Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I. Andrea Wulf

      Autori märkus

      Alexander von Humboldti raamatuid on avaldatud paljudes keeltes. Tema teostest otse tsiteerides võrdlesin ma saksakeelseid originaale (kui see võimalik oli) nüüdisaegsete ingliskeelsete väljaannetega. Kui leidus uuemaid ingliskeelseid väljaandeid, võrdlesin neid vanemate tõlgetega ja kui mulle tundus, et uuem väljaanne on paremini tõlgitud, võtsin aluseks selle versiooni (detailid on kirjas järelmärkustes). Vahetevahel esines Humboldti teksti moonutamist või siis oli lausete kaupa jäetud tõlkimata – sellistel puhkudel võtsin ma endale vabaduse teha uus tõlge. Kui minu eelkäijad olid viidanud Humboldti töödele, kasutasin neile viidates raamatuid, mida nemad olid lugenud. Näiteks luges Charles Darwin Humboldti „Isikliku jutustuse“ ingliskeelset väljaannet Personal Narrative (pr orig Voyage aux régions équinoxiales du Nouveau Continent fit en 1799, 1800, 1801, 1802, 1803 et 1804), mis avaldati Suurbritannias vahemikus 1814 kuni 1829 (tõlkija Helen Maria Williams), John Muir aga luges 1896. aasta väljaannet (tõlkinud E. C. Otte ja H. G. Bohn).

      Proloog

      Nad komberdasid neljakäpukil mööda kitsast kaljuharja, mis kohati oli vaid kämblalaiune. Rada, kui seda võib üldse nõnda nimetada, katsid liiv ja lahtised kivid, mis läksid iga puudutuse peale liikvele. All vasakul oli järsk jääkoorikuga kaetud kalju, mis lõi särama, kui päike korraks läbi paksude pilvede tungis. Vaade 300-meetrisele kuristikule paremal pool polnud sugugi parem. Tumedatel peaaegu püstloodis kaljuseintel eenduvad kivid olid justkui noaterad.

      Alexander von Humboldt ja tema kolm kaaslast liikusid hanereas üliaeglaselt edasi. Ilma korraliku varustuse ja sobiva riietuseta oli see väga ohtlik ronimine. Jäine tuul oli tuimaks teinud nende käed ja jalad. Lumesulavesi oli läbi leotanud nende õhukesed kingad, jääpurikad rippusid nende juustes ja habemetes. Hõredas õhus 5180 meetri kõrgusel üle merepinna oli hingamine väga vaevarikas. Kurruline kaljupind lõhkus nende kingataldu, nii et jalad kippusid veritsema.

      Oli 1802. aasta 23. juuni ja nad ronisid Chimborazole, kauni kuplikujulise kustunud vulkaani otsa Andides, millel kõrgust üle 6250 meetri1 ja mis asub Quitost (tänase Ecuadori pealinnast) 160 kilomeetrit lõuna pool. Sellel ajal arvati, et Chimborazo on kõige kõrgem mägi maailmas. Pole ime, et nende viimase piirini hirmunud pakikandjad olid lumepiiril nad maha jätnud. Vulkaani tipp oli tihedas udus, kuid Humboldt pressis sellest hoolimata edasi.

      Kolmel eelneval aastal oli Alexander von Humboldt rännanud mitmel pool Ladina-Ameerikas, paikades, kuhu väga vähesed eurooplased olid varem jõudnud. Teaduslikele vaatlustele pühendunud 32-aastane mees oli Euroopast kaasa toonud suurel hulgal parimaid instrumente. Chimborazole ronimisel oli ta suurema osa oma pagasist maha jätnud, kaasas olid tal baromeeter, termomeeter, sekstant, kunstlik horisont ja nn tsüanomeeter, millega saab mõõta taeva „sinisust“. Ronimise ajal kaevas Humboldt oma kohmas sõrmedega vaevaliselt kotist välja instrumente, sättis need ohtlikult kitsale kaljuharjale üles ning mõõtis kõrgust, raskusjõudu ja õhuniiskust. Piinliku täpsusega pani ta kirja iga liigi, keda reisimeeskond oli kohanud – siin oli liblikas, seal tilluke lilleõis. Kõik sai tema päevikusse üles tähendatud.

      Humboldt koos kaaslastega vulkaani otsa ronimas.

      5500 meetri kõrgusel nägid nad viimast samblikututti kivirahnul. Pärast seda kadusid kõik orgaanilise elu märgid, nii kõrgel ei olnud enam taimi ega putukaid. Isegi kondorid, kes neid varem mäkketõusul saatsid, olid kadunud. Kui udu muutis kogu ümbruse õudustäratavaks valgeks tühjuseks, tundis Humboldt end täiesti eraldatuna sellest maailmast, kus on elu. „Nagu oleks meid õhupalli sisse vangistatud,“ ütles ta. Ühtäkki tõusis udu üles ja paljastas sinitaeva taustal seisva Chimborazo lumega kaetud tipu. Milline erakordne vaade! – oli Humboldti esimene mõte. Kuid siis nägi ta tohutut kaljulõhet otse enda ees, mis oli ligi 20 meetrit lai ja 200 meetrit sügav. Tippu ei viinud ühtegi muud teed. Humboldt mõõtis nende asukoha kõrguseks 5875 meetrit ja leidis, et nad on tipust ligikaudu 400 meetrit madalamal.

      Mitte keegi polnud varem nii kõrgele roninud ega nii hõredat õhku hinganud. Seistes kõrgel, justkui kokkuvolditud mäeahelike kohal ja vaadates ülalt alla, hakkas Humboldt maailma hoopis teisiti nägema. Tema ees avanes maailm kui üks hiiglaslik elusorganism, milles kõik on kõigega seotud, ja tema peas küpses uus julge nägemus, mis tänaseni mõjutab meie arusaamu elusloodusest.

      Kaasaegsete hulgas Napoleoni järel maailma kuulsaimaks meheks nimetatud Humboldt oli oma aja üks kõige säravama vaimuga mehi. Sündinud 1769. aastal jõukasse Preisi aristokraadiperesse, loobus ta privilegeeritud elust, et avastada enda jaoks, kuidas maailm toimib. Noore mehena suundus ta viie aasta pikkusele uurimisreisile Ladina-Ameerikasse, riskis palju kordi oma eluga ja naasis uue maailmatunnetusega. See rännak vormis tema elu ja mõtlemist, tegi ta kuulsaks ja legendaarseks kõikjal maailmas. Ta elas linnades, nagu Pariis ja Berliin, kuid tundis ennast samahästi koduselt ka Orinoco kõige kaugematel harujõgedel või Kasahhi steppides Venemaa-Mongoolia piiri ääres. Pea kogu oma pika elu kestel oli ta teadusmaailma ühtesiduja, kirjutades üle 50 000 kirja ja saades vähemalt kaks korda nõnda palju vastu. Humboldt uskus, et teadmisi tuleb jagada, vahetada ja kõigile kättesaadavaks teha.

      Ta oli ka mees oma vastuoludega. Ta oli äge koloniaalkorra kriitik ja toetas revolutsioone Lõuna-Ameerikas, mis aga ei takistanud tema teenistust kammerhärrana kahe Preisi kuninga juures. Ta imetles Ameerika Ühendriike vabaduse ja võrdsuse idee esiletoomise eest, jätkates samal ajal järjekindlalt selle riigi kritiseerimist suutmatuse pärast keelata orjakaubandus. Ta nimetas ennast „poolenisti ameeriklaseks“ ning võrdles samas Ameerikat Descartes’i pöörisega2, mis kõike

Скачать книгу