ja see avanes ning nuga tegi omamoodi võlutriki. See jagunes ta käes kaheks ja seal, kus enne oli üks tera, oli korraga kaks, teineteise peegelpildid, peened nagu habemenoad. Lila puudutas õlipiiska ja vedas sõrmega üle mõlema noaselja. Seejärel hoidis ta nuge käes tasakaalus, ristas nende teritatud servad – Tiiger! Tiiger! Loitma lööd… – ja sähvas.
Tuli limpsas metalli ja Lila naeratas.
Seda oligi ta Lenost tegemas näinud.
Leegid levisid, kuni katsid noaterad pidemest tipuni ja lõõmasid kuldses valguses.
Seda polnud Lila kedagi tegemas näinud.
Kes ma niisugune olen? Ainulaadne.
Sama asja öeldi Kelli kohta.
Punane sõnumitooja.
Mustasilmne prints.
Viimane antari.
Ent tulepalistusega nuge sõrmede vahel keerutades mõtles tüdruk tahes-tahtmata…
Kas nad olidki kumbki ainulaadsed või oli neid kaks?
Ta vedas õhku tulekaare, imetles rada, mis komeedisabana valgusele järgnes, ja talle meenus, kuidas ta tundis eemaldudes enda seljal Kelli pilku. Ootusrikast. Lila naeratas. Tal polnud vähimatki kahtlust, et nende teed ristuvad taas.
Ja kui see juhtub, näitab ta Kellile, milleks ta suuteline on.
KAKS
PÕHIMÕTTELISELT PRINTS
I
Kell põlvitas Basseinisaali keskel.
Suur ringikujuline ruum oli õõnestatud ühe paleed toetava sillasamba sisse. Et ruum asus Isle’i voogude all, tungis jõe punakas kuma nõrga tontliku valgusena läbi klaasseinte. Keset põrandat oli uuristatud keskendumisring, mille muster oli loodud väge juhtima, ja kogu ruum, seinad ja õhk kaasa arvatud, surises energiast, sellest madalast kumisevast helist, mida kuuleb kirikukella sees.
Kell tundis, kuidas vägi temas üles kobrutas ja välja kippus – tundis kogu seda energiat, pinget, viha ja hirmu, mis kriipis endale pääseteed –, aga ta sundis end keskenduma hingamisele, oma keskme leidmisele, sundis end teadlikult juhtima protsessi, mis oli muutunud nii loomulikuks. Ta keris mõttes aega tagasi, kuni oli jälle kümneaastane ning istus Londoni pühakoja mungakongi põrandal, kus ta peas kõlas õpetaja Tiereni ühetasane hääl.
Võluvägi on sasine, nii et sina pead olema sile.
Võluvägi on metsik, nii et sina pead olema taltsas.
Võluvägi on kaos, nii et sina pead olema rahulik.
Kas sa oled rahulik, Kell?
Kell tõusis aeglaselt jalule ja tõstis pea. Keskendumisringist väljaspool siugles pimedus ja kõrgusid varjud. Näis, nagu oleksid vehklemiskujud võbelevas tõrvikuvalguses vaenlaste näod omandanud.
Tiereni rahustav hääl hajus Kelli peas ja selle asemele ilmus Hollandi külm hääletoon.
Kas tead, mis sind nõrgaks teeb?
Antari hääl kajas Kelli peas vastu.
Kell vahtis ringi taga lasuvatesse varjudesse, kujutles keebi lehvimist, terase välgatust.
Sa pole kunagi pidanud tugev olema.
Tõrvikuvalgus virvendas ning Kell hingas sisse ja välja ja ründas.
Ta virutas esimesele kujule ja paiskas selle ümber. Selle aja peale, kui vari langes, pöördus Kell juba teise, selja taga seisva poole.
Pole kunagi pidanud üritama.
Kell sirutas hoogsalt käe ette; vesi kerkis selle ümber ja lainetas siis ühe sujuva liigutusega kogu poole ning muutus jääks hetk enne seda, kui vastu kuju pead raksatas.
Pole kunagi pidanud võitlema.
Kell pööras end välkkiirelt ringi ja leidis end silmitsi varjuga, mis võttis Hollandi kuju.
Ja päris kindlasti pole sa kunagi pidanud oma elu eest võitlema.
Kunagi oleks Kell kõhelnud – kunagi oli ta kõhelnud –, aga seekord mitte. Kiire käeviibe, ja tema randmele kinnitatud tupest libisesid ta peopessa metallogad. Need kerkisid õhku ja sööstsid edasi, tungisid lummutise kõrisse, südamesse, pähe.
Aga varjusid oli ikka veel. Neid oli alati veel.
Kell surus end vastu Basseinisaali kaarjat seina ja tõstis käed. Tema randmeseljal helkis väike teritatud metallist kolmnurk; kui ta käe alla painutas, sai sellest teravik ning Kell lõikas sellega üle oma peopesa, nii et veri jooksma hakkas. Ta surus käed kokku ja eemaldas siis teineteisest.
„As Osoro,” ütles ta verele.
Tumene.
Käsk kaikus, kajas ruumis vastu ja õhk hakkas Kelli pih-kude vahel tihenema ja väändus varjudeks, mis olid paksud nagu suits. Varjud valgusid laiali ja hetkega oli ruum pimedusse mähitud.
Kell vajus vastu saali külma kiviseina, oli sellise võluväe hulga jõust hingetu ja uimane. Higi nirises talle silmadesse – millest üks oli sinine, teine ühtlaselt must –, kui ta laskis laiuval vaikusel enda ümber laotuda.
„Kas tapsid nad kõik?”
Hääl kostis kuskilt tema selja tagant, kuid ei olnud tontlik, vaid kuulus lihast ja verest inimesele ning selles oli kuulda lõbusust.
„Ma pole kindel,” kostis Kell. Ta tõi oma pihud kokku ja pimeduseloor hajus otsemaid, näidates ruumi sellisena, nagu see oli: tühi kivisilinder, mis oli ilmselgelt mõeldud mediteerimiseks, mitte võitluseks. Vehklemiskujud olid laiali paisatud, üks lõõmas lõbusalt, teine oli üleni metallteravikke täis. Teisi – klobituid, räsituid, katkiseid – ei saanudki enam õigupoolest harjutusnukkudeks nimetada. Kell pigistas käe rusikasse ja nukku põletav tuli kustus.
„Eputis,” pomises Rhy. Prints nõjatus vastu kaarjat sissekäiku ning tõrvikuvalgus peegeldus ta merevaiguvärvi silmades nagu kassi omades. Kell vedas verise käega üle oma vasekarva juuste, kui ta vend lähemale astus, saabastes jalgade sammud Basseinisaali kivipõrandal vastu kajamas.
Rhy ja Kell polnud tegelikult vennad, vähemalt vere poolest mitte. Rhyst aasta vanem Kell oli toodud Arneesia kuningakotta siis, kui ta oli viieaastane, ja tal polnud peret ega mälestusi. Tõepoolest, mitte midagi peale pistoda ja ühe üdini musta silma: antarivõluri märgi. Aga Rhy oli vennale lähim, mis Kelli elus oli eales olnud. Ta oleks printsi eest ka oma elu andnud. Ja – üsna hiljuti – oligi ta seda teinud.
Rhy kergitas Kelli harjutuse riismeid nähes kulmu. „Ma olen alati arvanud, et antaril pole vaja harjutada, et see kõik tuleb” – ta viipas hajameelselt – „nagu iseenesest.”
„Võime tuleb iseenesest,” vastas Kell. „Vilumus nõuab vaeva. Täpselt nii, nagu olen sulle kõigis sinu tundides selgitanud.”
Prints
