jälgis alistunult asjatoimetusi. Tal oli raske end mehe tapmise pärast süüdi tunda – too oleks ju tema tapnud – ning ei paistnud, et keegi meremeestest sellest kaotusest kohutavalt murtud oleks… aga teisalt oletas Lila, et tema polnud küll õige inimene otsustama kellegi väärtuse üle selle põhjal, kes kadunukest taga igatsema jäävad. Arvestades, et tema enda lähim asi perekonnale asus hoopis teises maailmas. Kes oli Barroni leidnud? Kes oli ta maha matnud? Lila heitis need küsimused peast. Need ei too Barronit tagasi.
Meestekamp rühkis tagasi tekile. Üks neist astus otseteed Lila juurde ja tüdruk tundis tema käes ära oma nukilise pidemega pistoda. Mees porises midagi endamisi, tõstis siis noa ja torkas selle Lila pea kõrval ühe kasti sisse. Mehe kiituseks tuleb tunnistada, et ta ei susanud nuga Lilale pähe, Lila kiituseks aga seda, et ta ei võpatanud. Ta tõstis oma kinni seotud randmed üle noa ja rapsas kiire liigutusega alla, vabastades end köidikust.
Laev oli peaaegu valmis purjed heiskama ning paistis, et Lila oli endale siin koha välja teeninud, kuigi ta polnud päris kindel, kas vangi, lasti või meeskonna liikmena. Hakkas sadama kerget vihma, aga ta jäi tekile ja hoidis teistel teelt eest, kui Öötorn ankru hiivas, ning ta süda puperdas, kui laev Isle’i keskele tüüris ja sädelevale linnale selja pööras. Lila pigistas laeva ahtrireelingut ja vaatas, kuidas Punane London kaugusesse kahanes. Ta seisis, kuni ta käed olid külmast kanged ja tehtud teo hullumeelsus temas settida jõudis.
Siis haugatas kapten ta nime – „Bard!” – ja osutas kastidega rassivale salgale ning Lila läks meestele appi. Ja niisama lihtsalt – aga muidugi mitte niisama lihtsalt, sest ette tuli veel palju pingelisi öid ja võidukaid võitlusi, algul meeste vastu ja seejärel nende kõrval, valatud verd ja kaaperdatud laevu – saigi Lila Bardist Öötorni meeskonna liige.
IV
Öötorni pardale jõudnud, ei lausunud Lila peaaegu sõnagi (Kell oleks vast selle üle rõõmustanud). Ta kulutas kõik hetked püüdlustele arneesia keelt õppida ja ahmis kokku uusi sõnu – aga kui tahes kiiresti ta neid ka omandas, oli lihtsalt kuulata ikkagi kergem kui jutuajamistest osa võtta.
Meeskond veetis hea hulga aega tema pihta sõnu loopides, üritades tüdruku emakeelt välja selgitada, kuid Alucard Emery oli see, kes mõistatuse läbi hammustas.
Lila oli pardal olnud nädala, kui kapten ühel õhtul talle juhuslikult peale sattus, kui tüdruk oma ränilukuga Kõmmutajat siunas, sest see oli märjaks saanud sitanikerdis, mille viimane kuul oli torusse kinni jäänud.
„On see vast üllatus!”
Lila tõstis pea ja nägi Alucardi lähedal seismas. Algul arvas tüdruk, et tema arneesia keele oskus on nähtavasti paranenud, sest ta sai kõigist sõnadest midagi mõtlemata aru, aga siis taipas ta, et mees ei rääkinudki arneesia keeles. Ta rääkis inglise keeles. Mitte ainult – mehe aktsendis oli ka seda täpset hääldust ja sujuvat kõneviisi, mis oli omane neile, kes rääkisid kuninglikku keelt soravalt. Mitte nii nagu õukonda ihalejad, kes ajasid sõnu segi ja esitasid neid nagu mõnd mustkunstitrikki. Ei, nii nagu Kell või Rhy. Nagu inimene, kes on üles kasvanud, see keel pidevalt huulil.
Ühe maailma jagu siit eemal, Lila vana linna hallidel tänavatel, ei tähendaks see soravus midagi, aga siin tähendas see, et kumbki neist polnud lihtne meremees.
Viimases katses oma saladust päästa tegi Lila näo, nagu ei saaks ta aru. „Oh, ära nüüd minu ees lolli mängi, Bard,” ütles kapten. „Sa hakkasid just huvitavaks muutuma.”
Nad olid sel laevalõigul omavahel, otse ülemise teki serva varjus. Lila sõrmed rändasid vööle kinnitatud noa juurde, aga Alucard tõstis käe.
„Jätkame seda jutuajamist ehk minu ruumides?” küsis ta, silmis tuluke. „Kui sa just ei taha stseeni korraldada.”
Lila meelest oli tõesti targem mitte lõigata kapteni kõri läbi kohas, kus igaüks näha võis.
Ei, seda saab ka omavahel olles teha.
Niipea kui nad kahekesi jäid, pöördus Lila hoogsalt Alucardi poole. „Sa räägid ingl…” alustas ta, aga sai veel sõnasabast kinni. „Kuninglikku keelt.” Nii seda siinmail nimetati.
„Tuleb nii välja,” kostis Alucard, enne kui vähimagi pingutuseta arneesia keelele üle läks. „Aga see pole minu emakeel.”
„Tac,” vastas Lila samas keeles. „Aga kes ütleb, et see on minu oma?”
Alucard muigas mänglevalt ja naasis inglise keele juurde. „Esiteks on su arneesia keel kohutav,” lausus ta laitvalt. „Ja teiseks, üleüldise seaduspära järgi vannuvad kõik inimesed oma emakeeles. Ja ma pean märkima, et sinu keelekasutus oli üsna värvikas.”
Lila surus hambad kokku ja tundis oma vea pärast pahameelt, kui Alucard ta oma kajutisse juhatas. Kajut oli elegantne, aga õdus, ühes seinaorvas voodi, teise seina ääres kamin, kahkja tule ees kaks kõrge seljatoega tooli. Tumedast puidust laual lamas end kaartide peal kerra tõmmanud valge kass nagu kirjapress. Loom sipsas nende saabudes sabaga ja avas ühe lavendlikarva silma, kui Alucard laua juurde astus ja pabereid lehitses. Mees sügas kassi hajameelselt kõrva tagant.
„Esa,” ütles ta tutvustavalt. „Minu laeva emand.”
Nüüd oli ta seljaga Lila poole ja tüdruku käsi libises taas puusal rippuvale noale. Aga enne, kui ta jõudis relva järele küünitada, nipsutas Alucard sõrmi ning nuga hüppas tupest välja ja lendas tema kätte, nii et noapide maandus otse mehe pihku. Alucard polnud seejuures pilkugi tõstnud. Lila silmad tõmbusid vidukile. Selle nädala jooksul, mis ta oli pardal olnud, polnud ta näinud kedagi võlukunsti kasutavat. Alucard pöördus nüüd kerge muigega tema poole, nagu polekski Lila äsja teda rünnata tahtnud. Ta viskas noa hooletult lauale (selle heli peale sähvas Esa jälle sabaga).
„Sa võid mu hiljem tappa,” ütles mees ja osutas kahele kamina ette seatud toolile. „Kõigepealt ajame juttu.”
Toolide vahel laual seisis karahvin koos kahe klaasiga ning Alucard kallas marjavärvilist jooki ja ulatas klaasi Lilale. Tüdruk ei võtnud seda vastu.
„Miks?” küsis ta.
„Sest ma armastan kuninglikku keelt,” vastas kapten, „ja tunnen puudust võimalusest seda kellegagi rääkida.” Sellest tundest sai Lila aru. Kergendus, mida rääkimine pärast nii pikka vaikimist tõi, meenutas lihaste sirutamist pärast kesist und, kui kehas võimust võtnud jäikust eemale peletad. „Ei tahaks, et see rooste läheks, kuni ma merel viibin.”
Alucard istus ühele toolile ja kummutas klaasitäie endale kurku, kulmu kohale kinnitatud kalliskivi koldekumas helklemas. Ta viipas tühja klaasiga teise tooli poole ning Lila silmitses teda, kaalus oma võimalusi ja võttis siis samuti istet. Lilla veini karahvin seisis laual nende vahel. Lila kallas endale klaasitäie ja nõjatus Alucardi asendit matkides tahapoole, toetas joogi tooli käetoele ja sirutas jalad välja, saapad pahkluude kohalt ristatud. Muretuse kehastus. Mees keerutas hajameelselt üht oma sõrmustest, rõngasse keeratud hõbedast sulge.
Pikka aega piidlesid nad teineteist vaikides nagu kaks malemängijat enne esimest käiku. Lila oli malet eluaeg vihanud. Tal polnud selle jaoks kannatust.
Alucard tegi esimese käigu, hakkas esimesena rääkima. „Kes sa oled?”
„Ma ju ütlesin sulle,” vastas tüdruk lihtsalt. „Mu nimi on Bard.”
„Bard,” kordas
