Tihenevad varjud. V. E. Schwab

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab страница 6

Tihenevad varjud - V. E. Schwab

Скачать книгу

ja parkunud, aga isegi nende saapad olid läikima löödud ja relvad kenasti tupes.

      Lila laskis juustel pimeda silma ette langeda, manas oma olekusse vaikset üleolekut ja sammus leti ette.

      „Avan,” ütles kõrtsmik, kõhn sõbraliku pilguga mees. Mälestus tuli nagu maksahaak – Kiviviske Barron, tema range sõbralikkus ja stoiline rahu –, aga Lila jõudis end kokku võtta, enne kui hoop märki tabas. Ta sättis end pukile istuma ja kõrtsmik esitas talle küsimuse, ning kuigi Lila sõnadest aru ei saanud, oskas ta nende tähendust aimata. Ta koputas enda kõrval olevale peaaegu tühjale joogiklaasile ning mees pööras selja, et jooki tooma minna. See ilmus kohale silmapilk hiljem, kena vahutav liivakarva õlu ja Lila rüüpas pika rahustava sõõmu.

      Veerand ringi edasi keerutas üks mees hajameelselt oma münte ja Lilal kulus hetk, taipamaks, et tegelikult mees neid ei puudutanud. Metall siugles ta sõrmede vahel ja peopesade all nagu võluväel – ja loomulikult see just nii oligi. Teisel pool nipsutas üks mees sõrmi ja süütas piibu leegiga, mis hõljus ta pöidla kohal. Need liigutused ei jahmatanud Lilat ja see pani teda imestama; ainult nädal siinses maailmas, ja juba tundus see talle loomulikum kui Hall London eales tundunud oli.

      Ta pööras end oma istmel ja silmas Öötornilt tulnud mehi, kes olid nüüd kõrtsis laiali valgunud. Kaks vestlesid kolde ees, üks järgnes lopsakate vormidega naisele lähimasse varju, kolm seadsid end paari punakuldseis rõivis meremehega kaarte mängima. Neist kolmest jäi Lilale silma üks, mitte sellepärast, et too oleks iseäranis nägus – mees oli tegelikult päris inetu, niipalju kui ta näole langevast juuste metsast näha oli –, vaid sellepärast, et ta tegi sohki.

      Vähemalt Lila arvas, et mees tegi sohki. Ta ei saanud kindel olla, sest mängul näis olevat kahtlaselt vähe reegleid. Sellegipoolest oli ta kindel, et nägi, kuidas mees ühe kaardi taskusse pistis ja teisega asendas. Mehe käsi oli väle, aga Lila silm oli väledam. Tüdruk tundis, kuidas väljakutse ta närve kõditas, kui ta pilk rändas mehe sõrmedelt tolle madalale istepingile, kuhu toetus mehe rahapaun. Rahapaun oli nahkpaelaga mehe vöö külge kinnitatud ja paistis müntidest pungil. Lila käsi rändas puusale, kus rippus lühike terav nuga. Ta tõmbas noa välja.

      Hooletu, sosistas hääl Lila peas ja tüdruk avastas oma suureks hämminguks, et hääl, mis oli varemalt rääkinud Barroni moodi, meenutas nüüd hoopis Kelli. Lila ei teinud häälest välja, ta veri lõi riskides kuumama, ent ta peatus hoobilt, kui mees ringi pööras ja otse tema poole vaatas – ei, mitte tema, vaid kõrtsipidaja poole ta selja taga. Mees osutas lauale kõikjal üheselt mõistetava veel jooke liigutusega.

      Lila jõi oma õlle lõpuni, poetas letile mõned mündid, vaatas, kuidas kõrtsmik asetas kandikule hulga jooke ning siis tuli teine mees, kes tellimuse lauda kandis.

      Lila nägi oma võimalust ja tõusis püsti.

      Kõrtsisaal lõi ta jalge all õlle tõttu korraks kõikuma, sest jook oli kangem, kui Lila harjunud oli, aga jäi kiiresti jälle paigale. Lila järgnes kandikuga mehele, pilk mehe tagant paistval uksel, ning tema saabas tabas mehe kanda. Mees komistas ja tal õnnestus säilitada enda tasakaal, kuid mitte kandiku oma; joogid ja klaasid kukkusid lauale, pühkisid pooled kaardid välja valgunud õllevahuharjal minema. Seltskond lõi käratsema, vandus ja karjus ning ajas end jalule, püüdes päästa münte ja riideid, ning selle aja peale, kui õnnetu teenindaja ringi pööras, et näha, kes talle jala taha pani, oli Lila must kuuesaba juba ukse taha kadunud.

      Lila lonkis mööda tänavat, mängurilt varastatud rahapaun käes kõlkumas. Hea varas olla ei tähendanud ainult nobedaid sõrmi. See tähendas ka oskust olukordi võimalusteks pöörata. Ta kergitas pauna ja naeratas selle raskuse peale. Tema veri hõiskas võidurõõmsalt.

      Ja siis hüüdis keegi ta selja taga midagi.

      Lila pööras ringi ja leidis end silmitsi habemiku selliga, keda oli just äsja röövinud. Lila ei vaevunud oma tegu eitama – ta ei osanud nii palju arneesia keelt, et isegi üritada, ning paun rippus endiselt ta sõrmede vahel. Selle asemel pani ta saagi taskusse ja valmistus võitluseks. Mees oli temast kaks korda kerekam ja jala võrra pikem ning kahe sammu vahel ilmus ta pihku kaarjas nuga, mis meenutas väikest vikatit. Mees ütles talle midagi – madalahäälne urisev käsk. Võib-olla andis ta Lilale võimaluse varastatud saak maha jätta ja terve nahaga minema kõndida. Aga tüdruk kahtles, kas mehe haavatud uhkus lubaks seda, ning isegi kui lubaks, oli tal nii väga raha vaja, et selle nimel riskida. Ettevaatlikud jäävad ellu, aga ainult söakaid saadab edu.

      „Leid on leidja oma,” ütles ta ja vaatas, kuidas mehe näol peegeldus üllatus. Põrgut. Kell oli teda hoiatanud, et inglise keelel on siin maailmas oma koht ja otstarve. See elas aadlike, mitte piraatide maailmas. Kui ta tahab merel toime tulla, peab ta õppima keelt hammaste taga hoidma, kuni on arneesia keele selgeks saanud.

      Habemik pomises midagi ja tõmbas käega üle noakaare. Nuga nägi välja väga-väga terav.

      Lila ohkas ja tõmbas välja oma relva, sakilise noa, mille pide oli pihku nagu loodud ning mille metallist nukid kaitsesid sõrmi. Seejärel, olles vastast veel korra silmitsenud, paljastas ta teisegi noa. Selle lühikese ja terava, millega oli rahapauna pihta pannud.

      „Tead mis,” ütles ta inglise keeles, sest lähedal polnud rohkem kedagi, kes oleks võinud kuulda. „Sa võid veel rahumeeli minema kõndida.”

      Habemik sülgas vastu lause, mis lõppes sõnaga pilse. See oli üks vähestest arneesiakeelsetest sõnadest, mida Lila teadis. Ja ta teadis, et midagi ilusat see ei tähenda. Ta oli veel solvumisega ametis, kui mees talle kallale tungis. Lila hüppas tagasi ja tõkestas vikati mõlema noaga, nii et metalli krigin metallil tänaval kiledalt vastu kajas. Isegi merelainete laksumise ja kõrtsilärmi taustal ei jää nad kauaks üksi.

      Lila tõukas noa eemale, nägi vaeva, et tasakaalu säilitada, ja nõksatas tahapoole, kui mees uuesti sähvas, tera seekord Lila kõrist vaid juuksekarva kaugusel.

      Lila kummardus, pööras ringi, tõusis püsti ja tõkestas vikati viimase sähvatuse oma põhinoaga, nii et relvad libisesid, kuni mehe nuga jäi pidama tema pistoda käekaitsme juures. Tüdruk väänas noa vabaks, tõstis üle vikati ja äsas pidemenukkidega mehele vastu lõuga. Enne kui too end koguda jõudis, sähvas Lila altpoolt teise noaga ja torkas selle mehele ribide vahele. Mees köhis, veri nirises talle habemesse ja ta püüdis järelejäänud jõudu appi võttes Lilat noaga susata, ent Lila juhtis ründerelva üles, elunditest läbi ja luude taha ning lõpuks kukkus vikat mehel käest ja ta keha lõtvus.

      Silmapilguks vilksas Lila vaimusilma eest läbi üks teine surm, üks teine ta noa otsas lõpu leidnud keha, too poiss tolle kõleda valge maailma lossis. Mitte Lila esimene tapetu, aga esimene, kes oli meelde jäänud. Esimene, kes oli haiget teinud. See mälestus võbeles ja kadus ning Lila oli jälle sadamakail, süütunne koos mehe eluga hääbumas. See oli juhtunud nii kiiresti.

      Lila tõmbus eemale ja laskis mehel tänavale vajuda, kõrvad ikka veel noaterade kõlinast ja võitluskärast kumisemas. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja pööras ringi, et minema joosta, ning leidis end silmitsi viie laevalt tulnud mehega.

      Meestesummast käis läbi pomin.

      Relvad tõmmati tupest.

      Lila kirus endamisi ja ta pilk rändas viivuks nende selja taga üle jõe kaarduvale paleele ning ta peas vilksas põgus uitmõte – ta oleks pidanud sinna jääma, oleks saanud sinna jääda, oleks olnud väljaspool ohtu –, ent Lila surus selle alla ja pigistas noad kõvemini pihku.

      Ta oli Delilah Bard ja ta elab või sureb omaenda paganama…

      Rusikas

Скачать книгу