Daam kullas. Anne-Marie O'Connor

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      Ehitusmüra linna uuestisünni hällis Ringstrassel oli sama raevukas nagu monumentaalne uus neoklassitsistlik parlamendihoone, mida arhitektid olid krooninud alaliselt lahingus olevate tiivuliste jumalannade sõjavankritega. Keisri sõjaministeerium oli ehitud kättemaksuinglite ja sõjameeste büstidega, mis tähistasid impeeriumi etnilist mitmekülgsust: jalgratta juhtrauda meenutavate vuntsidega serbia ratsamehed, mustlaste moodi pearätte kandvad Ungari madjarid, horvaadid oma lustakate kaelarättidega, mille pariislased lipsudena omaks võtsid, ning bosnialased uhkete „veripunaste fessidega”23, mida Austria kirjanik Joseph Roth võrdles „islamistide süüdatud väikeste lõketega tema apostelliku majesteedi auks”. Ministeeriumihoonel seisis kiri: „Kui soovid rahu, valmistu sõjaks.”24

      Habsburgid püüdsid saavutada jõukate juudi perekondade toetust raudteede ja tehaste ehituse finantseerimiseks, austades neid aristokraatlike tiitlitega25, mida jagati nagu peokingitusi. Juudi parunid – Rothschildid, Gutmannid ja Scheyd – võisid nüüd püüelda selle poole, et naita oma tütred katoliiklike aristokraatidega. Nad võisid sulanduda Viini äsja loodud aristokraatide ja töösturite „teise seltskonda”.

      Aastail 1860–1900 kasvas Viini juudi elanikkond plahvatuslikult 6000-lt 147 000-le,26 muutudes suurimaks juudi kogukonnaks Lääne Euroopas. Sajandivahetuse lähenedes oli peaaegu iga kümnes Viini elanik juudi päritolu. Viin oli võitnud endale mõned Kesk-Euroopa kõige andekamad suurvaimud, nagu Sigmund Freud, kelle perekond oli kolinud sinna ühest Määrimaa paradiislikust linnakesest; Gustav Mahler, kelle perekond oli ümber asunud Böömimaalt; ja Ludwig Wittgenstein, kelle perekond oli juba mitu põlvkonda tagasi katoliiklusse pöördunud.27

      Jõukad Viini juutide perekonnad hakkasid otsekohe Viini kultuuri armastama. Nad täitsid impeeriumi uued teatrid, ooperimajad ja koolid palju suuremal määral, kui oli nende osakaal rahvastikust. Vähem kui kümme protsenti Viini lastest olid juudid, ometi moodustasid nad kolmkümmend protsenti keskkooliõpilastest. Viini juudid sisenesid loodusteaduste ja meditsiini maailma – valdkondadesse, mille õppimiselt olid äsja piirangud võetud. Kuna neil oli kaasa minnes suurem vabadus midagi muuta, toetasid nad uusi kunstnikke, haritlasi ja poliitilisi suundumusi. Neist said nii olulised kultuuripatroonid, et peagi, nagu kirjutas ajakirjanik Stefan Zweig, „kes iganes tahtis midagi Viinis korda saata”28 või „taotles nii tunnustust kui ka publikut, sõltus juudi kodanlusest”.

      Juudi eliit oli, nagu väljendus tšehhi kirjanik Milan Kundera, Kesk-Euroopa „intellektuaalne tsement”.29

      Ent enamik rohkel arvul Viini saabuvatest juudi perekondadest elas Ringstrasse võluringist eemal. Ostjuden ehk idajuudid olid põgenenud vaesuse ja pogrommide eest Poola ja Venemaa tagurlikest kolgastest. Nad tulid meeleheitlike ja vagadena, leides peavarju lagunevatest asumitest, mis klammerdusid Leopoldstadtis Doonau kanali kallastele, vanasse juudi getosse, mida nüüd nimetati Matsa saareks.30 See oli sajandivahetuse Viin: kosmopoliitne, rikas keiserlik linn, aristokraatide ja paleede mänguväljak, lootusetult vaeste pagulaste magnet.

      Antisemitism marssis käsikäes juudi perekondade kasvava tähtsusega. Saksamaa piiri lähedal tegutsenud antisemiitlik poliitik Georg von Schönerer31 pandi 1888. aastal juutide peksmise pärast vangi. Kuid tema õde, avatud meelega näitlejanna Alexandrine von Schönerer käis läbi juutidest teatripatroonidega ning nende isa oli Rothschildide sõber ja äripartner.

      Üks Georg von Schönereri jüngritest, Karl Lueger, tegi hiljem Viinist antisemitismi kui valitseva poliitilise suuna sünnipaiga. Lueger, kes ajas rahvahulki ärevile sellega, et süüdistas juudi ettevõtjaid Viini majanduslikes hädades, valiti 1897. aastal antisemiitliku platvormiga linnapeaks ja ta astus ametisse hoolimata keisri tõsisest vastuseisust. „Nägus Karl” võttis kasutusele elektrivalgustuse, rajas avaliku turuplatsi ja ehitas linna gaasitehase, paludes kõige selle juures abi nendeltsamadelt juudi pankuritelt, keda ta oli süüdistanud rahvusvahelises vandenõus osalemises. Kui Luegeri tähelepanu juhiti sellele, et ta käib ka ise läbi juudi päritolu inimestega, nähvas ta vastuseks: „Mina otsustan, kes on juut.”32

      Sellistele privilegeeritud juudi eliidi esindajatele nagu Moritz Bauer oli Luegeri-taoliste poliitikute tahumatu antisemitism kõigest taustamüra, deklasseerunud demagoogide maitsetu loba, mille ajamise asemel nad võinuks tegelda näiteks tänavate parandamisega.

      Moritz ja Jeanette Bauer olid Austrias alles uustulnukad, kui 1881. aasta 9. augustil sündis Doonau suvepalavuses neile Viinis tütar. Nad panid talle nimeks Adele, mis vanasaksa keeles tähendab „õilsat”, osutades nende pere püüdlustele elada emantsipatsiooni tõotuste kohaselt.

      Haavatud looja

      Kreeklased arvasid, et inspiratsioon on jumalate and. Freud uskus, et kunst sünnib psühholoogilise konflikti lahendamise püüetest ning et loojate puhul on inspiratsiooni lätteks nende lapsepõlvetraumade valu. Kui nii, siis polnud Freudi vajagi, et teha kindlaks deemoneid, mis vaevasid töönarkomaanist kunstnikku ja naistemeest Gustav Klimti.

      Klimt sündis 14. juulil 1862 Viini lähistel Baumgartenis sisserändajate alamklassi kuuluvas katoliku perekonnas seitsmest lapsest teisena. Tema isa, Böömimaalt pärit Ernst Klimt oli pahur harimatu tšehh, keda isoleeris ühiskonnast tema algeline saksa keele oskus ja nördimus oma armetu sissetuleku üle kulla graveerijana. Klimti Viinist pärit ema Anna33 oli omal ajal hellitanud teostamatut lootust saada ooperilauljaks. Nüüd heitles ta ängistuse ja masendusega, mis süvenesid pärast iga lapse sündi.

      Gustav Klimt kasvas armetus vaesuses. Tema isa tegi metsikult palju tööd, aga tal puudusid sidemed tasuvate tellimuste saamiseks. Jõulude ajal „polnud majas isegi leiba, rääkimata kingitustest”34, meenutas Gustavi õde Hermine. Kunagi ei saanud olla millelegi kindel. Enne kui Gustav kaheaastaseks sai, kolisid Klimtid viis korda ja ühes kodus oli neil kogu pere peale ainult üks tuba. Kui poiss oli kaheteistkümnene, suri tema rõõmsameelne viieaastane õde Anna lastehaigusesse. Nende ema varises kokku. Gustavi ilusat, emotsionaalselt habrast vanemat õde Klarat tabas „usuhulluse”35 hoog, millest ta õieti enam ei paranenudki. Kooliskäimine oli igapäevane alandav katsumus. Ühe aasta pidi Gustav koolist hoopis kõrvale jääma, sest tal polnud korralikke pükse. Teisel aastal läks ühe jõuka koolipoisi käekell kaduma ja Gustav uskus, et tema kui klassi kõige vaesema poisi staatus tegi temast peamise kahtlusaluse. Ta koges sageli solvanguid, põlgust ja meelehärmi. Kuid talle meeldis joonistada. Kui ta oma kodused tööd oli ära teinud, visandas ta paberile naabri kassi, oma noorema venna Ernsti ja haiglaselt kahvatu ema, kes oli toolile lösakile vajunud.

      Gustav ja Ernst aitasid isa kullatööde juures. Tänu Ringstrasse ehitusbuumile oli kullassepaamet üsna paljutõotav. Midase puudutust oli tunda igal pool Ringstrassele kerkivate keiserlike ministeeriumide ja monumentide juures. Kõik, mis hiilgas, oli kuld või vähemalt kullatud. Siin vinnas Atlas turjale kuldset gloobust, Athena kullatud nägu sätendas päikese käes ning kuldsed lehed särasid vastu lagedest ja Korintose sammastelt.

      Kuld sümboliseeris kõike seda, mis oli väljaspool Gustav ja Ernst Klimti käeulatust – nad näisid olevat määratud elama oskustöölistena Viini hiilguse äärealadel nagu nende isagi.

      Ent Gustav tunnetas oma saatust. Neljateiskümneaastasena astus ta Viini vastavatud kunsti

Скачать книгу