paari aasta pärast avaldas ta oma seiklustest raamatu „Uus merereis ümber maailma”. Raamatut saatis üüratu edu ning seda tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse. Sellest sai bestseller. Lugejad olid vaimustuses igast vähegi eksootilisemast infokillust, nagu näiteks Beshi saare elanikest, kes olid valmis kaalu järgi vahetama kulda Inglise raua vastu.
Ühel oma reisidest Vürtsisaartele tegi Dampier koos oma meeskonnaga endalegi teadmata peatuse Austraalia põhjarannikul. Esimene inglane, kes Austraalia rannale astus, jäi ükskõikseks nii selle maa kui ka sealsete asukate vastu, keda Dampier nimetas „maailma kõige vaesemateks”.
Dampieri kirjanduslike tööde mõjul hakkasid umbes samal ajal Euroopa belletristikas ilmuma jutustused reisidest Vaikse ookeani vetesse. Näiteks paigutas Jonathan Swift oma bestselleris „Gulliveri reisid” liliputtide maa Van Diemeni maast ehk praegustest Tasmaania saartest loodesse.Inglise kirjanik Daniel Defoe kirjutas raamatu laevahuku läbi teinud Robinson Crusoest, võttes aluseks reaalsed sündmused Alexander Selkirki elust, kelle kapten Dampier oma esimesel maailmareisil karistuseks mingite eksimuste eest ühele asustamata saarele jättis. Muuseas, Dampieri seikluste põhjal ei ole loodud üksnes Robinsoni, vaid ka tema ustava sõbra Reede tegelaskuju. Reede prototüübiks oli saareelanik, kelle Dampier oli toonud Inglismaale ning kes oli Daniel Defoele hästi teada-tuntud.
Kapten James Cook (1728–1779)
Kuid pärast Dampieri ekspeditsiooni unustati Austraalia ja selle asukad peaaegu kolmveerand sajandiks ning alles XVIII sajandi teisel poolel tehti algust plaaniliste ekspeditsioonidega, mille eesmärgiks olid geograafilised avastused. Euroopa suurriikide vaheline kaubandussõda paigutus ümber Vaiksele ookeanile ning Austraalia sattus nende huviorbiiti.
Põhjamerel seilanud kohmakas söelaev Krahv Pembroke pandi 3. aprillil 1768 Londoni lähedal Thamesi jõel dokki Inglise merelaevandusele kuuluva laevatehase parima kai äärde. Vastupidavast puidust ehitatud töövihtujast purjekas oli selle kai ääres remonditavate elegantsete fregattide seas ilmselge võõrkeha. Mereväeohvitserid imestasid: kuidas võis selline räpane parklaev üleüldse kuninglikku laevastikku sattuda?!
Kuid seda söelaeva ootas ees suur saatus. Ta pidi viima mereohvitseridest ja teadlastest koosneva erimeeskonna Vaikse ookeani kõige kaugematesse nurkadesse, et korraldada astronoomiauuringuid ning teha veel üks katse leida kontinent, mida kaartidel tähistati nimega Terra Australis Incognita. Söelaev valiti sellepärast, et see võis võtta pardale suure hulga toiduvarusid ja teadusvarustust, aga ka seetõttu, et alus oli lamedapõhjaline ning oli võimeline vastu pidama kõige karmimatele katsumustele, kui peaks laevahuku tulemusel madalikule sattuma. Pärast remonti sai laev uue nime − Endeavour (Katse) − ning lasti 18. mail 1768. aastal uuesti vette.
Leitnant James Cooki määramine ekspeditsiooni juhiks oli paljudele londonlastele täiesti ootamatu. Cook oli kolmekümne üheksa aastane ning kaaskodanikele praktiliselt tundmatu. Küla tallimehe üheksanda lapsena karjatas ta lapsepõlves Yorkshire’i krahvkonnas lehmi ja töötas tallis, saamata head haridust. Koolis käis ta kolm aastat, õppides selgeks vaid aritmeetika neli tehet. Reaalne õpe toimus kaubalaevadel – Yorkshire’i pootsmanite raske käe all.
Kuid James Cookil olid omadused, mida admiraliteet seatud ülesande edukaks täitmiseks otsustavateks pidas. Juba neljandat aastat seilas ta Newfoundlandi põhjaranniku karmides vetes, uurides abajaid ja lahtesid. Korduvalt autasustati teda meresõidukunsti oskuste eest. Admiraliteedi lordid eeldasid õigustatult, et Cooki anne on kasulik ka läbi uurimata lõunapoolsetes vetes. Nii juhtuski. Cookist sai oma aja suurim meresõitja. Endeavouri kaptenina avastas ja uuris ta läbi sadu saari, mida enne teda ei olnud näinud ükski eurooplane. Ja kuigi Endeavour ei osalenud kunagi üheski merelahingus, tõi laeva epohhi loov meresõit Inglise kroonile rohkem maid ja rikkusi kui võimsa Briti laevastiku kõige kuulsam võit merel.
Kapten Cooki alus Endeavour (1768–1771)
1769. aasta juunis ootasid teadlased haruldast astronoomilist nähtust ning Londoni Kuninglik Selts planeeris ekspeditsiooni Vaiksele ookeanile, et seda nähtust uurida. Planeet Veenus pidi Päikese ja Maa vahelt läbi minema. See on sündmus, mis võib korduda vaid iga 105 aasta järel. Teadlased tahtsid teha mõõtmisi, et määrata Päikese ja Maa vahelist kaugust. Kuigi Veenuse liikumist võis jälgida ka teistest paikadest, tahtis Kuninglik Selts vaatlusi teostada korraga kolmest erinevast punktist: Hudsoni lahelt, Norra Põhjaneemelt ja Lõunamerelt. Selline vaatlejate paigutamine üksteisest niivõrd kaugetesse punktidesse pidi tagama teaduslike mõõtmiste täpsuse.
366-tonnine Endeavour kohandati 94-liikmelise meeskonna tarvis. James Cook määrati ekspeditsiooni juhiks. Peale meremeeste ja ohvitseride kuulusid meeskonda ka naturalistid Banks ja Solander, kaks kunstnikku ja nende neli teenrit. Rikkast perekonnast pärit romantik ja teadlane, noor Sir Banks oli üks nendest, kes kogu ekspeditsiooni rahastas.
26. augustil 1768 väljus Endeavour Plymouthist ning suundus hiljuti avastatud paradiislikule Tahiti saarele. Lõpetades astronoomilised vaatlused, suunas Cook oma laeva Vaikse ookeani lõunaossa, et välja selgitada, kas ei asu avastatud maadest lõuna pool saladuslikku Terra Australist. Ekspeditsioon uuris läbi kõik avastatud maad, kuid Austraaliat ei leidnud.
Edasi suundus Cook selleks ajaks juba tuntud Van Diemeni maale (Tasmaania saar, avastatud 1642. aastal), sealt aga pöördus kirdesse. Edasi kandis lõunast tulnud torm Endeavouri 150 miili kursilt kõrvale. 19. aprillil kell 6 hommikul nägi leitnant Zachary Hickes maad.
Sõitnud rannikule lähemale, nägid nad lõketest tõusvat suitsu. Ümbrus tundus meeldiv, vaatamata vähesele taimestikule ja kaljudele. Mitme päeva jooksul ei suutnud Cook leida kohta, kus ankrusse jääda: „Ümberringi oli vaid meri ja kõrgete kallastega rannik.” 29. aprillil 1770. aastal leidsid rändurid laia kinnise abaja. Kui paat Endeavourilt kaldale lähenes, viskasid aborigeenid selle suunas mõned odad ning jooksid siis minema. See oli Austraalia kagutipp.
„28. aprillil (1770. aastal),” kirjutab Joseph Banks oma märkmetes, „seisime uue maa avastamise lävel. Märkasime paari odadega relvastatud indiaanlast (nendel aegadel nimetati iga maa pärismaalasi indiaanlasteks.− Autori märkus). […] Abaja lõunatipus nägime nelja väikest kanuud, igas neist seisis meesterahvas, kes üritas tabada pika toikaga mõnd kala. Tundus, et need inimesed ei huvitu millestki peale kalapüügi. Meie alus möödus neist vaid veerand miili kauguselt, kuid nad vaevu vaatasid meid. Randusime väikese, kuuest või kaheksast onnist koosneva külakese lähedal. Metsast väljus vanaeit, tema järel kolm last. Nad tassisid hagu. Vanamutt vaatas paar korda laeva, kuid ei väljendanud seejuures ei üllatust ega hirmu. Jõudes oma onni juurde, süütas ta lõkke, neli kanuud kalameestega pöördusid tagasi kaldasse. Inimesed astusid kaldale ja hakkasid toitu valmistama, jäädes meie juuresoleku suhtes absoluutselt ükskõikseks, kuigi olime neist vaid poole miili kaugusel. Kõigi nende inimeste seljas ei märganud me riideid … Varsti otsustasime randuda, mõeldes, et pärismaalased pööravad sellele sama vähe tähelepanu. Kuid niipea, kui lähenesime rannale, kargasid meie üllatuseks kaks odadega vehkivat meest meile vastu, nad karjusid häälekalt ja hirmuäratavalt, pööramata tähelepanu meie arvulisele ülekaalule. […] Umbes veerand tundi püüdsime neile selgitada, et vajame vett ega tee neile viga. Ent nad olid kõigutamatud ja me pidime kasutama musketeid; tegime mitu lasku üle nende peade, teine lask siiski haavas üht neist. […] Pärast seda saime randuda …”
Joseph Banks (1743–1820)
Enne kaldale astumist pöördus Cook laeva gardemariini Isaac Smithi poole ja ütles: „Lähed esimesena kaldale.” Nii sai noorest Isaacist esimene eurooplane, kes astus Austraalia kagukaldale.
Endeavour seisis
