Daam kullas. Anne-Marie O'Connor
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor страница 10
Säärane pirtsakus näis olevat absurdne Viinis, kus seksuaalsed pinged paistsid välja igalt poolt alates Habsburgide kurikuulsatest armulugudest kuni Grabeni munakivisillutisel kõndiva prostituutide armeeni. Ajal, mil Freud kaardistas psüühes olevaid allasurutud seksuaalseid tunge, asus Klimt oma uurimisretkele erootiliste joonistustega modellidest, kes olid seksuaalselt erutatud või lausa ennast rahuldamas. Mida naised tahavad? Klimt näis teadvat.
Sel ajal kui Freud oma „Unenägude tõlgendamist” kirjutas, alustas Klimt omaenda psüühilist sisereisi, mis küllastas ta lõuendid iha, sünnituste, vananemise ja surmaga. Mõlemad mehed leidsid toetust väikesest edumeelsete viinlaste kildkonnast, kelle seast paljud olid juudid.
Klimti ja tema liitlaste jaoks oli setsessiooniliikumine midagi enamat kui koht uutele kunstnikele. See kujutas endast lahkulöömist iganenud minevikust ning ausama elu kogemise viisi loomist. See tähendas meelte ja seltskonna avamist. Sel ajal kui Klimt tegi visandeid alasti noorest naisest oma maali Nuda Veritas ehk „Alasti tõde” jaoks, millest sai setsessiooniliikumise visuaalne manifest, kirjutas ta nagu muuseas ühele visandile: „Tõde on tuli ning tõerääkimine tähendab hõõgumist ja põlemist.”68
Võrgutaja Klimt
1899. aasta suvel oli Adele juba Ferdinandiga kihlatud. Üks neist, kellele Adele „koletu peigmees”69 just erilist muljet ei avaldanud, oli tema sõbranna Alma Schindler. Nii nagu Adele, oli ka Alma alles teismeeas ja tal polnud mingit tahtmist olla leplik.
Alma heitles ihaga, mida temas olid äratanud Gustav Klimti suudlused ja hellitused. Sel kevadel oli ta juba mitu kuud Klimtist fantaseerinud, kui ta ema äkki mainis, et meelas geenius tuleb koos nende perega reisile Itaaliasse. Ema hoiatas tütart teravalt, et Klimtil on „vähemalt kolm armulugu korraga”70 ja et temas ei tuleks näha potentsiaalset kosilast.
Aga kui Klimt koos nende perega esimesel õhtul Itaalias söögilauas istus, „neelasime teineteist oma pilkudega”, kirjutas Alma oma päevikusse. Ühel vihmasel pärastlõunal Firenzes ainult koos Klimtiga kinnises tõllas sõites laskis Alma Klimtil ennast teki all hellitada ega suutnud sel õhtul „puhtast füüsilisest erutusest”71 magama jääda. Hotellis libistas Klimt käed läbi neiu vöökohani ulatuvate juuste ja peatus siis järsult, sest „ta oleks kaotanud enesevalitsuse ja teinud midagi rumalat”72. Veneetsias Ohete sillal „jättis mu süda löögi vahele. Ta tahtis kombata mu rindu!”73
Genovas lipsas Klimt Alma hotellituppa ja „enne kui ma arugi sain, oli ta võtnud mind oma käte vahele ja suudles mind”74. See oli „kirjeldamatu”. Veronas pakkus Alma ennast viima Klimti tuppa mehe triigitud särgid, ja nad suudlesid, kuni „mõlemad olime kohutavalt erutatud”75. Hiljem trepil „seisis ta minu selja taga ja ütles: „Selle vastu aitab vaid üks asi: täielik füüsiline ühinemine.” Ihast rammetuna hakkas Alma „vaaruma ning pidin ennast trepikäsipuule toetama”. Klimt käis peale: kindlasti pole ka Jumalal midagi selle vastu, kui nad füüsiliselt teoks teevad oma ühenduse, mis on sündinud armastusest.
Tulevane Alma Mahler, Viini maalikunstniku Jakob Emil Schindleri tütar, umbes aastal 1898. Oma kuulsa väljapaistvate meestega elatud armuelu hakul oli tal kiusatus anduda Klimtile.
Tulised pilgud muutusid märgatavaks. Carl Moll käskis Klimtil lõpetada. Klimt viis Alma omaette, et palavikuliselt viimast korda suudelda – „säärase jõuga, säärase tundevärinaga”76, et see „täitis füüsilist instinkti”. Nüüd, kirjutas Alma, „ma tean, mis on suudlus”.
Klimt läks minema. Peagi oli Alma jälle sisse võetud oma kompositsiooniõpetajast Alexander von Zemlinskyst, kes suudlemise ajal „surus mu parema käe oma jalgade vahele” ja „asetas kogu oma keha mu jalgade vahele ja surus kõvasti”.
Kuid Alma süda põles endiselt Klimtile. „Ma ihkan teda iga kiuga oma ihus,” kirjutas ta oma päevikusse, ja „kui ma ka kümme korda peaksin abielluma, armastan ma ikka teda.” Ta fantaseeris Klimti stuudiosse minemisest ja „elu täiel rinnal elamisest, kas või korraks”.77
Samal ajal kui Alma nukralt igatses, lahvatas Klimti isiklikus elus kriis. Tal algas kõige loomingulisem periood üldse ning selle intensiivsus langes kokku üha keerukama armueluga. Kui Klimt Itaaliast tagasi tuli, kirjutas ta pika tundelise kirja ühele oma noorele modellile, Maria Zimmermannile, keda tunti Mizzina. Mizzi vanemad elasid Ringstrasse külgetõmbavast maailmast kaugel eemal. Tema kasuisa oli range madalapalgaline ohvitser keiser Franz Josephi kuninglikus kaardiväes.78 Mizzi lasterohke pere oli vaene ja katoliiklik. Ema oli pannud suure lootuse Mizzile, kes veetis palju tunde muuseumides ja unistas kunstnikuks saamisest. Ekslikult nägi ema Klimtis silmatorkavalt sobivat väimehekandidaati. Ta õhutas Mizzit jalutama mööda puuderohket tänavat Josefstadti linnaossa, kus asus Klimti stuudio.
Ühel päeval avas Klimt oma stuudio aiaukse ja märkas kastaniõite all kuldsete palmikutega teismelist neidu.79 Ta kutsus Mizzi tuppa.
Teismeline Mizzi Zimmermann, vasakul, 1899. Ajal, mil Mizzi poseeris klaverit mängiva Schuberti maali jaoks, jäi ta Klimtist rasedaks ja sünnitas hiljem poja.
Nagu Mizzi oma emale õhku ahmides rääkis, oli Klimt delikaatselt sättinud tema raskeid punakaskuldseid juukseid, õrnalt pööranud oma raskete kätega tema pead ja õlgu ning joonistanud teda samal ajal. Klimt rääkis Mizzile, et tahaks näha teda maalil, kus Franz Schubert mängib küünlavalgel klaverit. Klimti jõukas patroon Serena Lederer laenas Mizzile sahisevast siidist kleidi, et ta maali jaoks poseerida saaks, ning Mizzi heitis innukalt oma ebamoodsad tänavariided seljast.80
Mizzi tundis end lugupeetuna, et üks suurmees teda tõsiselt võttis. Klimt palus tal poseerida alasti oma setsessiooniliikumise maali „Alasti tõde” tarvis.81 Mizzi tutvustas Klimti oma emale, suurendades viimase ootusi veelgi. Klimt sokutas Mizzile rolli pühadeaegsel rongkäiguplatvormil, mis kujutas Viini, ja ta perekond hõiskas koos pealtvaatajate hulgaga kaasa.82
Klimt esitles avalikult oma maali Schubertist, kes mängis üht oma sensuaalsetest klaveripaladest. Aga ta ei kutsunud Mizzit Dumba paleesse Ringstrassele teiste külaliste sekka, kes imetlesid kunstniku tõlgendust temast kui õrnalt valgustatud salapärasest kaunitarist klaveri kõrval, juuksed punakaspruuni halona ümber pea. Kunstikriitik Hermann Bahr nimetas seda „kõige kaunimaks maaliks, mille ükski austerlane iial on maalinud”83, lisades, et „see tüünus, see tasadus, see tagasihoidliku kodanlikkuse kiirgus – see ongi meie Austria iseloom”.
Kuid
68
Koja,
69
Natter ja Frodl,
70
Anthony Beaumont, toim,
71
Samas, lk 124.
72
Samas, lk 141.
73
Samas, lk 144.
74
Samas, lk 124.
75
Samas, lk 125.
76
Samas, lk 139.
77
Samas, lk 140.
78
Gustav Zimmermann, intervjuud, Viin, 1. november 2006.
79
Weidinger,
80
Natter ja Frodl,
81
Weidinger,
82
Gustav Zimmermann, intervjuud.
83
Christian Nebehay,