style="font-size:15px;"> “Selle kuradi kriiskamise.”
Toru löödi hargile. Läksin vetsu ja püüdsin leida oma paremale põsele põletushaavasalvi. Leidsin Sirpa meigikotist tuubi, mis pidi asja ära ajama. Määrisin kallerdavat salvi põsele ja läksin triikimisharjutusi jätkama.
Triikraud jäi kardinasse kinni. Kas sellele olid pandud mingid ABS-pidurid või? Keerasin asjanduse teistpidi. Sohvast oli mingit paska talla külge põlenud. See nägi välja nagu kummimummudega töökinnas. Läksin majahoidjalt traatharja laenama, millega triikraud puhtaks kraapida.
Viiekümnene kõhukas majahoidja uuris triikraua põhja, reklaamsärk mööda punnkõhtu üles rullunud. Tema meelest ei tasunud triikraua talda nühkida mitte traatharja, vaid peene liivapaberiga. Istusin trepimademele ja nühkisin triikrauda, nii et sõrmed punased. Naabri-munn juhtus just sinna ja leidis mu süles triikrauda nühkimast.
“Kas nüüd käid juba trepikojas ka pihku löömas?”
Vaatasin kärssa uurivalt. Langetasin pea ja ütlesin hooletult:
“Mis teha, ma nikkusin kõigepealt poolteist tundi su naist, aga kuna ei saanud kuidagi pauku lahti, tulin siia trepikotta triikrauda panema. See erutab kuidagi rohkem.”
Vana lõi mind poekotiga. Ma ei tõmbunud ka kõrvale, sest nägin kotis munakarpi. Kui triikrauaga lööki tõrjusin, kostis kotist mõnus raksatus. Töll ei märganud midagi, vaid marssis solvunult ülakorrusele. Ma ei hakanud talle trepile jäänud munavalgerida mainima. Alles siis, kui ta oli ukse kinni pannud, ronisin uksekella helistama. Hämmastunud, endiselt vihast punetav töll tuli ust avama.
“Noh?”
Võtsin vanal tukast kinni ja tirisin trepikotta.
“Kuule, äkki vaatad seda treppi? Meie kallis majahoidjaproua pesi seda eile ja sina tegid nüüd selliseks.”
Tüüp vaatas imestades oma ukse alla viivat munarida.
“Ah sa kurat…” mõmises vana ja hoidis peast kinni.
Tüübi naine tuli koidest söödud roosimustrilises hommikumantlis uksele, suits suus ja rohelised papiljotid peas.
“Mis siin toimub?” küsis eit.
“Su vanamehest valgus trepile sellist lima,” näitasin rajale.
Tulehark andis mehele kõrvakiilu ja käratas:
“Nüüd tood lapi ja poleerid viimase kui astme läikima. Maire pesi eile trepi puhtaks ja sina lagastad selle niimoodi ära. Õnneks on meil korralikke terava silmaga naabreid nagu Juha,” kähvas naine ja vaatas uhkelt minu poole.
Tüübi nägu läks ploomikarva. Ta pea oli nüüd hell nii eest kui tagant.
Läksin, hiilgavpuhta tallaga triikmasin käes, koju ja kuulasin rahulolevalt ülekaalulise sitapea ähkimist, kui ta nõudepesulapiga munalima trepilt koristas. Töötegemise hääl on imeline – kui seda tekitab keegi teine peale minu.
Põsk oli endiselt hell, aga ma otsustasin kodutööde õppimist jätkata. Olin ära triikinud peaaegu kõik kardinad, kui helises uksekell. Mõtlesin, kas äkki on alumise korruse trepipesija tulnud mulle rusikaga tänu avaldama. Oli hoopis Kristian, kelle kõrvadest tõusis nähtamatut suitsu. Kriiskavalt kollane dressipluus lendas vihase kaarega nagisse, misjärel tormikuulutaja rühkis, ajaleht kaenla all, elutuppa.
“Kus su tulevase lapse ema on?”
“Sundisin ta pubisse end keset päeva täis jooma.”
Kristian vaatas mind mõrvarliku pilguga.
“Sirpa on mingil juhtimiskoolitusel,” ütlesin rahulikult.
Kristiani vihane ilme muutus hetkega tuttavalt mõistmatuks.
“Oi? Kas mingitel kursustel õpetatakse ka juhtimist?”
“Jep. Aga sul oli miskit valetamisega seotud kurtmist.”
“Ah jaa,” meenus Kristianile ja ta näole tuli jälle vihane ilme. Ta lõi Helsingin Sanomate kuulisa mu ette. “Siin!”
“Nii…”
“Tee viimane lehekülg lahti.”
Seal oli rubriik “Kus ta nüüd on”, mille artikli pealkiri oli “29-aastane pensionär”. Kõrvaloleval leheküljel oli koomiks.
“Kumba ma lugema pean?”
“Vaata, mis selle hobuse nimi on!”
Pildi all seisis, et Charme Asserdal on läinud halliks, aga tal on endiselt tuttav täht otsaees. Panin lehe käest ja vaatasin raevunud Kristiani.
“Kas sa pole varem hobuse pilti näinud?”
“Sina väitsid, et Charme Asserdal on juba vorstiks tehtud!” karjus Kristian. “Vaata, millal see leht ilmunud on.”
Võtsin lehe kätte. See oli viimane number.
“Ohoo.”
Kristian tõusis püsti ja tammus mu ees jalalt jalale.
“Ära enam kunagi ehmata mind surmauudistega!”
“Mis kuradi surmauudistega?”
“Sina väitsid, et Charme on surnud ja sellepärast ei teinud ma Charmele hipodroomil ühtegi panust.”
“Aga ta ei jooksnud ju möödunud talvel ühtegi võistlust!” läksin närvi. “Pealegi seisab siin selgesti, et ta on pensionil.”
Kristian võttis lehe kätte ja luges pealkirja uuesti.
“Aga vorst ta ka ei ole. Sina väitsid nii,” irises Kristian.
Hõõrusin pead ja mõtlesin, mida talle vastata.
“Istu maha ja kuula hoolega.”
Kristian istus sohva servale, justkui oleks tal tampoon perses.
“Oled sa kunagi märganud, et ma mängin totalisaatoril?”
“Ei.”
“Oled sa kunagi märganud mind huviga telekast traavivõistluste kommentaare kuulamas?”
“Ei.”
“Oled sa näinud mul hipodroomi lehti?”
“Ei.”
“Oled sa näinud mind hilja õhtul köögilaua taga mingit väga keerulist statistikat tegemas?”
“Ei.”
Nägin, et Kristianis hakkas tekkima huvi. Ta innustus tohutult asjadest, mis olid kuidagi tavalisest erinevad.
“No kuidas kurat peaks mul siis olema mingit värskeimat infot selle kohta, milline pensionile saadetud hobune on vorstitehasesse saadetud ja milline mitte?”
Kristian kargas jälle püsti.
“Kaks
