Austraalia – Terra incognita: kui loomad olid veel inimesed. Sol Shulman

      Aborigeenid jälgisid inglaste tegemisi mõistlikult distantsilt terve kuu, enne kui riskisid neile läheneda. „Nad olid täiesti alasti, söe värvi nahaga,” kommenteeris Cook kohtumist pärismaalastega. Luud, mida nad ninas kandsid, nimetasid meremehed (purje)raaks. Pärismaalased käitusid üldjoontes rahulikult. Vaid korra olid nad rahulolematud, sest meremehed püüdsid kinni mõne kilpkonna, keda jahtisid ka kohalikud elanikud. Oma rahulolematust väljendasid nad sellega, et süütasid meremeeste laagrit ümbritsenud kuiva rohu põlema ning hävitasid sellega üht-teist laeva varudest.

      Kokku sõitis Cook piki Austraalia idakallast umbes kaks tuhat miili. Ta kuulutas kogu tolle territooriumi Inglise krooni omandiks, nimetades selle Uus-Lõuna-Walesiks.

      Pärast peaaegu neljakuulist viibimist Austraalia vetes lahkus Endeavour avamerele ning suundus põhja, India ookeani. 10. oktoobril 1770. aastal sisenes alus Batavia sadamasse (Jakarta – praegune Indoneesia pealinn). Peaaegu kõik pardal olnutest olid terved – sündmus, mis selle aja kohta oli nii ebaharilik kui ka peaaegu võimatu.

      Piisab, kui öelda, et sel ajastul kaotasid kaugetele ekspeditsioonidele sõitvad alused skorbuudi ja epideemiate tõttu 30−40 protsenti oma koosseisust, vahel ka rohkem. Nii kaotas näiteks Vasco da Gama teel Indiasse rohkem kui sada inimest saja kuuekümnest, aga Hispaania konkistadoori Francisco Pizarro flotill kaotas 1740. aasta kuue kuu jooksul umbes poolteist tuhat merereisile läinud kahest ja poolest tuhandest mehest. On välja arvutatud, et aastatel 1700−1720 suri skorbuuti vähemalt kümme tuhat Euroopa alustel seilanud meremeest. Laevu eskortisid pidevalt haid, oodates, millal järjekordne laip üle parda visatakse.

      Täna, sajandeid hiljem, on see aeg ümbritsetud suurte avastuste romantikaga, kuid tol ajal oli tegemist karmi igapäevaeluga, kus šanss ellu jääda oli viiskümmend viiekümne vastu. Kolumbuse ja isegi Cooki ajastul olid alustel põhitoiduseks kuivikud ja soolaliha. Kuivikud kubisesid ussidest ja tarakanidest ning seepärast kuivatati neid kogu reisi vältel korduvalt tulel. Lõunat valmistati üsna primitiivsel moel: ööpäevane norm soolaliha pandi mereveega tünni ning üks meremees tantsis paljajalu sellel lihamäel, kuni soolasisaldus selles muutus talutavaks. Tulekahju kartuses loobuti sageli soojast toidust. Kui ilm lubas, siis küpsetati kakukesi, mis olid eriti soolased, kuna kõigisse söödavatesse varudesse, sealhulgas ka jahusse, puistati palju soola, et pikendada nende säilivusaega ning hoida neid näriliste ja usside invasiooni eest. Kaua aega ei olnud alustel kokkasid ega kambüüse. Selle aja laevakoka klassikaliseks figuuriks on piraat John Silver, kes on meile tuttav Stevensoni romaanist „Aarete saar”.

      Sama rõõmutu oli ka inimeste viibimine laeval. Enne aega, mil hispaanlased Ameerikas ülesriputatavate koikude ehk võrkkiikedega tutvusid, magasid inimesed, kus juhtus – ka kõikidele tuultele avatud laevalael. Mere- ja düsenteeriahaiged, skorbuudihaiged ning juua täis inimesed – kõik koos, külg külje kõrval. Sellest hävitavast kaosest oli võimatu eemale hoida. Kuna alati oli oodata suuri inimkaotusi, värvati alustele rohkem „merehunte”, kui ekspeditsioon vajas. Suur rahvahulk oli aga ideaalne pinnas epideemiatele.