prillidega kuraatoritele, kes natside võimu ajal oma karjääri edendasid. Neile rikutud renomeega esteetidele usaldas Führer kauni Adele otsekui piraatide röövsaagi või sõjatrofee koos kirjaga, mille tervituseks oli Heil Hitler!
Infotahvel Belvedere lossi seinal ei andnud mingit aimu pildil kujutatud naise identiteedist. Igasugune vihje tema juudi päritolule oleks paljastanud natside vale aaria rassi üleolekust.
Nii asusid nad kunstiajaloo ühe suurima identiteedivarguse teele, kustutades kavalalt kõik Adele elu ja pärandi jäljed. Esimest korda mainis Adele kuldse portree „omandamist” 1942. aastal üks Klimti vana sõber. Ta teadis väga hästi, kes Adele oli. Sellegipoolest nimetas ta portreed natside masinavärki edasiviiva väikese kaasategutsemise väljendusena viisakalt Dame in Gold, daam kullas.
Adele silmitses hästi rõivastatud külastajaid tummalt, otsekui sajandilõpu Viini kukutatud kuninganna, modernismi sünni unustuse hõlma vajunud fragment. Tema huuled olid kergelt paokil, nagu oleks tal kavas midagi öelda. Adele tõe ilmsikstulekuks võis kuluda aastaid, aga tema saladus ei jäänud igaveseks lukus uste taha.
Naine, kelle käes oli selle saladuse võti, hoidis järgmise sajandi vahetusel hoolikalt tasakaalus kandikut aromaatse Viini kohviga, millele lisatud vahukoor kõrgus üle tassiservade, ja asetas selle oma elutoa lauale Los Angeleses.
Maria Altmann oli lahke ja sooja olemisega – selline naine, keda ühel teisel ajastul nimetati grande dame’iks. Tema näos olid sügavad kortsud, aga tema pruunid silmad särasid ikka veel imeliselt.
„See on väga keeruline lugu,” hakkas Maria rääkima elegantse Vana Maailma aktsendiga, mis kuulus Mitteleuropa kadunud maailma. Ta peatus hetkeks, püüdes otsustada, kust alata. „Inimesed küsisid minult alati, kas mu tädil oli Klimtiga pöörane armulugu. Minu õde arvas, et oli. Minu ema – ta oli väga viktoriaanlik – ütles: „Kuidas te julgete midagi sellist öelda? See oli vaimne sõprus.””
Maria pööras pilgu seinal olevale Adele portree reproduktsioonile, silmitsedes mõtlikult tema nägu.
„Kullake,” ütles ta lõpuks. „Adele oli moodne naine, kes elas eilses maailmas.”
ESIMENE OSA
Emantsipatsioon
Kuueteistkümneaastane Adele Bauer on riietatud kevadvaimuks, et lugeda luuletust oma õe pulmas, 1898. aasta märts.
Adele Viin
Poeemid ja privileegid
Oli aasta 1898 ja saatan ise näis Viinis tantsu löövat.
Keiser Franz Josephi armuke, Viini esinäitlejanna Katharina Schratt, ähvardas lavategevusest loobuda, kui Keiserlik Linnateater ei too lavale Arthur Schnitzleri skandaalset näidendit, mis ülistas vaba armastust. Viini kõige tunnustatumal tähel ei saanud ju ometi lasta tagasi astuda juubeliaastal, Austria-Ungari monarhi valitsemise viiekümnendal aastal. Niisiis, kui eesriie Schnitzleri „Beatrice loori” alguses avanes,1 kandis keiser isiklikult hoolt selle eest, et tema armuke oleks laval mustas looris, võrgutatud naise rollis.
Kui omal ajal olnuks mõeldamatu, et Austria keiser annab avalikult järele tühipalja näitlejanna tujudele, siis nüüd oli Viinist saanud kasvulava, kus miski ei paistnud olevat võimatu.
Sadu aastaid oli suur Habsburgide dünastia valitsenud selle ida ja lääne ristumiskoha üle. Tohutu suurte kaitsemüüride taga ühendas Habsburgide pitsiline õukond Saksa, Itaalia, Poola, Tšehhi, Ungari ja Horvaatia aristokraadid ühtseks kuningakojaks, mille paljukultuuriline pealinn oli sama peenelt ehitud nagu Fabergé muna. Isegi nende saksa keel omandas keerukaid ilustusi ja hoogsalt laulva rütmi, mida pehmendasid itaalia ja prantsuse keel, ja baroklikud üleskutsed suudelda kätt – küss die hand. See naudingukultuur oli nii häbenematu, et üks Habsburgide ertshertsog kuulutas veini „Viini linna peamiseks toiduks”.2
Nüüd olid aga Viini iidsed kaitsemüürid lammutatud ning linna tulvas terve laine uustulnukaid Böömimaalt, Moraaviast, Galiitsiast ja Transilvaaniast. Ühel tänaval – või ühes kõrtsis – võis kuulda tosinat keelt.
See uus Viin oli vasturääkivuste linn. Ta oli üks Euroopa rikkamaid linnu, samas olid siia sisserännanud kõige vaesemad. Luksuslike uute paleede ehitamine ei suutnud varjata tõsist elamispinnaprobleemi. Viini arstid lõid tänapäevast meditsiini – tegid teedrajavaid operatsioone, avastasid baktereid, lastehalvatuse viiruse ja veregrupid –, aga samal ajal vohas linnas ravimatu süüfilis. Sigmund Freud heitis valgust seksuaalsuse ja agressiivsuse varjatud tungidele toore võõraviha ja antisemitismi ajal, mil mõned uskusid, et juudid tapavad lapsi selleks, et oma matsat verega hapendada. Oma rõõmsameelsuse poolest kuulsas „pühas muusikute linnas”3 oli Euroopa kõrgeim enesetappude tase.4
Auväärt Habsburgide koda5, kust olid tulnud Püha Rooma riigi keisrid ja mis pidas oma eelkäijateks Julius Caesarit ja Nerot, näis olevat lagunemas. Keiser Franz Joseph mehkeldas näitlejannaga. Tema naine keisrinna Elisabeth jälestas õukonnaelu ning sisustas oma aega mööda kontinenti reisimisega, teenides ära Euroopa kõige kuulsama vabameelse naise maine. Keisri vend Maximilian pani mänglevalt pähe sombreero ega peljanud Mehhiko keisriks saamise seiklust, mis siiski kurvalt lõppes – ta hukati mahalaskmise teel. Maximiliani naine Charlotte läks ühes Belgia lossis hulluks.
Austria keiser, Böömimaa kuningas ning Ungari apostellik kuningas Franz Joseph oli impeeriumi valitseja alates 1848. aastast kuni oma surmani 1916. aastal; pildil aastal 1897.
Dünastiast, mis oli ühendanud Euroopat ja Ameerikat, oli saanud impeeriumi kõige silmapaistvam mittetoimiv perekond.
Tõusikud pöörasid ühiskondliku korra pea peale. Väljapaistvatest juudi meestest nagu Gustav Mahler, kes pöördus katoliiklusse,6 et olla sobiv kandidaat Viini Riigiooperi direktori kohale, said ihaldatud poissmehed, keda katoliikliku seltskonna jõukad tüdrukud taga ajasid. Joovastav valsiviis paiskas Viini näitsikud võõraste käte vahele. „Aafrikast pärit ja kuumavereline,7 elust pöörane … rahutu … kirglik,” kirjutas Burgtheateri kohkunud direktor. „Saatan ise on siin lahti lastud … üheainsa õhtuga läksid viinlased temaga kaasa.”
Ent isegi selle „lustaka apokalüpsise”8 juures säilitas Viin oma sügavalt vanamoelise sarmi – lumised paleed ja jalutuspargid, hästi lõhnavad kohvikud ja ahvatlevad kondiitritoodete kärud petit four’ide ja magusa likööriga täidetud šokolaadikommidega. Lapselikult kaunistusi armastavas Viinis väänlesid rõdudel kullatud raudroosid ja ukseavasid raamistasid kivist jumalannad; vihmaveerennide kujukesed jõllitasid karniisidelt alla ja Heraklese-taolised mehed paljastasid fassaadidel oma tohutu suure rinna.
Isegi impeeriumi sõjavägi oli niisama pidulik nagu puhkpilliorkester – keiser Franz Joseph kuldpaelaga ääristatud helepunaste pükstega ning tema ohvitserid ja husaarid marssisid Viini tänavatel purpursetes, lõhekarva ja kahvatusinistes mundrites, mida ehtisid punased paelad ja kiivritelt rippuvad pikad suled.
1898. aastal oli Viin koht, kus heal järjel perekonnad, nagu
William M. Johnston,
Ilsa Barea,
Samas, lk 33.
George E. Berkley,
Andrew Wheatcroft,
Michael P. Steinberg,
Johnston,
Samas, lk 402.
