tean, kes ta on. Tegelikult ma ei tunne teda.”
„Kui ma eile õhtul siia jõudsin, oli üks sõber tema ukse taga, otsis teda, rääkis, et Audrey on kadunud.”
Kate arvas, et Alan ei võta seda tõsiselt, aga ta ütles hoopis: „See ei kõla hästi. Tema ei ole seda tüüpi, kes ära kaoks.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Oh, ma ei tea. Ma pean vist silmas, et ta on alati siin. Ma näen teda. Tihti. Ma olen kindel, et ta ilmub välja.”
Kate oli piirkonna kaardi kaasa võtnud, aga ta oli seda eelnevatel nädalatel nii palju uurinud, et tal polnud vaja seda kotist välja võtta. Ta läks mööda Buryt Charles Streetile ja ostis rahvast täis Starbucksist võileiva ja kohvi. Teine kohv oli viga. Ta oli närviline ja ärevil, tehes sisseoste uhkes toidupoes, kus olid kitsad, täis topitud vahekäigud. Ta oli kavatsenud osta asju pastaroa jaoks, mida talle meeldis teha suitsulõhega, aga teda valdas kerge paanika ja ta ostis ainult pätsi juuretisega leiba, Cheddari juustu, piima ja kaks pudelit punast veini. Väljas oli soe leebe vihm segunenud kerge tuulega. Pärast umbset kauplust oli see nahal mõnus ja Kate kõndis aeglaselt mööda Charlesi tagasi, jättes tuleviku tarbeks meelde baari, mis paistis hästi valgustatud ja sõbralik, ning kohviku, kus oli palju vähem rahvast kui Starbucksis.
Ta möödus meelega gaasilaternatega valgustatud kõrvaltänavast, mis oleks ta otse mäest üles Bury Streetile viinud, ja kõndis Public Gardeni poole. Ostud olid rasked, aga ta tahtis kuulsat parki vähemalt näha. Vihmasadu tihenes ja vanemad kiirustasid lapsi pronksist partide rivi juurest minema. Tiigi ääres sädelesid pajud. Kate oli juba parki sisse astumas, aga mõtles siis ringi. Ta oli siin kuus kuud, tal oli aega.
Kate astus fuajeesse. Ta tutvustas end uksehoidja Sanibelile, kes oli kõrgete põsesarnade ja ronkmustade juustega kõhn mees. Uksehoidja pakkus abi kottide tassimisel. Kate tänas ja keeldus, kui fuajee laual istunud valge kass põrandale hüppas ja end vastu tema jalgu hõõrus.
„See on Sanders,” tutvustas uksehoidja.
„Kas Sanders on teie kass?”
„Ei, ei. Ta on proua Halperini kass. Ülemiselt korruselt.” Mees osutas vaevumärgatava peanoogutusega Kate’i enda korteri suunas. „Talle meeldib ringi käia. Igal pool. Erinevalt proua Halperinist.”
Kate läks trepist üles, Sanders tema kannul. Carol Valentine oli Florence Halperini maininud; talle kuulus teine korter Kate’i tiivas. Uksest möödudes märkas Kate, et see oli praokil, ilmselt Sandersi pärast, aga kass kõndis Kate’i järel tema korteri ukseni ja tal õnnestus sisse lipsata, ehkki Kate üritas kassile jalga ette panna.
Kate pani ostud ära ja läks Sandersit otsima. Kass oli hüpanud aknalauale ja vaatas õues sadavat vihma. Kate võttis kassi sülle, ta ootas tõrkumist, aga Sander sättis tagumised käpad Kate’i käsivarrele, esikäpad tema õlgadele, ja nurrus vaikselt ta kaela vastas. Kate, kelles kassid tavaliselt vastakaid tundeid tekitasid, tundis kiindumust. Ta viis Sandersi koridori ja ütles: „Vale korter, Sanders,” ning pani looma koridori vaibale. Ta pani ukse ruttu kinni, samal ajal kui kass minema tippis.
Kate läks magamistuppa ja võttis joonistusploki, mille ta oli Londonist kaasa toonud. See oli uhiuus, märk algusest uuel maal. Ta võttis uuest pakist söepliiatsi, istus paksu vaibaga kaetud põrandale kavatsusega Sandersit joonistada. Selle asemel joonistas ta hoopis Alan Cherney näo, see tuli tal peaaegu ideaalselt välja. Miski oli kergelt paigast ära, silmad olid liiga lähestikku, juuksepiir liiga madal, Kate võttis vana kustutuskummi ja parandas vead. Visandi parandamine võttis rohkem aega kui selle joonistamine, aga lõpuks oli sarnasus täielik. Kate kirjutas pildi alla mehe nime ja kuupäeva ning lisas siis „Boston, Massachusetts”. Ta joonistas peaaegu eranditult portreesid ja tema visandivihikud olid täis pilte inimestest, keda oli äsja kohanud. Tal oli sääraseid plokke terve virn, kõige varasemad olid pärit algkooli ajast. Nende lehitsemine – ta tegi seda tihti, eriti siis, kui toas konutas – oli nagu päeviku lugemine. Ta nägi lähedaste sõprade nägusid, keda oli joonistanud vaid paar tundi pärast nende esimest kohtumist, ja inimeste nägusid, kelle olemasolu ta oli täielikult unustanud. Alani pilti vaadates mõtles ta, kas ta tunneb mehe kümne aasta päras üldse ära. Või ehk osutub see visandiks, mille ta tegi vahetult pärast tulevase abikaasaga tutvumist. Ilmselt esimene variant.
Ta keeras tühja lehe, pani silmad kinni ja üritas joonistada Carol Valentine’i, vanemat naist, kes oli talle korteris ringkäigu teinud. Ta suutis meenutada tema silmi, laupa, juukseid, kaela, aga nina ja suu ei olnud tal nii täpselt meeles. Selle asemel, et Carolit joonistada, joonistas ta ennast; ta mäletas, milline ta nägi välja hommikul vannitoas peeglisse vaadates. Juuksed, mida oli äsja lõigatud, olid lükatud kõrva taha. Tema silmad olid pärast pikki tunde kuiva õhuga lennukis veidi rohkem paistes kui tavaliselt. Aga Kate joonistas endale kerge naeratuse, mis nägi lõpuks välja pigem nagu närvilise, kõnet pidama hakkava pruutneitsi ärev muie. See ei tabanud päris täpselt tema meeleolu, aga ta jättis visandi nii. Ta ei kustutanud peaaegu kunagi oma autoportreesid.
Järgmisele lehele joonistas ta uksehoidja Sanibeli, kellega oli just tuttavaks saanud. Selle asemel, et lihtsalt mehe nägu visandada, joonistas ta Sanibeli seismas oma laua juures, ning lisas siis tema jalgade juurde Sandersi. Kate ei olnud harjunud kasse joonistama ja Sanders tuli valesti välja, ta näis ähvardav, ehkki polnud seda sugugi.
Kate pistis joonistusploki voodi alla ja tõusis püsti. Tal oli kõht jälle tühi, ta läks kööki, sõi leiba ja juustu, mõtles veinipudeli avada, aga muutis siiski meelt. Vihm peksis nüüd vastu aknaid ja Kate mõtles korraks kunstnikule, kes pritsib värvijugasid lõuendile. Ta vahtis mõnda aega köögiaknast välja, otsustas, et talle meeldib tema uus korter, mitte ilmse luksuse, vaid kõrgete lagede ja suurte akende pärast. Ta sai siin hingata. Ta otsustas teha teed, taipas, et polnud seda ostnud, aga leidis siis kõrgest kapist karbi Red Rose’i. Kate täitis kannu veega, pani selle gaasipliidile ja läks elutuppa. Üht seina katsid sisseehitatud raamaturiiulid ja ta uuris raamatuid. Suuremalt jaolt kõvas köites aimeraamatud, ehkki üks riiul kuulus täielikult John D. MacDonaldi pehmekaanelistele väljaannetele. Ta võttis ühe. „Tumedam kui merevaik”. Travis McGee müsteerium. Kaanel oli seksikas pilt lühikese topiga tüdrukust. Leheküljed olid ajaga kollaseks tõmbunud. Küllap olid need kuulunud Corbini isale, mõtles Kate. Kus Corbini raamatud olid? Oli tal üldse raamatuid? Travis McGee raamatute all oli veel üks riiul pehmekaaneliste kriminullidega. Ta võttis ühe Dick Francise romaani – „Luude purustamine” –, mida ta vist ei olnud veel lugenud, ja läks sellega toa kõige suurema akna all seisva pika beeži diivani juurde. Ta heitis pikali, luges paar esimest lõiku, pani silmad kinni ja jäi kohe magama.
Unes nägi Kate parki, tiiki, mida piitsutas ja kurrutas metsik vihm. Ta seisis ühe kollaste okstega paju all. George Daniels oli tiigi teisel kaldal. Kate’i ei üllatanud, et ta oli Bostonis – teda ei üllatanud seegi, et mees oli veel elus –, sest tema unenägudes oli George alati elus ja jälitas teda. Mees silmas teda paju varjus ja hakkas üle tiigi ujuma. Kate’il oli vintpüss kaasas ja kui George tilkuva ja naeratavana veest välja tuli, tulistas tüdruk teda mitu korda, kuulid läbistasid mehe särgi, aga see oli ka kõik. Üks kuul tabas George’i lõuga ja too äigas selle kõrvale nagu parmu. Ta tuli endiselt Kate’i poole.
Kate ärkas, kael ja rind higiga kaetud, ninas mingi kibe ja kirbe hais. Talle meenus veekann, ta hüppas püsti, Dick Francise raamat kukkus põrandale, ja jooksis kööki gaasi kinni keerama. Vesi oli ära keenud ja kann suitsema hakanud. Ta tegi ühe akna nii laialt lahti kui võimalik ja tõstis kannu köögirätikut kasutades aknalauale. Vastu kannu kukkuvad vihmapiisad tõid kuuldavale sisisevaid helisid. Miski selle napilt välditud katastroofi juures pani tema silmad kirvendama. Siis meenus talle unenägu. George pargis, kuulid tungisid vaevu tema särgist läbi. Mõte, et George oli unes teda Ameerikasse jälitanud, pani Kate’i
