href="#i000000840000.jpg" alt="pilt"/>Tegeli loss ja ümbruskond.
Wilhelm sukeldus kreeka mütoloogiasse ja Vana-Rooma ajalukku, Alexander oli aga raamatute keskel püsimatu. Selle asemel põgenes ta klassiruumist, kui aga sai, et ringi luusida ja koguda ning visandada taimi, loomi ja kivimeid. Kui ta naasis, taskud täis putukaid ja taimi, andis pere talle hüüdnimeks „väike apteeker“, kuid ei võtnud tema huvisid tõsiselt. Perekonnalegendi järgi olevat Preisi kuningas Friedrich Suur (Friedrich II) poisilt küsinud, kas ta kavatseb samuti maailma vallutada nagu tema nimekaim Alexander Suur. Noor Humboldt olevat vastanud: „Jah, härra, aga oma mõistusega.“
Humboldt on hiljem oma lähedasele sõbrale rääkinud, et suur osa tema varasemast noorusest möödus inimeste keskel, kes teda armastasid, kuid ei mõistnud. Õpetajad olid nõudlikud ja tema ema endassetõmbunud, eraldunud nii seltskondlikust elust kui ka oma poegadest. Marie Elisabeth von Humboldti suurim mure oli, nagu Kunth ütles, tagada Wilhelmi ja Alexanderi „intellektuaalne ja moraalne täiuslikkus“ – nende emotsionaalne heaolu polnud talle ilmselt oluline. „Olin tuhandete piirangute kammitsais,“ ütles Humboldt. Ta kannatas üksinduse all, peitis end teeskluste müüri taha ega tundnud kunagi, et saab olla tema ise, kui ema karm pilk jälgib iga ta sammu. Rõõmu või vaimustuse väljendamine oli Humboldtide kodus täiesti kohatu.
Alexander ja Wilhelm olid väga erinevad. Alexander ihales seiklusi ja nautis vabas looduses olemist, Wilhelm oli aga tõsine ja püüdlik. Alexander lasi end tihti emotsioonidel juhtida, Wilhelmi põhiline iseloomujoon oli aga enesekontroll. Kumbki tõmbus oma maailma – Wilhelm enda raamatute keskele, Alexander üksildastele jalutuskäikudele Tegeli metsadesse, kuhu oli istutatud Põhja-Ameerikast sisse toodud puid. Uidates värviküllaste suhkruvahtrate ja väärikate valgete tammede vahel, tajus Alexander, et loodus pakub rahu kehale ja hingele. Just seal, teisest maailmast pärit puude vahel hakkas ta unistama kaugetest maadest.
Alexander Humboldtist kasvas hea välimusega noormees. Ta oli 170 sentimeetri pikkune, kehahoiak oli aga sirge ja uhke ning ta näis pikem. Ta oli peene kondiga ja osav, liikuv ja krapsakas. Tal olid väikesed õrnad käed – justkui naisel, nagu üks sõber täheldas –, ning uudishimulikud ja erksad silmad. Tema välimus vastas tolle ajastu ideaalidele: sassis lokid, väljendusrikkad huuled ja lohukesega lõug. Ta oli aga tihti haige, kannatades palavikkude ja neurasteenia all, mille kohta Wilhelm arvas, et tegemist on „mingi hüpohondriaga“, kuna „vaene poiss on õnnetu“.
Et varjata oma haavatavust, ehitas Alexander endale vaimukusest ja auahnusest kaitsekilbi. Juba poisieast peale kardeti tema teravaid märkusi, üks perekonnasõber nimetas teda isegi un petit esprit malin4 ja selle mainega tuli tal elada kogu oma järgnev elu. Isegi Alexanderi lähimad sõbrad tunnistasid, et tal tuli ette pahatahtlikkusehooge. Wilhelm aga ütles, et tema vend polnud kunagi tõeliselt pahatahtlik – ehk veidi edev ja kannustatud sügavast soovist särada ja esile tõusta. Paistab, et nooruses pidi Alexanderi hinge rebestama auahnus ühelt ja üksindus teiselt poolt, kiituseihalus ja samas igatsus iseseisvuse järele. Küll veidi ebakindel, aga uskudes enda vaimsesse võimekusse, kõikus ta enda tunnustusevajaduse ja üleolekutunde vahel.
Sündinud Napoleon Bonaparte’iga samal aastal, kasvas Humboldt üles globaliseeruma hakanud ja aina paremini haaratavas maailmas. Näiteks mõni kuu enne tema sündi nägi maailm esimest teadlaste rahvusvahelist koostööettevõtmist, kui tosina maa astronoomid koordineerisid vaatlusi ja jagasid uuringutulemusi Veenuse möödumise kohta meie vaateväljas Päikesest. Kauguse mõõtmisega seotud probleemid olid lõpuks lahenenud ja valged laigud 18. sajandi kaartidelt kadusid kiiresti. Maailm muutus. Just enne Humboldti seitsmeaastaseks saamist olid revolutsioonilised Ameerika kolonistid kuulutanud välja iseseisvuse ja veidi enne tema 20. sünnipäeva järgisid prantslased ameeriklasi oma revolutsiooniga 1789. aastal.
Saksamaad valitses endiselt Püha Rooma Riik (Saksa-Rooma riik), mis, nagu prantsuse mõtleja Voltaire kord ütles, polnud ei püha ega Rooma ega impeerium5. Tegemist polnud ühtse riigi ega rahvaga, see oli kokku pandud paljudest osadest – mõned tillukesed vürsti- ja hertsogiriigid, mõned aga valitsetud võimsate dünastiate poolt, nagu Hohenzollernid Preisimaal ja Habsburgid Austrias, kes jätkasid võitlust ülemvõimu ja territooriumite pärast. 18. sajandi keskel, kui võimul oli Friedrich II (Friedrich Suur), tõusis Preisimaa Austria suurimaks rivaaliks.
Humboldti sünniaegadel oli Preisimaa tuntud oma hiiglasliku regulaararmee ja efektiivse valitsemise poolest. Kuningas Friedrich II valitses absoluutse monarhina, kuid viis siiski ellu mõned reformid, sealhulgas lõi uue algkoolide süsteemi ja võttis ette mõõdukaid agraarreforme. Tehti ka esimesed sammud religioosse tolerantsuse poole Preisimaal. Väejuhina kuulsust kogunud Friedrich II oli tuntud ka oma muusika- ja filosoofiahuvi ning hariduse edendamise poolest. Kuigi Inglise ja Prantsuse eakaaslased tihtipeale ignoreerisid sakslasi, pidades neid tahumatuteks ja tagurlikeks, oli Saksamaal sel ajal rohkem ülikoole ja raamatukogusid kui mujal Euroopas. Et raamatute ja perioodikaturg õitses, vähenes seal kiiresti ka kirjaoskamatus.
Samal ajal kasvatas Suurbritannia hoogsalt oma majandust. Põllumajanduslikud uuendused, nagu külvikorrad ja uued niisutussüsteemid, suurendasid saake. Britid olid haaratud niinimetatud kanalipalavikust ja katnud oma saare moodsa transpordivõrgustikuga. Tööstusrevolutsioon oli toonud uued masinad, sealhulgas kudumismasinad ja tööstuskeskuseid kerkis linnadesse nagu seeni. Briti maaharijad hakkasid endale peatoiduse hankimise asemel toitma neid, kes elasid ja töötasid uutes linnades.
Inimene oli asunud uue tehnoloogia, nagu näiteks James Watti aurumasin, abil looduse üle kontrolli võtma, käibele olid tulnud ka uudsed meditsiinivahendid, inimesi hakati Euroopas ja Põhja-Ameerikas esimest korda rõugete vastu vaktsineerima. Kui Benjamin Franklin leiutas 18. sajandi keskel piksevarda, siis hakkas inimene taltsutama seda, mida sinnamaani oli harjutud pidama Jumala viha väljenduseks. Niisugust jõudu kasutades hakkas inimene kaotama hirmu looduse ees.
Kahel eelneval sajandil oli Lääne ühiskonda suunanud juhtmõte, et loodus töötab nagu keerukas aparaat – „suur ja keeruline universumi masin“, nagu üks teadlane ütles. Tõepoolest, kui inimene suudab valmistada näiteks keerukaid kellasid ja muid masinaid – mille loomiseks on siis võimeline Jumal? Prantsuse filosoofi René Descartes’i ja tema järgijate arvates andis Jumal sellele mehaanilisele maailmale algtõuke, Isaac Newton aga pidas universumit rohkem jumalikuks kellavärgiks, mida Jumal kui selle looja pidevalt käigus hoiab.
Leiutised, nagu teleskoobid ja mikroskoobid, paljastasid uusi maailmu ja tõid kaasa usu, et looduse seadusi saab välja selgitada. Saksa filosoof Gottfried Wilhelm von Leibniz tuli 17. sajandi lõpus välja ideega, et eksisteerib puhas teadus, mis toetub matemaatikale. Vahepeal oli Newton Cambridge’is kirjeldanud universumi mehaanikat, rakendades looduse uurimisel matemaatikat. Lõpptulemusena tundus, et maailm on turvaliselt etteennustatav senikaua, kui inimkond suudab lähtuda neist loodusseadustest.
Matemaatika, objektiivsed vaatlused ja kontrollitud eksperimendid sillutasid mõistusele teed kõikjal läänemaailmas. Teadlastest said nende endi poolt välja kuulutatud „kirjade vabariigi“ kodanikud, rahvuslikke, keelelisi ja usulisi piire ületava intellektuaalse kogukonna liikmed. Kirjavahetus siksakitas üle kogu Euroopa ja jõudis teisele poole Atlandi ookeani ning teadmine uutest avastustest ja uued mõtted levisid. See „kirjade vabariik“ oli piirideta riik, mida ei juhtinud monarhid, vaid inimmõistus. See oli uus valgustusajastu, mille Alexander von Humboldt oli ellu kutsunud Lääne ühiskonda haaranud ilmselges hoovuses sammuda enesekindlalt edasi täiustumise teel. Progress oli selle sajandi märgusõna ja iga põlvkond tundis, et neil tuleb järgnevale alla jääda. Keegi ei muretsenud, et see edasiminek võib loodust ennast kahjustada.
Alexander ja Wilhelm Humboldt sõlmisid noorte meestena sidemed Berliini intellektuaalsete ringkondadega, kus nad osalesid aruteludes hariduse tähtsuse, üleüldise sallivuse ja
pr – väike kuri vaim
Prantsuse, inglise, saksa jpt keeltes nimetati seda riiki impeeriumiks. Eesti keeli on selle nimetus olnud Püha Rooma riik ja ka Saksa-Rooma riik. Sellele riikide ja riigikeste konglomeraadile on raske olnud õiget nime leida. (Tõlkija märkus)
