style="font-size:15px;"> Katharina Schratt (pildil umbes aastal 1880) oli saksakeelse maailma suurim näitlejanna. Keiser Franz Joseph ehitas talle Ischlisse Villa Schratti ja tegi ta selle pärijaks.
Adele Bauer seisis oma perekonna ees valges kreeka rüüs, mis tõi esile tema saleda, vaasina pika ja õrna kuju. Tema paksud tumedad juuksed langesid vöökohani alla. Kuueteistkümneaastasena oli Adele ületamas seda salapärast joon, mis lahutab tüdrukut naisest. Kevadvaimuks rõivastatuna hoidis ta käes punutud küllusesarve, mis oli täis kevadlilli ja viljapäid. Oma tasakaalukuse ja kuningliku hoiaku ning tumedate raskelauliste silmadega võinuks Adele olla näitlejatar nagu Katharina Schratt, kes Ringstrassest mõne sammu kaugusel Burgtheateris valitses. Esialgu olid aga Viini pankuri Moritz Baueri kõige nooremale hellitatud lapsele Adelele lavaks Bauerite perekonna kokkutulekud.
Sel päeval luges Adele luuletust, sest nende peres olid tulemas pulmad. Kahe päeva pärast pidi tema õde Therese Bauer astuma pühasse abieluliitu väljapaistva Tšehhi suhkruparuni heatujulise poja Gustav Blochiga. Niisiis oli sellel, mis toimus Bauerite elutoas, rikkalikult kullatud peeglite, perekonna esivanemate raamitud portreede ning kuldse Rooma kaarikuga ehitud kellaga sisustatud suurejoonelises ruumis omamoodi dünastiline tähtsus.
Bauerite perekonna pidustused olid alati olnud pisut teatraalsed. Sõbrad musitseerisid, külalised tantsisid valssi. Spetsiaalne poeem muutis õhustiku tavapärasest ülevamaks, kutsudes külalisi osa saama hetke sügavamast tähendusest.
Ruum jäi vaikseks.
„Kas te tunnete mind ära?9 Kas pean ennast tutvustama?” alustas Adele madala, sügava häälega, mis kõlas pisut intrigeerivalt. „Kas teate, kes teiega räägib?
Adele Baueri õde Therese oli kõike seda, mida Adele ei olnud: tavapäraselt naiselik ja südames muganduv. See pastellvisand on pärit umbes aastast 1898.
Ma toon teile rõõmu, toon elujanu! Peletan minema teie mure ja kurbuse. Ühesõnaga, olen hea majavaim.” See tüdrukutirts nägi tõepoolest välja nagu vaim või pikkade jäsemetega vetehaldjas või nõtke muusa Etruski urnilt.
Gustav Bloch naeratas oma tulevasele naisele Theresele, Adele väga korralikule õele. Gustav, paksude vuntsidega nägus mees, oli võlunud Thereset keeruka kuramaažiga, mis oli eduka pankuri vanamoelisele tütrele kohane.
Gustavi vend Ferdinand seisis tema kõrval ja silmitses Adelet. Ferdinand pidi oma isa suhkrupeeditööstuse üle võtma. Suhkruparunid olid kondiitritoodete järele hullu Viini naftašeigid, kelle varandus kasvas valge kulla iga hinnatõusuga. Ferdinand oli Adelest kaks korda vanem. Ta oli lahke, koduse olemisega poissmees, kes kogus tüütuseni peent 18. sajandi portselani. Tõsine ja metoodiline Ferdinand oli oma kohvikutelembesest vennast sama erinev, nagu Therese oli erinev oma kirjandus- ja kunstikalduvustega õest.
Küllap tavapärasusest lugu pidav Therese Ferdinandi elumehest venna paika paneb. Aga mis saab Therese õest? Adele nägi välja nagu võluv väike paganlik jumalanna.
„Ma kuulun sellesse majja, mida olen alati armastanud, kus olen alati elanud ja kust olen harva lahkunud,” deklameeris Adele. „Minu kõige hirmsam vaenlane on kurbus, mis ajas mind minema.” Ferdinandi vaevasid aeg-ajalt melanhooliahood. Ta kuulas tähelepanelikumalt.
„Aga te näete, et tulin tagasi tugevamana!” hõiskas Adele teatraalse võidukusega hääles. „Ja kuidas tulen ma tagasi? Terve ja tugevana, kogu jõuga, mida suudan kokku võtta.
Kui väga mulle meeldib teid siin näha? Te näete seda minu säravates silmades, minu õhetavatel põskedel. Minu meistriteos olete teie, siia kogunenud,” jätkas Adele kasvava tundelisusega, samal ajal kui külalised naeratasid.
Ferdinand oli lummatud. Kuidas oli tema hajameelsel vennal õnnestunud kihlata ennast selle võluva Viini perekonnaga?
„Nagu mu väikesed vaimud ette kuulutasid,” ütles Adele, „on Õnn Bauerite juurde elama kolinud.”
Ferdinandi pilk rändas Adele ema raskes kullatud raamis seepiakarva portreele, millel ta oli rõivastatud söakal eelviktoriaanlikul viisil, nii et kleit langes kõhnadelt õlgadelt kaugele taha ja paljastas pisut dekolteed. Ilmselt sarnanes Adele oma emaga.
„Kas pole tõsi, et väike Cupido on oma vibu ja noolega suurepärase lasu teinud?” küsis Adele, võttes Gustavil ja Theresel käest kinni. „Ma tunnen seda oma südame kloppimises; veres, mis voolab mu soontes; ma tunnen seda kuumas õnnejoas, mis minust läbi käib!”
Luuletus oli pikk. Külalised nihelesid kannatamatult püstijalu, mõeldes ees ootavale šampanjale ja veisepraele. Ferdinand mõtles, kas tal õnnestuks korraldada nii, et ta pandaks istuma Adele kõrvale.
„Äkki olen jäänud sõnatuks!” Adele peatus vallatult. „Mu soovid kerkivad huulile, tunded mu sees tormlevad ja iga emotsioon nõuab häälekalt otsekohe väljalaskmist!”
Kelnerid tõid veiniklaasid.
„Kuid hausfrau vaatab pahaselt mu poole,” ütles Adele, naeratades oma emale. „Ta tahab, et prooviksite tema kulinaarseid oskusi. Majaperemees tahaks, et hindaksite tema veinide aastakäike. Seepärast nüüd ma lähen.
Hüüan teile nii kõvasti, kui kannavad minu kopsud, ja veel enam: Elagu pruut ja peigmees!”
Kõik tõstsid klaasi. Väärikas, kuid morn Ferdinand ütles mõttes toosti valges riides silmipimestavale lapsnaisele, nooruse ja lootuse nõiduslikule kehastusele.
Kuningas
Adele kaitstud maailmas lähistel liikus Austria parim maalikunstnik kokkupõrkekursil Viini valitsevate kunstiringkondadega.
Gustav Klimt ei tundunud veel kuigi mässumeelsena, kui ta austajatest ümbitsetuna istus Tivoli kohvikus, oma igapäevases meelispaigas Schönbrunni lossi aedade jalamil. Igal hommikul kummutas Klimt kurgust alla tassi kanget kohvi ja tellis endale tohutu suure hommikusöögi. „Selles mängis olulist rolli vahukoor”10 koos Gugelhopf’iga, türgi turbani kujulise rammusa koogiga, milles leidus rummi, rosinaid ja kirsse, meenutas maalikunstnik Carl Moll, kes istus koos Klimti ja teiste kunstnikega vabaõhulauas, kavandades Austria kunsti tulevikku.
Klimt oli teel kuulsusele. Kui ta Viini Centrali kohvikusse astus, pöörasid inimesed pead. Naiste meelest oli ta peibutav. Tema massiivne atleetlik kogu, päevitunud nägu ja julgelt otsekohene pilk eristasid teda Viini ülemklassi peenutsevatest keigaritest, kes pöörasid hoolega tähelepanu oma rõivastusele ja väljanägemisele. Klimtist hoovas end oma nahas mugavalt tundva mehe loomupärast seksuaalset karismat.
Sõbrad kutsusid Klimti hüüdnimega König – Kuningas.11
Kolmekümneviieselt oligi Klimt Viini kunstimaailma kuningas. Juba kahekümnendate eluaastate keskel oli keiser Franz Joseph autasustanud teda kuldse teenistusristiga ning isiklikult õnnitlenud trepistiku seinamaalide pärast, mille ta oli teinud Viini Keiserlikku Linnateatrisse ehk „Lossiteatrisse”, saksakeelse maailma ühe nimekaima lava uude hoonesse. Klimti dekoratiivmaalid kreeka müütidest, Põhjala legendidest ja kangelaslikest naistest ehtisid paleesid, kuurorte ja teatreid kogu impeeriumis.
Austria parim maalikunstnik Gustav Klimt, kelle armulood andsid toitu Viini kuulujuttudele, pildil
Prolog zum Hochzeitsfeste von Thedy Bauer mit Dr. Gustav Bloch am 22. März 1898 verfaßt von Eugene und gesprochen von Adele Bauer (Wien) 1898; Nelly Auerspergi loal (samuti Austria rahvusraamatukogu valduses). Selle poeemi järgnevad tsitaadid on samast allikast.
Stephan Koja, ed.,
Emil Pirchan,
