style="font-size:15px;"> „Anesh!” kõmistas Alucard ja virutas käega vastu planku. „Aitab sellest niisama passimisest, tornikad, laev ootab rüüstamist. Võtke kõik. Ma tahan, et neil rajakatel poleks ärgates muud pihku võtta kui omaenda vändad.”
Mehed hõiskasid ja Lila itsitas tahes-tahtmata.
Ta polnud kunagi varem kohanud meest, kes oleks oma tööd rohkem armastanud kui Alucard Emery. Alucard nautis seda nii, nagu lapsed naudivad mängu, nagu mehed ja naised naudivad näitlemist, pühenduvad enda mängule rõõmsalt ja jäägitult. Kõiges, mida Alucard tegi, oli omajagu teatrit. Lila mõtiskles, palju võis olla rolle, mida mees veel mängida oskas. Mõtiskles, kas mõni neist polnudki ehk roll, vaid hoopis seda kehastav näitleja ise.
Alucardi pilk kohtus pimedas tema pilguga. Mehe silmad olid tormlev segu sinisest ja hallist, mõnikord erksad, mõnikord jälle peaaegu värvitud. Alucard nookas sõnatult peaga oma ruumide poole ja Lila järgnes talle.
Alucardi kajut lõhnas nagu ikka suvise veini, puhta siidi ja kustuvate süte järele. Mehele meeldisid kenad asjad, see oli ütlematagi selge. Aga erinevalt kollektsionääridest ja uhkeldajatest, kes panid oma iluasjakesed vaatamiseks välja, et teised neid näeksid ja kadestaksid, paistis Alucard oma luksusesemeid täiel määral nautivat.
„No nii, Bard,” ütles ta, minnes üle inglise keelele niipea, kui nad omavahele jäid. „Kas kavatsed mulle rääkida, mismoodi sa sellega hakkama said?”
„Mis lõbu see pakuks?” nõudis Lila ja vajus ühele neist kõrge seljatoega tugitoolidest, mis seisid kolde ees, kus lõõmas hele tuli nagu alati, ning laual ootasid täitmist kaks madalat klaasi. „Salapära on alati põnevam kui tõde.”
Alucard astus laua juurde ja võttis pudeli, sellal kui tema valge kass Esa välja ilmus ja end vastu Lila saabast nühkis. „Kas sinus leidub siis peale salapära veel muud?”
„Kas kihla ka veeti?” küsis Lila temast ja kassist välja tegemata.
„Loomulikult,” vastas Alucard pudelit lahti korkides. „Igasuguseid väiksemaid panuseid. Selle peale, kas sa upud, kas Varas su päriselt ka peale korjab, kui korjab, siis kas me sind enam ühes tükis leiame…” Ta kallas klaasidesse merevaiguvärvi vedelikku ja ulatas ühe Lilale. Lila võttis klaasi vastu, tõmbas seda tehes sarvilise maski peast ära ja viskas nende vahele lauale. „See oli muljet avaldav saavutus,” lausus Alucard oma toolile vajudes. „Kui mu laeva pardal oligi neid, kes sind tänase õhtuni ei kartnud, siis nüüd kardavad nad sind kindlasti.”
Lila vahtis klaasi sisse nii, nagu mõned vahivad tuleleekidesse. „Kas su laeva pardal oli siis neid, kes mind ei kartnud?” küsis ta kelmikalt.
„Tead, kui sind läheduses pole,” patras mees edasi, „kutsuvad mõned neist sind ikka veel Sarowsiks. Nad ütlevad seda sosinal, just nagu arvaksid, et sa võid neid kuulda.”
„Võib-olla kuulengi.” Lila keerutas klaasi sõrmede vahel.
Ühtki vaimukat vastust ei tulnud ning pilku tõstes nägi Lila, et Alucard silmitseb teda, nagu tal ikka kombeks oli, uuris ta nägu, nagu vargad taskuid uurivad, püüdes midagi avastada.
„Noh,” sõnas mees lõpuks ja tõstis klaasi, „kelle või mille terviseks me joome? Sarowsi? Baliz Kasnovi ja tema vaskjuhmardite? Nägusate kaptenite ja elegantsete laevade?”
Aga Lila raputas pead. „Ei,” ütles ta ja tõstis klaasi senisest teravama naeratusega. „Parima varga terviseks!”
Alucard naeris tasa ja hääletult. „Parima varga terviseks!” ütles ta.
Ta lõi Lilaga kokku ja nad mõlemad jõid.
III
Minema kõndida oli olnud lihtne.
Tagasi mitte vaadata oli raskem.
Lila oli minema sammudes tajunud endal Kelli pilku ning seisatas alles siis, kui oli vaateväljast kadunud. Ta oli jälle üksi. Vaba. Võis minna, kuhu tahes. Olla, kes tahes. Aga kui päevavalgus tasapisi kustus, hakkas ka tema uljus kahanema. Öö vedas end läbi linna ning Lila ei tundnud ennast enam niivõrd vallutajana, kuivõrd ihuüksi võõras maailmas viibiva tüdrukuna, kes ei mõista kohalikku keelt ja kelle taskutes pole midagi peale Kelli lahkumiskingituse (elemendikomplekt), hõbeuuri ja peotäie müntide, mis ta oli enne lahkumist ühe paleevahi taskust pihta pannud.
Muidugi oli Lilal olnud ka vähem, aga oli olnud ka rohkem.
Ja ta oli küllalt tark, teadmaks, et ilma laevata ta kaugele ei jõua.
Ta klõpsas uuri lahti ja pani kinni ning silmitses jõel õõtsuvate aluste piirjooni, kui Isle’i punane kuma laskuvas pimeduses teravamalt silma paistis. Lila pilk oli jäänud pidama ühel kindlal laeval, ta oli seda päev otsa jälginud ja himustanud. Laev oli imekaunis, kere ja mastid tahutud tumedast puust ja hõbedaga ääristatud, purjetoonid valgusest sõltuvalt kesköösinisest mustani. Piki laevakeret kulges laeva nimi – Saren Noche –, mis, nagu Lila hiljem teada sai, tähendas Öötorni. Praegu aga teadis ta vaid, et tahab seda. Kuid ta ei saanud mehitatud laevale niisama tormi joosta ja seda endale nõuda. Ta oli osav, aga mitte nii osav. Ja muidugi oli veel karm tõsiasi, et rangelt võttes ei osanud Lila laeva tüürida. Nii nõjatus ta vastu siledat kiviseina, must riietus varjudega ühte sulamas, ning jälgis, sellal kui laeva tasane õõtsumine ja taamalt kaldapealselt kostev Ööturu kära ta omamoodi transsi suigutasid.
Transsi, mis läks üle niipea, kui pool tosinat rasketes saabastes meest laevatekilt mööda planku maha marssisid, taskutes kõlisevad mündid ja kurgus räme naer. Laev oli terve päeva merele sõiduks valmistunud ja meestest õhkus pöörast innukust, mis rääkis viimasest kuival maal veedetud õhtust. Nad kibelesid seda nautima. Üks võttis laulu üles ja teised läksid kaasa, sammudes laulu saatel kõrtside poole.
Lila klõpsas uuri kinni, tõukas end seinast lahti ja järgnes meestele.
Tal polnud muud maskeeringut peale riiete, mis olid meestelõikega, tumedate juuste, mis langesid talle silmadele, ning näojoonte, mille ta teravalt pingule vedas. Häält madaldanud, lootis ta, et teda peetakse ehk saledaks noormeheks. Maske sai kanda pimedatel kõrvaltänavatel ja maskiballidel, aga mitte kõrtsides. Need oleksid tõmmanud endale rohkem tähelepanu, kui asi väärt oli.
Mehed olid eespool juba joomaasutusse sisenenud. Sel polnud selget nime, aga ukse kohal rippuv plaat oli tehtud metallist, helklevast vasest, mis lainetena ümber hõbekompassi väänles ja kaardus. Lila silus oma kuube, tõstis krae üles ja astus sisse.
Lõhn tulvas talle vastu.
Mitte halb ega läppunud nagu kaiäärsetes kõrtsides, millega ta oli tuttav, ega ka lillelõhnaline nagu Punane kuningapalee, vaid soe, lihtne ja rammus, värske pajaroa hõng, millesse segunes piibusuitsuviirge ja kauget meresoola.
Nurgakolletes lõõmas tuli ja kõrtsilett polnud mitte ühes seinas, vaid keset saali, kaarjas metallsõõr, mis aimas järele ukse kohal rippuvat kompassi. Lett oli uskumatu meistriteos, üleni hõbedast, kõik neli noolt osutamas nelja koldetule poole.
Sellist meremeeste kõrtsi polnud Lila veel elu sees näinud – põrandal polnud pea ainsatki vereplekki ega olnud ka ühtki kaklust, mis oleks tõotanud välja tänavale kanduda. Lila Londo-nis – ei, mitte tema omas, enam mitte – asunud Madalas
