või naa, taim ei ole midagi muud kui leht,“ ütles ta.
Need olid põnevad mõtted, kuid Goethel ei olnud ühtegi väitluspartnerit, et oma teaduslikke teooriaid arendada. Kõik muutus, kui ta kohtas Humboldti. Näis nagu Humboldt oleks olnud ammuoodatud säde, mis läitis leegi. Alles Humboldtiga koos pääsesid Goethe mõtted kui paisu tagant. Ta otsis välja vanad märkmikud, raamatud ja joonistused. Paberikuhjad laual aina kasvasid, kui nad arutlesid botaanika ja zooloogia teoreetilisi probleeme. Nad kritseldasid visandeid, joonistasid ja lugesid. Goethe ütles, et teda ei huvita süstemaatika, vaid jõud, mis vormib loomi ja taimi. Ta eristas sisemist jõudu, Urform’i, mis annab elusorganismidele nende üldise ehituse, ja keskkonda, välist jõudu, mis annab igale organismile lõpliku lihvi. Goethe tõi näiteks, et hülge keha on kohastunud elule meres (väline jõud), samas aga leiame tema luustikus neidsamu jooni nagu maismaaimetajatel (sisemine jõud). Nii nagu Prantsuse looduseuurija Jean-Baptiste Lamarck ja hiljem Charles Darwin, jõudis Goethe järeldusele, et loomad ja taimed on kohastunud oma elukeskkonnaga. Ta kirjutas, et seda algvormi võib leida kõikides elusorganismide rühmades kõikidel arenguastmetel, isegi kui võrrelda loomi ja inimest.
Kuulanud Goethe kõikehaarava entusiasmiga esitatud kirjeldusi tema teaduslikest ideedest, tegi Humboldt talle ettepaneku avaldada oma teooria võrdlevast anatoomiast. Goethe alustas tööd pöörase hooga, kulutades näiteks kõik varahommikud magamistoas teksti dikteerimisele oma assistendile. Aastaid polnud Goethe niisuguse hooga töötanud, jätmata tööd isegi voodis, padjad seljale toeks ja tekid külmapeletuseks ümber mähitud. Tal oli kiire, sest kell kümme hommikul saabus Humboldt ja nende arutelud jätkusid.
Just sellel ajal hakkas Goethe jalutama minnes kätega hoogsalt vehkima ja ringe tegema, kutsudes nõnda esile naabrite ärevaid pilke. Lõpuks ta seletas sõbrale, et jõudis järeldusele, et niisugune mõõdutundetu kätega vehkimine pärineb jäänukina neljajalgsetelt loomadelt ja on seega tõend, et inimesel ja loomadel on ühised esivanemad. „Nõndaviisi jalutamine on palju loomulikum,“ ütles ta ning teda ei huvitanud, kas Weimari rahvas pidas seda veidraks või mitte.
Järgnevatel aastatel külastas Humboldt, kui vähegi aega oli, ikka ja jälle Jenat ning Weimari. Humboldt ja Goethe käisid koos pikkadel jalutuskäikudel ning einestasid koos. Nad korraldasid loodusteaduslikke katseid ja uurisid uues Jena botaanikaaias leiduvat. Innustunud Goethe liikus kergelt ühelt teemalt teisele. Tema tüüpiline sissekanne päevikusse Humboldti külaskäigu ajal oli: „varahommikul luuletuste korrektuur, siis konnade anatoomia“. Goethe ütles sõpradele, et Humboldt teeb teda oma mõtetega oimetuks. Ta polnud kunagi kohanud nii mitmekülgset inimest. Goethe ütles, et Humboldti sisemine sundus „piitsutas teda teadusasju edasi viima“ sellise kiirusega, et vahel oli raske teda jälgida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
