aristokraadid tema armuseikluste üle oletusi tegema ja keelt peksma. Selle asemel et põlastuse ja skandaalide laine alla mattuda, äratas see meeleheitel keiserlik koduperenaine rahva seas hoopis kaastunnet. Lihtsad viinlased valisid ta oma rahvaprintsessiks, kutsudes teda hellitavalt hüüdnimega Sisi.
Keisrinna Elisabeth, keda Austrias hellitavalt Sisiks kutsuti. Keisrinna oli suurepärane ratsutaja, kes jälestas Viini õukonda ja kes otsis elu mõtet.
Adele oli 1898. aasta septembris just 17-aastaseks saanud, kui keisrinna Elisabeth lahkus ühelt kokkusaamiselt Mathilde Rothschildi mõisas Genfi järve ääres. Elisabeth oli parajasti aurulaeva pardale minemas, kui 25-aastane Itaalia anarhist teda nõelteravast viilist valmistatud tapariistaga rindkeresse torkas. „Kuidas saab tappa naist, kes pole kunagi kellelegi liiga teinud,”58 kordas keiser ikka ja jälle. „Sa ei tea, kui väga ma seda naist armastasin,” ütles ta nende tütrele.
Isegi Elisabethi õudne surm ei suutnud teha temast hoiatavat näidet isepäistele naistele, nagu oleks võinud arvata. Selle asemel ülistati teda kui armastuseta abielu võrku püütud üksildase naise sümbolit.
Elisabethi saatus pidanuks ettevaatusele manitsema Adelet, kes sel ajal, kui ta oktoobrikuus osales Moritzi ja Jeanette’i pulma-aastapäeva pidustustel, ei olnud ennast veel Ferdinandile lubanud.
Tuunikat kandev ja troonil istuv „Kuningas” Klimt pilab koos teiste kunstnikega Viini koorekihi tähtsate meeste tõsiseid fotosid, 1902.
Pidustuste puhuks oli aga vaja järjekordset siirupmagusat luuletust. „Käsikäes altarile astusite läbi elu allika,”59 deklameeris Adele koomilise pühalikkusega. „Nüüd elate armastatud laste keskel õndsuses, mis on kui magus unenägu.” Ferdinand oli võlutud. Ta ei teinud välja sellest, et Bauerite õdusa Gemütlichkeit’i nurgakiviks oli vilets luule. Ferdinand elas auväärset, kuid igavat elu. Bauerid elasid käesolevas hetkes ning Ferdinand ihkas abielluda Adelega ja elada koos nendega.
Setsessioon
1898. aasta novembris valmistus Gustav Klimt astuma rambivalgusse.
Klimt ja tema isepäistest kunstnikest sõbrad avasid Ringstrassel oma palee, mis oli pühendatud art nouveau’le. See oli kloosterlikult valge hoone, mida kroonis kuldsetest loorberitest kuppel ning mille oli projekteerinud arhitekt Joseph Maria Olbrich. Kogu Viin seisatus, et vaadata pärani silmi seda templit nendele, kes uskusid, et kunstil on väge seda maailma muuta. Siin pidid Klimt ja kaheksateist Viini kõige andekamat kunstnikku sissetallatud radadelt kõrvale astuma ja võitlema oma kunsti eest, mis oli „hingele”.60
Viini kunstnikud olid nördinud. Esteetilist maitset dikteeris käputäis kõrgklassi kuuluvaid patroone, kel oli raha selleks, et kunsti osta ja tellida. Nad eelistasid ajalooteemalist kunsti, mille näiteks oli Hans Makarti uusrenessanslik maal Romeost ja Juliast ning mis lõputult kordas keskaja või antiik-Kreeka teemasid, peegeldades Ringstrasse uusklassitsistlikku arhitektuuri. Viini kunstnikke, kes olid ametlikust Künstlerhausist eraldunud, vaimustasid Vincent van Gogh ja Prantsuse impressionistid. Nad ihkasid Pablo Picasso ja Henri Matisse’i vabadust. Pariisis ja Münchenis rippusid uute kunstnike teosed kõrvuti vanadega. Kuid Viini stagneerunud valitsevad kunstiringkonnad keeldusid eksperimentaalset kunsti suuremates muuseumides välja panemast. Klimti arvates lõid riiklikud sponsorid „näituste diktatuuri”61, mis näitas vaid „nõrka” ja „võltsi” kunsti ning kasutas „iga võimalust selleks, et rünnata ehtsat kunsti ja ehtsaid kunstnikke”.
Mis veelgi hullem, kunstikaupmeeste ja mõnede kunstnike vaheline verepilastuslik suhe soodustas tellimuskunsti sumbunud kultuuri, mis lämmatas uuendusi ja pani inimesi ostma „maale, mis mööbliga kokku sobivad”62, kurtis kriitik Hermann Bahr.
Võitlus jätkus.
„Äri või kunst, see on meie lahkulöömise küsimus,”63 nentis Bahr. „Kas Viini maalikunstnikud on mõistetud jääma pudukaupmeesteks või peaksid nad püüdma saada kunstnikeks?” Need kunstnikud, „kes arvavad, et maalid on kaup nagu püksid või sukad, mida valmistatakse vastavalt kliendi soovidele”, peaksid jääma riigi toetusega Künstlerhausi, ütles ta. „Need, kes tahavad paljastada – maalide või joonistustega – oma hinge saladusi, on juba selles seltsis.”
Avaüritusel astusid patroonid sisse uksest, mille kohale oli Ludwig Hevesi maalinud kreedo: IGALE AJALE OMA KUNST, KUNSTILE VABADUS. Kogu hoones kordasid setsessionistid oma tõotust luua kunsti, mis peegeldaks nende hetke ajaloos. „Kunstnik näidaku oma maailma; ilu, mis sündis koos temaga, mida ei olnud kunagi enne ega tule kunagi pärast,”64 õhutas Bahr kirjutusseinal. Üllatuskülaliseks oli Mark Twain.
Kui ettevõtmise kuulsus kasvas,65 astus keiser Franz Joseph ise oma kaaskonnaga sisse, et setsessioonihoonet ametlikult külastada. Kõigi pilgud pöördusid talle.
Linn oli andnud hoone ehituseks maad ja keisririik maksis sellele subsiidiumi. Nüüd soovis riik oma kohalolekut maja esimesel korrusel, kuigi see kunstimäss oli suunatud just tema vastu.
Kuid trumbid olid kunstnike käes.
Keiser ja ta kaaskond pidid tulema nende juurde, uue liikumise debüütnäitusele, et näha, millest kogu see kära.
Karismaatilist Klimti ei suutnud aga isegi keiser lavalt kõrvale tõrjuda.
„Kui üllatunud oli laiem publik,” kirjutas noor disainer Emil Pirchan, „kui nad nägid kunstnikku ennast: energiline, suur ja võimas keha peaga, mis oli nagu apostlil tugeva härjakaela otsas – pea, mis meenutas Düreri „Peetrust” …”66
„Silmad – melanhoolsed ja ebamaised – vaatasid vastu karmist päevitunud näost, mida raamistas tume range habe. See ja tõrges juustekroon andsid talle mõnikord faunitaolise välimuse,” kirjutas Pirchan, vihjates müütilisele Bakchosele, veinilembesele hedonistlikule saatürile, keda Viinis armastati.
Näitusest tuult tiibadesse saanud kunstnikud meenutasid hiljem oma triumfi kõneka foto abil. Alma kasuisa Carl Moll lebas selili hoone suure saali põrandal kokkurullitud vaibal. Kunstnike eesistuja, setsessiooni president Gustav Klimt istus enesega rahulolevalt troonitaolisel toolil, pikk must kunstniku töökittel seljas, nägus nagu kuningas. Tema jalge ees istus kulme kergitades Koloman Moser, vuntsid üles keeratud, kelmikas-pilkav naeratus näol. Üks kunstnik tõmbab suitsu. Kaks tunkedes lihtsat töömeest nähtavasti naeravad. See foto oli pila – kunstiakadeemia prillidega, hallipäiste liikmete tähtsate ametlike fotode paroodia.
Tegemist oli provokatsiooniga. Kunstnikud näitasid valitsevatele ringkondadele pikka nina.
Oma eraldumisele (setsessioonile) panid need kunstnikud nime Pariisi Salon des refusés’, „heidikute näituse” järgi ja see peegeldas nende kõrvaletõrjumist ennasttäis kunstiametnike poolt. Nüüd oli olemas kodu Viini ekspressionistide liikumisele ja sellele hullumeelsele selgusele, mis vaatas vastu Vincent van Goghi ja Edvard Munchi teostest. Munchi maalil Skrik ehk „Karje” väljendus tema ajastu ängistus. „Kui sa ei saa oma kunstiga meeldida kõigile, siis meeldi mõnedele,” kirjutas Klimt. „Paljudele meele järele olla on ebamoraalne.”
Samas.
Perekonnapoeem, mille autor on tõenäoliselt Julius Bauer, Auerspergide perekonnaarhiivis.
Christian Brandstätter, toim,
Koja,
Siegfried Matt ja Werner Michael Schwarz,
Koja,
Brandstätter,
Koja,
Whitford,
