Aitäh toreda šampanja eest, mis on loomulikult ära joodud.
Järgmisena luges Kate ema kirja – „nii uhke sinu üle, kullake” – ja vastas ka sellele. Ta rüüpas kohvi, mis oli nii palju parem kui lahustuv, mida ta oli harjunud jooma. Ta kuulis kauguses politseisireeni ning järsku meenus talle eelmine õhtu, magama jäämine ja see, et nägi laes politseiauto vilkureid. Oli see juhtunud päriselt või oli see osa unenäost? Hetkeks oli ta segaduses, teda täitis uuesti hirm, sama tunne, mis oli teda vallanud siis, kui leidis tabletid käekotist, ehkki oli kindel, et neid ei olnud seal. Kas ma hakkan hulluks minema? mõtles ta. Siis ütles ta endale: Ei, see ei olnud unenägu. See oli kindlasti päriselt. Võib-olla oli naaberkorteri tüdrukuga tõesti midagi juhtunud.
Kate pakkis tualett-tarbed lahti ja käis magamistoa juurde kuuluvas vannitoas duši all. Dušikabiin oli hiiglaslik, otsak tuli otse laest ja sellest lahvatas veeuputus. Kate mõtles jälle oma korterile Londonis, dušikabiiniks muudetud vannile, kus kummivoolik libises pidevalt hoidikust välja. Pärast duši all käimist pani Kate jalga mustad sukkpüksid ja selga Bodeni firma lemmikkleidi ning otsustas, et võtab end kokku ja läheb välja. Enne Bostonisse tulekut oli ta uurinud Google Mapsi pilte ümbruskonnast, otsinud välja kõige lähema apteegi ja turu. Tal oli plaanis minna välja ja muretseda vajalikud asjad paariks järgmiseks päevaks. Esmaspäeval pidi ta alustama Graphics Institute’is Cambridge’is, umbes viie metroopeatuse kaugusel. Ta ei oodanud metroosõitu, aga teadis, et saab sellega hakkama – terapeut oli sundinud teda Londonis mitu korda harjutamise mõttes metrooga sõitma.
„Metroo on valik,” oli Kate Theodorale öelnud. „Ma võin igale poole taksoga sõita.”
„Kõik on ju valik, eks ole,” oli terapeut vastanud. See rahulik Põhja-Inglismaa aktsent oli Kate’i meeletult ärritanud, kui ta Theodoraga esimest korda kohtus, aga ta oli sellega harjunud samamoodi, nagu oli harjunud naise lokkis juuksepahmaka ja lillade džempritega.
„Noh, ma ei vali ka langevarjuhüppeid. Sa ei sunni mind ju seda tegema, eks ole?”
„Ei, ma ei sunni sind langevarjuga hüppama, aga ma sunnin sind metrooga ja liftiga sõitma ja lennukiga lendama. See kõik kuulub ju selle elu juurde, mida sa soovid, eks ole, Kate?”
Theodoral oli loomulikult olnud õigus. Elu oli täis kitsaid kohti ja suletud väljapääse. Ta pidi õppima nendega elama.
Kate astus korterist välja ja pani ukse enda järel lukku. Kadunud tüdruku uksest möödudes aeglustas ta sammu, kuulatas, aga ühtki heli ei kostnud. Ta läks trepist alla fuajeesse, möödus uksehoidjast ja astus siseõue. Taevas oli hall, seda katsid pilvesäbarad, valgus oli nii hämar, et Kate pelgas korraks, et on terve päeva maha maganud. Tema sõõrmeisse kandus pahvak sigaretisuitsu. Kate oli pärast ülikooli suitsetamise maha jätnud, aga talle meeldis endiselt see lõhn. Ta otsis pilguga selle allikat ja nägi õue keskel purskkaevu serval istuvat meest. Mees kustutas koni vastu paekiviplaati. Kate möödus temast, kui mees hakkas end püsti ajama.
„Vabandust,” ütles ta, osutades kustunud konile sõrmede vahel.
„Mul pole selle vastu midagi,” ütles Kate, peatus ja vaatas mehe poole. Mees oli kõhn, peaaegu kuivetu, aga laiade õlgadega. Kõige silmatorkavam detail tema kitsas näos oli suur kõver nina. Tema silmad olid hallikasrohelised ja sügaval pealuus, näos olid kergelt näha vanad aknearmid. Mees oleks pidanud olema inetu, aga ei olnud. Tema liiga tugevad näojooned moodustasid nukra ja kena näo.
„Ma tegelikult ei suitseta. Jätsin maha. Aga siis leidsin sahtlist ühe sigareti ja mõtlesin, et tõmban selle ära, lihtsalt sellepärast, et endale meelde tuletada, kui jube see on.”
Mehe hääl oli sügav ja sõbralik, ja Kate, keda endiselt piinas ajavahe ning segadus kellaaja suhtes, tundis jalgades nõrkust. „Oli siis jube või?” küsis ta.
„Ei, muidugi mitte. See oli suurepärane.”
„Suitsetamine on suurepärane,” ütles Kate. Miks nad rääkisid nagu vanad sõbrad? Kas Ameerikas rääkisidki inimesed võõrastega nii?
„Sa suitsetad?”
„Suitsetasin. Jätsin maha. See ei olnud lihtne.”
„Kuidas sa seda teed?”
„Mitte suitsetades.”
Mees puhkes naerma. Tema hambad olid kahtlaselt valged, ülemised olid sirged, alumised natuke puseriti. „Minu nimi on Alan Cherney.”
„Mina olen Kate. Ma elan siin ajutiselt.” Korraga muutus ta ujedaks ega öelnud oma perekonnanime.
„Sa oled inglane?” küsis Alan.
„Jah. Ma peatun siin oma nõbu korteris ja tema elab minu korteris Londonis.”
„Millisest korterist jutt käib?” Alan Cherney pilk libises üle maja.
Kate nookas peaga oma majatiiva poole. „Hm, Corbin Delli omast. Seal üleval.”
„Aa, põhjatiivas. Mina olen teisel pool, kolmandal korrusel. Ma tunnen Corbinit. Natuke.”
„Sa tunned teda paremini kui mina. Ma pole temaga kunagi kohtunud.”
„See on kummaline,” ütles Alan. „Kuidas see juhtus?”
Kate rääkis loo talle ära, jättes välja fakti, et vähemalt osaliselt sundis teda reisile minema vajadus minevikutraumadest üle saada.
„Noh, sa tegid head kaupa,” ütles Alan. „Need on üsna kenad korterid.”
„Kui kaua sa oled siin elanud?”
„Natuke üle aasta. Kolisin siia koos oma tüdrukuga – rikka tüdrukuga – ja tema kolis ära ning mina ei saa seda endale tegelikult enam lubada, nii et pean hakkama uue korteri otsimise peale mõtlema.”
„Sellest on kahju.”
„Millest on kahju?” küsis mees. „Sellest, et ma oma tüdrukust ilma jäin, või sellest, et ma pean välja kolima?”
Kate hakkas naerma. „Ma ei tea. Mõlemast on kahju.”
Alan muigas ja ütles: „Kahju, et sul oli rikas tüdruk ja kaunis korter ning et kuu aja pärast oled sa üksinda mingis urkas.”
„Midagi sellist.”
Tuulehoog rebis siseõue kivisillutiselt vettinud märja lehe ja surus selle Kate’i saapale. Neiu kummardus seda ära võtma. Kui ta püsti tõusis, valitses hetke vaikus, ja Kate märkas, et oli selle võõraga peaaegu viisteist minutit juttu ajanud.
„Noh,” ütles ta, ent ei jätkanud. Tema pilk libises mehe omalt minema ja ta tundis, kuidas põsed lõid õhetama. Ühe põgusa hirmsa hetke jooksul teadis ta, et kui mees oleks palunud, oleks ta tema järel otse ta korterisse ja tema voodisse läinud. Mees oli kena, seda küll, isegi oma suure kõvera ninaga, aga Kate oleks talle järgnenud, sest tal oli tunne, nagu oleksid nad olnud aastaid tuttavad.
„Sa pead minema hakkama,” ütles Alan Kate’i mõtet sõnadesse pannes.
„Jah.” Ja siis hakkasid mõlemad naerma.
„Ma olen korteris 3L,” ütles Alan. „Niipea ma kuhugi ei lähe. Me näeme veel.”
„Hea
