minuga kohtumiseks valmis Belgradi lendama ning küsis, kas mul on kokkusaamiseks aega.
Kohtumine toimus. Ta oli väga võluv inimene, päritolult ungarlane, kunagine muusik. Meie vahel tekkisid peaaegu kohe sõbralikud suhted. Ta rääkis, millise mulje oli talle minu stsenaarium jätnud, ja küsis, ega mul uusi huvitavaid mõtteid ja ideid ole.
Vastasin enesekindlalt, et loomulikult on, kuigi peas valitses absoluutne tühjus. „Kas te ei saaks neid mulle homme näidata?” palus Erwin.
Öö otsa murdsin pead ning hommikuks sündiski üheleheküljeline Aleksandr Solženitsõni (kelle raamatud tol ajal kapsaks lugesime) teoste motiividega sarnanev süžee.
Ühe totalitaarriigi karmidel lumistel mägialadel on kaks vangilaagrit – üks meestele, teine naistele. Laagrite lähedal asub salajane raketibaas. Ühel päeval saab laagriülem keskusest käsu: hoida mägitee ideaalses korras, sest peatselt läbivad seda raketiveokid.
Mööduvad päevad, nädalad, aga veokeid ei tule. Käsk ununeb. Algab hirmus tuisk, mis tee ummistab. Ja ühtäkki telefonikõne keskusest – raketid läbivad tee 48 tunni pärast. Laagriülem on paanikas. Ta saab aru, et tema pea on pakul. Puhastada läbipääsmatuks muutunud mägitrass lumest nii lühikese aja jooksul on praktiliselt võimatu. Siis sünnib sadisti väärastunud ajus lahendus. Ta teeb nii meeste- kui ka naistelaagris teatavaks, et trassi puhastamist alustatakse selle eri otstest ning liigutakse teineteise suunas. Kui pooled saavad kokku varem kui 48 tunni pärast, lubab ta neil kogu ülejäänud ajaks ühte jääda. Teineteisest aastaid lahus olnud mehed-naised unistavad kohtumisest ja füüsilisest lähedusest ning võtavad seda kui saatuse kingitust. Öises pimeduses, lumetormi ulgumise saatel ning lumelaviinide all saab alguse selle põrgutee vallutamine. Vangid täidavad ülesande enne tähtaega, jättes oma teele maha külmunud ja surnud kaaslased. Kui nad aga kohtuvad, ei ole neil enam jõudu rõõmuks ega seksiks …
Film ei olnud seksist, vaid sellest, kuidas totalitarismi ebainimlik süsteem muudab inimesed – nii orjad kui ka nende peremehed – loomaks.4
Pidi ikka väga naiivne inimene olema, et pakkuda sellist teemat vaiksele ja rahulikule Austraaliale, kus armastati nostalgilisi süžeid oma vanaemade elust. Kuid tol ajal teadsin Austraaliast sama palju või vaid pisut rohkem kui Kuu tagumisest küljest. Erwin aga sattus vaimustusse ning tegi mulle ettepaneku aastaks Austraaliasse sõita ja stsenaariumi kallal töötada.
Nii sai alguse minu teekond sellele maale.
Tekib küsimus, kas oli vaja kirjutada Austraaliast kõneleva raamatu eessõnas sellest nõukoguliku Venemaa loost, mis autori Austraaliasse viis. Arvan, et oli vaja. Austraalia on klassikaline immigrantide maa. See on inimsaatuste mosaiik ja raamatu autori saatus on üks nende seast. Kui tavalises, ajalooliselt stabiilses riigis on selle elanike saatused suures plaanis üksteisega millegi poolest sarnased, siis Austraalias on iga saatus üks eraldiseisev ja haarav lugu. Ühe esivanemad saabusid siia enam kui kaks sajandit tagasi raudus käte ja jalgadega, teise ajasid siia vägivald ja sõjad, kolmas sattus siia oma sinilindu otsides. Kõik see kokku ongi Austraalia rahvas, rahvas Lootuse ja Õnne maalt …
Olin ka varasemalt teisele poole maakera lennanud, kuid oma hingeseisundi ja pinge tõttu oli see kõige keerukam reis minu elus. Ja seda mitte lennuaja pärast. Tundsin, et lendan tundmatusse, vastu oma saatusele.
Reis sai alguse Belgradist ning lennukis olid peamiselt uusimmigrandid – lihtsad külainimesed. Lennu ajal oli salongis harjumatult vaikne, aeg-ajalt rikkus seda vaid lapse nutt. Reisijate nägudelt võis lugeda pinget, ärevust ja isegi hirmu. Paljud neist tõusid taevalaotusesse esimest korda.
Vaatasin inimesi ning tekkis tahtmine kujutada ette tulevikku – nende ja enda oma. Tundus, et kõrvalreas istuv eakas talunaine sai minu ärevust täis pilgust valesti aru. Ta murdis oma paksu talupojavõileiva pooleks ning ulatas ühe poole mulle. Nii teevad tavaliselt inimesed, kellel on ühine saatus.
Lendasime üle Austraalia Simpsoni kõrbe kollase elutu liiva. Siis ma veel ei teadnud, et see on üks kõige ohtlikumaid ja julmemaid kõrbeid maailmas …
I. Kadunud maailm
Kui Austraaliat veel ei olnud. Lendavate koletiste maa. Kaua-kaua enne koer dingot. Dreamtime – unenägude aeg
Miljoneid aastaid oli Austraalia osa Antarktikast, enne kui murdis end selle küljest lahti ja hakkas liikuma ekvaatori poole, kohale, kus oleme harjunud seda nägema. Sellest ajast on see maa vähe muutunud.
Kauges minevikus, nagu ka praegu, asustasid Austraalia mandrit unikaalsed loomad. Üheks nendest oli hiigelsuur lind, kes jooksis nagu jaanalind ja suutis ka lennata. See oli kõige suurem iialgi maakeral elanud lendav olevus. Tema kaal oli kuni sada kilo. Austraalias elasid seitsmemeetrised sisalikud – varaanid –, dinosaurusehammastega krokodillid, hiigelkängurud, meetripaksused maod, väiksema auto suurused sarvilised kilpkonnad ja tasmaania tiigrid … Siit on leitud enam kui saja loomaliigi jäänuseid, mille analooge ei ole kusagil mujal maailmas.
Pea kogu see fauna suri välja umbes sada tuhat aastat tagasi. Mõned tolleaegse loomastiku esindajad on siiski säilinud ning neid on näinud ka tänapäeva inimene. Nii nägid jahimehed vabaduses elavat tasmaania tiigrit viimast korda 1930. aastatel.
Keegi ei tea päris täpselt, millal ilmusid Austraalia mandrile aborigeenid – maailma ühe vanima rassi esindajad. Nende minevik on saladuskatte all. Leiud näitavad, et inimene ilmus Austraaliasse umbes viiskümmend tuhat aastat tagasi. Ühe hüpoteesi kohaselt eraldusid Austraalia aborigeenide kauged eelkäijad teistest rahvastest ning jõudsid pärast pikki rännakuid Austraaliasse. Väga kaua säilisid aborigeenide juures paleoliitikumi inimesele omased tunnusjooned. Suurem osa autoreid kaldub küsimuses, kuidas said aborigeenid Austraalia mandrile, viitama nende asiaatlikule päritolule. On tuvastatud Austraalia aborigeenide ning Tseilonil, Indo-Hiinas ning isegi Sahhalinil elanud iidsete inimeste vaheline sugulus. Kaua enne vaaraode aegu, rännates paljude sajandite jooksul ühelt saarelt teisele, asustasid väljarändajad Aasiast järk-järgult kogu Okeaania.
Võimalik, et just siin, Austraalias, lebab inimkonna minevikku avav võti, sest aborigeenide olme- ja kultuurivormid olid Euroopa kolonisatsiooni alguses niivõrd arhailised, et tegid võimalikuks kogu inimkonna tekkeloo modelleerimise. Viimase viiekümne tuhande aasta jooksul ei ole aborigeenide juures toimunud tootmisvahendite märkimisväärset arengut ning selle tulemusel ei ole arenenud ka nende ühiskond. Teadlased arvavad, et üheks arengu pidurdumise põhjuseks oli peaaegu täielik kiskjate puudumine mandril, millest tulenevalt oli inimeste elu pingevabam ega stimuleerinud jahipidamisvahendite arengut.
Eelajalooline känguru, kes oli oma mõõtmetelt suurem kui tänapäeva kaelkirjak
Esimene eurooplane, kes nägi tänaseks ainsana säilinud Austraalia kiskjalist – dingot −, oli kapten William Dampier, kellest teeme juttu hiljem. Ta kirjeldas kiskjat niimoodi: „Kõhn, näljane ja hundisarnane.” Ja tõesti, dingo kaugeks eelkäijaks oli tõenäoliselt aasia hunt. Teadlased arvavad, et dingo ilmus kontinendile umbes kümme tuhat aastat tagasi. Ta tõid maale arhipelaagi saarte vahel seilanud Kagu-Aasia elanikud. Dingosse suhtuti kui kodukoera. Võimalik, et tema liha tarvitati toiduks ning ta võeti kaasa pikkadele rännakutele, et värske liha oleks alati käepärast.
Rändhõimude tavapärase arengu üks etappe on üleminek paiksele elukorraldusele, kus hakatakse tegelema maaharimise ja loomapidamisega. Aborigeenide jaoks oli see tee suletud, kuna mitte ainult ürginimesel, vaid ka tänapäeva teadlastel ei ole siiani õnnestunud aretada Austraalia metsikutest
Stsenaariumi „Vaikimine” venekeelne kirjeldus nagu ka filmi „Katastroof” stsenaarium on avaldatud autori kogumikus „Me lahkume viimastena …” (M.: Paralleel, 2004)
