keegi vahele.
„Võib-olla on ta täiesti ära närutatud.”
„Mkm.”
„Kuule, tüdruk! On sul ikka kõik vinks-vonks?”
„Näita õige!”
„Mis karjumine see siin käib?” kõmises kellegi hääl ning hetk hiljem ilmus laeva küljel nähtavale kontkõhn, aukus silmade ja taanduva juuksepiiriga mustapäine mees. Teised põrkusid just nagu end kaitstes eemale, kui mees puust reelingust kinni võttis ja alla Lila poole vaatas. Tema pilk libises üle tüdruku, kleidi, köie, vaadi ja paadi.
Kapten, pakkus tüdruk.
„Paistab, et oled hädas,” hõikas mees alla. Ta ei rääkinud sugugi valjemini, aga ta hääl oli sellegipoolest selgesti kuulda ning ta arneesia aktsent oli napp, kuid ilmne.
„Eriti läbinägelik,” hõikas Lila vastu, enne kui jõudis end tagasi hoida. Jultumus oli risk, aga kus Lila ka oli, oskas ta olukordi hinnata. Ja vaata vaid, kõhn mees naeratas.
„Mu laev võeti ära,” jätkas tüdruk, „ja see uus ei pea kuigi kaua vastu, ning nagu te isegi näete…”
Mees katkestas ta jutu. „Võib-olla oleks lihtsam vestelda, kui sa üles tuleksid?”
Lila noogutas õhkõrnas kergendustundes. Ta hakkas juba kartma, et mehed seilavad edasi ja jätavad ta uppuma. Mis, kui arvestada meeskonna nilbet juttu ja veel nilbemaid pilke, olnuks ilmselt paremgi valik, aga siin all polnud Lilal midagi, üleval seevastu oleks tal võimalus.
Üle reelingu serva heideti köis; selle raske ots maandus üha kerkivas vees Lila jalgade juures. Ta võttis köiest kinni ning tüüris oma paadi sel moel laeva kõrvale, kus oli redel alla lastud; enne aga, kui ta jõudis end üles vedada, tulid kaks meest alla ja hüppasid tema kõrvale paati, pannes selle märkimisväärselt kiiremini vee alla vajuma. Kumbki ei paistnud end sellest häirida laskvat. Üks neist taris üles õllevaadi, teine aga hakkas Lila suureks pahameeleks teda üles tassima. Mees viskas ta endale õlale ning Lila pidi kokku võtma viimse kui enesevalitsuseraasu – enesevalitsust polnud tal kunagi ülearu palju olnud –, et ta mehele nuga selga ei suskaks, eriti kui tolle käed hakkasid ta seeliku all ülespoole liikuma.
Lila surus küüned endale peopesadesse, ning selle aja peale, kui mees oli ta laevatekil ootava õllevaadi kõrval maha pannud („Raskem teine, kui paistab,” pomises mees, „ja mitte pooltki nii pehme…”), oli Lila oma naha sisse kaheksa väikest kaart pressinud.
„Tõbras,” urises Lila endamisi inglise keeles. Mees pilgutas talle silma ja pomises midagi pehmuse kohta neis paigus, kus see oluline on, ja Lila tõotas endamisi, et tapab selle tüübi. Aeglaselt.
Ja siis ajas ta selja sirgu ning leidis end seismast ringiks kogunenud meremeeste keskelt.
Ei, muidugi mitte meremeeste.
Piraatide.
Räpased, mereveeplekilised ja päikesest pleekinud, nahk tumedaks päevitunud ja riided luitunud, igaühel mõõk kõrile tätoveeritud. Vaskvarga piraatide märk. Lila luges neid enda ümber kokku seitse, taglase ja purjede kallal askeldas veel viis ja alltekil tõenäoliselt lisaks oma pool tosinat. Kaheksateist. Ümmarguselt öeldes kakskümmend.
Kontkõhn mees trügis ringist läbi ja astus lähemale.
„Solase,” ütles ta käsi laiutades. „Julgust mu meestel jagub, aga kommetest jääb vajaka.” Ta asetas käed Lila rohelise kleidi õlgadele. Mehe küünte all oli verd. „Sa värised.”
„Mul on seljataga ränk öö,” vastas Lila ja lootis meeskonda silmitsedes, et see veel hullemaks ei kujune.
Kõhetu mees naeratas ja ta suu oli hambaid üllatavalt täis. „Anesh,” sõnas ta, „aga nüüd oled sa paremates kätes.”
Lila oli Vaskvarga meeskonna kohta piisavalt kuulnud, teadmaks, et see on vale, kuid ta teeskles teadmatust. „Ja kelle käed need oleksid?” küsis ta, kui luider tegelane ta sõrmed oma pihku võttis ja pragunenud huuled sõrmenukkidele surus, tegemata välja köiest, mis oli endiselt kõvasti Lila randmete ümber seotud. „Baliz Kasnov,” ütles ta. „Vaskvarga kuulsusrikas kapten.”
Suurepärane. Kasnov oli Arneesia mere legend. Tema meeskond oli väike, aga väle, ja neil oli kombeks koidueelsetel pilkaselt pimedatel tundidel laevade pardale tungida ja kõrid läbi lõigata ning siis lastiga minema lipsata, jättes surnud mädanema. Mees võis küll nälginud välja näha, kuid tal oli väidetavalt tohutu himu varanduse järele, eriti kui see juhtus olema tarbitavat laadi, ja Lila teadis, et Vaskvaras seilas Soli-nimelise linna põhjakalda poole, lootes varitseda mõnd iseäranis suure peenema vägijoogilastiga kaubalaeva. „Baliz Kasnov,” kordas tüdruk, lausudes nime nii, nagu poleks ta seda kunagi varem kuulnud.
„Ja sina oled?” käis mees peale.
„Delilah Bard,” vastas Lila. „Kuldkala endine kapten.”
„Endine?” õhutas Kasnov teda jätkama, sellal kui tema mehed, kes olid nähtavasti tüdinud tõigast, et Lilal olid riided ikka veel seljas, hakkasid vaadi kallal käima. „Noh, preili Bard,” lausus kapten ja võttis ta vandeseltslaslikult oma käevangu. „Äkki räägiksid mulle, kuidas sa õigupoolest sellesse väiksesse paati sattusid? Meri pole sugugi õige koht sinusuguse kena noore daami jaoks.”
„Vaskens,” ütles Lila – piraadid –, just nagu poleks tal õrna aimugi, et see sõna käis ka praeguse seltskonna kohta. „Nad röövisid mu laeva. See oli kingitus mu isalt mu pulmapäeva puhul. Pidime seilama Farosse – asusime teele kahe päeva eest –, aga nad ilmusid nagu välk selgest taevast, ründasid Kuldkala…” Lila oli seda kõnet harjutanud, mitte üksnes sõnu, vaid ka pause. „Nad… nad tapsid mu abikaasa. Mu kapteni. Suurema osa mu meeskonnast.” Siinkohal lubas Lila endal inglise keelele üle minna. „See juhtus nii kiiresti…” Ta kogus end, nagu olnuks see vääratus kogemata juhtunud.
Ent kaptenile ei jäänud see märkamata, ta oli sööda alla neelanud. „Kust sa pärit oled?”
„Londonist,” vastas Lila ega varjanud oma aktsenti. Meestesummast käis läbi pomin. Lila jätkas, soovides oma loo lõpuni rääkida. „Kuldkala oli väike,” ütles ta, „aga hinnaline. Lastiks terve kuu jagu varusid. Toitu, joogipoolist… raha. Nagu ma ütlesin, oli see kingitus. Ja nüüd on see läinud.”
Aga tegelikult ei olnud, mitte veel. Lila vaatas
