äratas koputus uksele. Kate pilgutas silmi, hetkeks ei saanud ta aru, kus viibis. Väljas oli veel valge, aga korteris oli hämar. Koputati uuesti, valjemalt ja kauem. Kate tõusis, tema põlved nõksatasid. Kui kaua ta oli maganud?
Ta läks ukse juurde ja piilus läbi uksesilma. Ta ootas pooleldi, et näeb seal Alanit, aga kalasilma läätsest paistis hoopis naise nägu, kellel olid lühikeseks lõigatud juuksed, kohvikarva nahk ja tumepruunid silmad. Jahe huvipuudus naise pilgus sundis Kate’i endamisi ütlema politseinik. Audrey Marshall on surnud, lausus hääl. See oli George Daniels, kes tema peas sosistas. Kate tõmbas ukse lahti.
4. peatükk
Naine tutvustas end uurija Jamesina, võttis vöö küljest ametimärgi ja näitas Kate’ile. Kate kutsus uurija sisse ning enne, kui ukse kinni pani, märkas eemal koridoris kaht vormis politseinikku ning kuulis raadiosaatja raginat.
„Kas Audrey Marshall on surnud?” küsis Kate automaatselt.
„Miks te seda küsite?” tahtis uurija teada, tema pilgus vilksatas üllatus.
„Ma… hm… kuulsin, et ta oli kadunud.”
„Millal te kuulsite, et ta on kadunud?”
Kate rääkis oma saabumisest eelmisel õhtul, sõbrast, kes koridoris seisis ja Audrey uksele prõmmis.
„Millal see täpselt oli?” küsis uurija ja võttis tumehalli jaki sisetaskust väikese märkmiku.
Kate pakkus aja nii täpselt, kui suutis, ja uurija pani selle kirja. Kate jälgis uurijat, kui too kirjutas. Tal oli piklik nägu, kõrged põsesarnad ja Kate’ile tundus, et ta ei kasutanud meiki. Uurija tõstis pilgu märkmikult ja Kate märkas, kuidas tema sõõrmed korraks puhevile läksid.
„Ma jätsin kannu tulele,” ütles Kate.
„Vabandage. Ma ei…”
„Jätsin kannu pliidile ja kõrvetasin selle ära. See siin haisebki.”
„Oi. Ma panin seda tähele jah.”
„Soovite istet võtta?”
Uurija pilk liikus kergelt üle toa, enne kui ta ütles: „Tänan, ei. Ma kogun praegu ainult ütlusi. Ja ma tahaksin teilt kellaaegade kohta natuke rohkem informatsiooni saada.”
„Ta on surnud, eks?” küsis Kate.
„Me uurime kahtlast surmajuhtumit teie naaberkorteris. Me pole veel surnukeha tuvastanud.”
„Hea küll.”
„Ütlesite, et tulite just Londonist? Te ei tundnud teda?”
„Ei, ma ei tunne siin kedagi. Tegemist oli siis mõrvaga?”
„Me käsitleme seda kui surma kahtlastel asjaoludel, jah. Mida te oskate mulle selle korteri omanikust rääkida?”
„Ta on mu vanaonu pojapoeg. Corbin Dell. Ma ei tunne tegelikult teda ka. Me pole kunagi kohtunud, aga me korraldasime korterivahetuse, sest ta viidi tööga seoses Londonisse üle.”
Uurija kirjutas veel midagi oma märkmikku ning küsis: „Ega te vist ei tea, kas Corbin Dellil oli Audrey Marshalliga mingi suhe?”
„Ei, mul pole aimugi.”
„Kas te annaksite mulle oma Londoni korteri telefoninumbri?”
„Seal ei olegi tegelikult telefoni. Ma kasutan oma mobiili. Aga mul on Corbini e-posti aadress. Ma võin selle teile otsida, kui soovite?”
„See oleks suurepärane,” ütles uurija.
Kate läks kabinetti arvuti juurde ja avas oma e-posti konto. Seal oli mitu rasvases kirjas lugemata sõnumit, kaasa arvatud Corbini vastus. Ta luges:
Aitäh, et Beef and Puddingit soovitasid. Pean ütlema, et ise poleks ma osanud seda proovida. See meenutas mulle natuke St. Stephen’s Taverni sinu praeguse elukoha lähedal. Käi seal ära. Kohtusin ka sinu naabriga, oli mingi Martha. Paistis, et ta tundis mu ära, või siis kuulis ta mu valju Ameerika aktsenti ja arvas ise ära. Loodan, et kõik on korras. C
Kate leidis tüki paberit ja kirjutas Corbini e-posti aadressi üles. Martha pärast muretseb ta hiljem.
Ta viis paberitüki uurija Jamesi kätte, kes vaatas nüüd oma mobiiltelefoni ekraani. „Aitäh. Ma kirjutan talle,” lubas ta paberitükki kokku voltides ning jakitaskusse pistes.
„Kas ma peaksin talle enne teada andma, kui teie seda teete? Ta just kirjutas mulle ja kui ma talle vastan…”
„Võite talle öelda, et politsei käis siin ja me võtame ühendust. Ma ei taha Audrey Marshalli kohta mingeid avaldusi teha enne, kui oleme surnukeha tuvastanud, sobib?”
„Jah, loomulikult.”
„Te olite väga abivalmis.” Ta pöördus uuesti ukse poole. Kate möödus temast ja tegi ukse lahti. Nüüd oli koridoris väike rahvahulk, nende seas ülikonnas vanem mees, kes märkas kohe uurija Jamesi ja ütles: „Issake. Siin sa oledki.”
Enne minekut ütles uurija James: „Võib-olla peame teie korteri läbi otsima. Kas oleksite sellega nõus?”
„Miks?” küsis Kate.
Uurija surus huuled kokku, enne kui vastas: „Kui me leiame midagi, mis seostab surmajuhtumi naaberkorteris teie sugulasega, peame ringi vaatama. Muud ei midagi.”
„Mul pole selle vastu ilmselt midagi,” ütles Kate.
„Suur tänu. Me võtame ühendust.” Uurija ulatas Kate’ile oma visiitkaardi. Kate uuris seda, kui oli ukse kinni pannud. Roberta James, uurija. Nime all oli Bostoni politseijaoskonna logo, telefoninumber ja e-posti aadress.
Kate surus kõrva vastu ust, et vaadata, kas ta kuuleb koridorist midagi. Ukse tagant kostis helisid – raadiosaatjate raginat ja summutatud hääli, mille omanikke polnud võimalik eristada. Ta vaatas läbi uksesilma ja nägi, kuidas uurija koputas koridori kolmanda korteri uksele. Uks avanes ja uurija näitas korteri elanikule oma ametimärki; Kate ei näinud korterisse. Kuni naabrit küsitleti, astusid trepikojast koridori veel kaks erariietes politseinikku, mõlemad tumedas ülikonnas suurt kasvu mehed. Ühe nägu oli siledaks raseeritud, teisel oli hall kitsehabe.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек,
