mu emale ja küsi, kui lihtne minuga murdeeas oli.”
Sirpa üllatuseks võtsin toru ja valisin ämma numbri.
“Raija Saikkonen.”
“Siin räägib su lemmikväimees.”
“Oh, tere, Mikko.”
See oli hoop näkku. Katsin toru käega ja küsisin Sirpalt, kas tal on õdesid. Sirpa raputas pead.
“Aga venda, kes on homo?”
“Ei. Ma olen ainus laps. Milles asi?”
Võtsin toru kätte. Raija naeris teisel pool, nii et vats vabises.
“Oi, Juha, kullake, sa oled nii tore. Sul on minu huumori asjus veel pisut õppimist. Sina oled loomulikult mu kallis lemmikväimees-musike.”
Higi otsaees hakkas kuivama. Küsisin Sirpa murdeea kohta. Sain viieminutilise kiirloengu tüdrukute murdeea kohta.
“Tänan väärtusliku informatsiooni eest. Ja tervita Mikkot, kui ta veel sinna peaks juhtuma,” meenutasin.
Raija naer tuli otse südamest.
Sirpa ja Kristian ootasid mu vastust.
“Kindlasti poega.”
Kristian jäi meile terveks päevaks. Nad olid Sirpaga nagu kaks eite, kui sirvisid nunnude beebide ajakirju ja otsisid lastetubade sisustusnippe. Kristian õppis mõne tunniga kõkutama. Mu esimene laps sai endale maailma parima ristiisa, või siis mitte. Ühte või teise äärmusesse kuulus Kristian igal juhul. Eks aeg näitab, kumba.
10. NÄDAL
Olime Sirpaga minemas tulevase vanaema juurde. Aasta tagasi poleks küll arvanud, et leian endale tagasihoidliku taksojuhi-kuulutuse kaudu kombinatsiooni ämmakandidaadist, ülemusest ja esiklapse vanaemast.
Olukord muutus täielikult, kui Raija oma tütre rasedusest teada sai. Nüüd sain valida vahetust kas või graafikusse noolt visates. Enam polnud vaja ega võimalustki töötada öövahetuses. Kahtlustasin, et ema suust kõlasid tütre sõnad.
Raija oli taksoäriga kokku ajanud sedavõrd korraliku varanduse, et peenrahapuudust ei olnud. Ehkki ma ei saanud aru, miks ei paigutanud ta pennigi oma välimusse. Tatsas aasta läbi ringi teismelistele tüdrukutele mõeldud H&M-i suusapükstes ja liiga liibuvates litritega džemprites.
Kuulsin juba alla trepile tuttavat kähisevat häält.
“Sirpaa! Juhaa! Ahoi! Siia, mu kullanupukesed!”
Sirpa tahtis trepist üles minna, sest kartis, et rasedus ajab ta perse laiaks. Teisel korrusel ilmus praokil ukse vahele rõugearmiline vanamehenägu, kes hakkas ülespoole sajatama:
“Hoia mokk maas, vanamutt! Siin alles magatakse!”
Tõmbasin vanamehe ukse ja piida vahele ja ütlesin rahulikult:
“Kuule, märklaualõust, ära enam kunagi, M-I-T-T-E K-U-N-A-G-I, nimeta mu lapse vanaema vanamutiks.”
“Juha! Lõpeta!” käsutas Sirpa.
Lasksin ukse lahti ja nägin vanamehe pead tervenisti. See oli kukla pealt tulipunane ja eest lubivalge. Loodetavasti ei pigistanud ma tal peas mingit olulist veresoont kinni. Vana tõmbas peakolust haarates ukse kinni. Seest kostis vanamehe hädine küsimus: “Ritva, kas meil on veel peavalurohtu?”
Juba poolel trepil sööstis Raija meile avasüli vastu. Kollased liibuvad suusapüksid nagisesid õmblustest täidlaste reite ümber. Ülevalpool oli seekord kulunud teksasärk, mille ülemised nööbid olid niipalju lahti, et pöidlapaksused kuldketid ja massiivsed rinnad tikkusid häirivalt esile. Uskumatu kuldkettide kilin täitis trepikoja, kui Raija oma tütart süleles. Järgmiseks tormas ta minu kallale.
“Oh sa, tulevane isa,” naeris Raija ja suudles mind otse suule.
“Jaa, väga tore…” mõmisesin ja pühkisin nägu.
Raijal oli Hakaniemis peletu apartement. Ruutmeetreid kindlasti üle kahesaja. Suured kõrgete lagedega toad ja merevaade peaaegu kõigist akendest. Ehkki Raija üldise haritusega silma ei paistnud, oli korteris riiulimeetrite viisi raamatuid. Kes neid kõiki loeb? Korter oli segu suurest valgest nahkmööblist, antiikkummutitest, söögitoakomplektidest ja Inglise filmidest tuttavatest raamatukogutubadest. Kui liikusid toast tuppa, sattusid aina uude maailma. Sellepärast mulle seal vist meeldiski. Raija märkas, et uurin korterit.
“Kuidas issile siis vanaema kodu meeldib?”
“Uskumatu apartement. Kui suur siin üür on?”
Raija pahvatas suitsuköha meenutavalt naerma.
“Oh, kulla Juha, selle eest üüri ei maksta.”
“Ei maksta või?”
“Ühistu fondi küll, aga see on muidugi nii suures ja vanas majas suurem kui nii mõneski üürikorteris.”
Sirpa astus mu kõrvale.
“See on ema oma.”
“Ei noh muidugi,” ütlesin. “Mis siis tema oma ei oleks.”
“Ära nüüd jama, kunagi võib rikkast ämmast ka kasu olla,” ütles Sirpa ja purjetas saba õõtsudes kööki.
Sirvisin parajasti raamaturiiuli sisu, kui Raija meessõber, hingeravitsemisega tegelev Esko Kuikka äkki mu seljataha ilmus.
“No nüüd paistab su aura juba paremas vormis olevat,” teatas Esko.
Ehmatasin jõledalt. Esko oli pikk kuivetu mees, kelle nina meenutas lennuki saba. Jumitu nahktiib keset nägu. Kui jutt munni ja nina suhtest paika peab, siis oli Esko vänt paar tiiru ümber puusade ja otsapidi perseaugus. Umbes nagu puss tupes. Ega see Raija asjata alati Esko lähenedes kihistama hakanud.
“Jah, seda on kena kuulda,” leidsin.
Ma tundsin end kuidagi nagu alasti, kui Esko mu aurast vadistas ja vaatas samas minust läbi, nagu oleksin mingi kuradi klaasuks. Kodune šamaan justkui hõljus oma kolledžikostüümis mu kõrvale ja võttis riiulist ühe raamatu.
“Sul tasuks see läbi lugeda.”
Võtsin raamatu kätte.
““Mitu elupaika”? Kas see on mingi üürikorterite otsimise juht?”
Esko naeris.
“Sina oled lustilik mees, Juha oli vist su nimi?”
Noogutasin. Kas Raija huumor oli ka Eskole külge hakanud? “Juha oli vist su nimi…”
Sirvisin raamatut. See ei olnudki mingi korteriraamat. Seal oli hoopis õua-õua-lugusid mingi hüpnotisööri kogemustest.
“Milleks Raijal sellist raamatut vaja on?” küsisin.
“Milleks raamatuid üldse vaja on?”
“Eks lugemiseks vist.”
“Sul
