on hakanud kasvama väikesed küüned.”
Mul kukkus teetass lauale. Õnneks oli see plastmassist.
“Jäta jama! Sul on valus?”
Sirpa vaatas mind nagu hiina restorani kelner, kellelt on sinepit küsitud.
“Kuidas nii?”
“No kui titel on küüned. Tõmba mantel selga, läheme nõuandlasse. Ämmaemand lõikab beebil küüned maha.”
Sirpa võttis mul käest kinni.
“Juha, kui kaua see triikraud su pea vastas oli?”
“Mis siis?”
“Oled peast soojaks läinud või?”
“Möh?”
“Ükski täie mõistusega inimene ei vii oma rasedat naist nõuandlasse ega palu ämmaemandal emakas oleva beebi küüsi lõigata.”
“Aga see…”
“Olen su hoolitsusest liigutatud, aga Juha…”
“Mis?”
“Saa täiskasvanuks.”
“Ahah.”
Sirpa jätkas, nagu midagi poleks juhtunud.
“Kujuta ette, meie pisikesel on juba isegi piimahammaste alged,” paitas ta oma kõhtu.
“Ma pean nüüd tööle minema, aga luba mulle ühte asja.”
“Nimelt?”
“Söö minu ja tite rõõmuks õige natuke hambapastat. Eks ju?”
Sain armastust kiirgava matsaka vastu perset.
Päike säras täies hiilguses. Võis olla esimene kord, kui ma päikesepaiste maapõhja kirusin. See valgustas ebameeldivalt asju, mis oleks võinud jääda märkamatuks. Võtsin esimese kunde peale Kallio Karhupuisto eest. Päikesepaistest hoolimata oli väljas talviselt külm, aga kliendil näis siiski olevat kerge higi kere peal. Aastatepikkuse kogemuse põhjal oskasin järeldada, et tegemist ei olnud klassikalise pohmelliga, vaid probleem oli sügavam.
“Kas Pähkinärintele sõidad?”
“Selge,” vastasin.
Tüübil paistis olevat niru enesetunne. Vanust oli üle 40, aga alla 50 aasta. Pisut ülekaaluline, aga mitte liiga paks. Nahk oli normaalset värvi, nii et mu minianalüüs higistamise põhjusest oli endiselt kangesti pooleli. See oli hoopis kõvem pähkel. Vana vähkres tagaistmel. Keerlemine viitas probleemidele kõhupiirkonnas.
“Pead ehk korraks kinni? Käin korra kiiresti väljas,” palus vana.
Bingo. Kohe väänab roobi. Mu pettumus oli tohutu, kui vana toetas rinna põlvedele ja paristas vähemalt pooleminutilise puhkpillidele seatud sitaaugusümfoonia. Ma polnud iial kuulnud nii pikka ja nii mitmes eri helistikus kõlavat kõhutuulekontserti. Mida kaugemale teos edenes, seda kergemaks läks vana ilme. Pärast paraadpeeru end sirgeks ajades sai ta kindlasti vaimse orgasmi. Vaatasin seda etendust, suu ammuli. Vana raputas hetke oma pükse ja istus tagasi autosse.
“Oh-oh, nüüd läks küll kergemaks,” ohkas küüdiline. “Mina olen muide Eki.”
“Nojaa, terekest. Kas sisikond on sutsu segi?”
“Sutsu? On päris kõvasti. Eit tegi seda meelega.”
“Eit pumpas sulle õhku perse?”
“Teatud mõttesF Ta on üks paranoiline vanamoor. Kujutab ette, et mul on tööl mingi paarikümnese tibiga romaan ja on mulle sellepärast igasugust jama korraldanud.”
“Ära pane mu uudishimu pahaks, aga kuidas ta sulle õhu perse sai?”
“Ubadega. Ta kutsus oma ema meile sööma ja eks sa tea isegi neid vana aja inimesi, nende silma all ei jäeta mitte midagi taldrikult söömata. Eit tegi kolme erinevat oarooga: oasuppi, oasalatit ja oaputru. Minu kõht ei ole kunagi kannatanud isegi hernesuppi, nii et võid arvata, mida oad seal korda saadavad.”
“Oleksid võinud ju ainult natukene võtta.”
“Ma poleks üldse võtnud, kui oleksin ise taldrikut täitnud, aga eit tõi juba valmis portsud lauda. Seal ei aidanud muu kui see pask kenasti suhu kühveldada ja ämmale õnneliku näoga noogutada.”
“On sul alles eriline naine.”
Eki hoidis jälle kõhtu kinni.
“Räägime vahepeal millestki muust,” palus Eki. “Käisid Kanaaridel?”
Vaatasin küsivalt tahavaatepeeglisse.
“Miks sa nii arvad?”
“Oled nii kenasti päevitunud.”
Olin hetkeks päevituse juba unustanud. Mõtlesin, mida vastata. Valetada või aus olla. Otsustasin kompromissi kasuks.
“Jah, aga sellest on juba natuke möödas.”
“Värv on hästi säilinud. Mõne inimese nahk säilitab pigmenti paremini. Sul on kätelt värv naljakalt ära kadunud. Oled kunagi käed päikese käes ära põletanud?”
“Jah, päris koledasti,” mõmisesin.
“Pead ehk veel korra kinni?”
Olin juba Pori teel ja seal ei olnud võimalik peatuda.
“Suudad pisut kinni pidada? Sõidan sinna, kust teepeenar algab.”
“Üritame…”
Ees oli valgusfoor. Roheline tuli. Palvetasin: püsi veel kaks sekundit. Samal hetkel süttis kollane. Mu ees sõitev Audi astus pidurile. Sain napilt auto pidama. Pidurduse hoost lendas Eki vastu esiistet ja rõõmus plörin täitis auto. Ilme Eki näol muutus vabandavast kergendunuks. Mõistsin, et Eki ei suutnud oma urruauku kontrollida, vaid see põrutas täiest kõrist kogu toru tühjaks. Ma ei saanud autost välja ka minna, sest ootasin oma foorituld. Võtsin ninaga väga ettevatlikult õhuproove. Hais oli häälele vastav. Tegin kõik aknad lahti ja lükkasin pea välja nagu kellakägu kellast.
“Palun tõesti väga vabandust, see pääses äkilise pidurdamise ajal lahti,” pobises Eki piinlikkust tundes.
“Pole lugu. Tuleb ette. Mingil kummalisel põhjusel ajab mul lihtsalt teiste pasa nuusutamine kuidagi südame läikima.”
“Jah, mul on sama lugu. Enda oma kannatan küll, aga teiste sitast kisub ropsima. Ei tea, mis värk see on?”
“Ei tea. Mingi värk igatahes on.”
Eki muutus kohe reipamaks, kui oli saanud soolt tuulutada. Vestlesime naiste saatanlikkusest ja Kanaaridest. Olin juba Pähkinärinte lähedal, kui Eki alustas tagapingil jälle tuttavat kannikatantsu. Sain sõidujuhiseid üsna hädisel häälel. Ilmselt tundis Eki oma perset sedavõrd hästi, et ei tahtnud teist korda mu töökohta enam reostada, vaid palus ees olevas bussipeatuses peatuda. Pidasin auto kinni. Eki väljus nagu
