osta, et esimesi eksemplare endale saada; siiski suri ta vaese mehena. Ta võis olla edev eneseimetleja, kuid samas ära anda oma viimase raha, et abistada raskustesse sattunud noort teadlast. Ta täitis oma elu reisimise ja lakkamatu tööga. Ta tahtis aina kogeda midagi uut ja tema enda sõnul oleks ideaalne, „kui korraga oleks kolm uut asja käsil“.
Humboldti ülistati tema teadmiste ja teadusliku mõtteviisi eest, kuid ta polnud mingi kabinetiteadlane. Oma uurimistöös või raamatute kirjutamisel ei rahuldunud ta enne, kui polnud ennast rasketes oludes proovile pannud ega läinud oma kehaliste võimete viimase piirini. Ta riskis tungida sügavale Venezuela vihmametsade tundmatusse maailma ja ronida mööda kitsaid kaljuharjasid ohtlikes Kõrg-Andides, et näha hõõgust aktiivse vulkaani kraatris. Veel kuuekümneaastasena võttis ta ette reisi enam kui 15 000 kilomeetri kaugusele, Venemaa ääremaadele, tehes silmad ette oma noorematele reisikaaslastele.
Teda paelusid teadusinstrumendid, mõõtmised ja loodusvaatlused, kuid ergutas ka imetlus, mida ta tundis looduse vastu. Muidugi tuli loodusnähtusi mõõta ja analüüsida, ent samas uskus ta, et meie suhtumine loodusesse tugineb meie meeltele ja tunnetele. Ta tahtis äratada „armastust looduse vastu“. Samal ajal kui teised teadlased otsisid universaalseid seadusi, kirjutas Humboldt, et loodust tuleb kogeda tundemaailma kaudu.
Humboldt erines kõigist teistest, sest ta suutis aastateks mällu talletada väikseimaidki detaile: taimelehe kuju, pinnase värvi, temperatuurinäitu, kivimikihistusi. Erakordne mälu lubas tal võrrelda vaatlusi, mida ta oli teinud paljudes maakera paikades, hoolimata et need jäid üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusele või olid tehtud aastakümnete eest. Hiljem on üks tema kolleege ütelnud, et Humboldt oli võimeline „haarama ühekorraga kõiki maailma elava ja eluta looduse nähtusi“. Kui teised pidid tuhnima oma ülestähendustes, siis Humboldtil – „kel olid silmad nagu teleskoobid ja mikroskoobid“, nagu Ameerika poeet ja kirjanik Ralph Waldo Emerson imetlusega tähendas – oli iga teadmiste lõiguke ja vaatluste tulemus silmapilkselt käepärast.
Taimede levik Andides.
Seistes Chimborazol, ronimisest surmväsinud, talletas Humboldt oma mällu avanenud vaate. Taimestikuvööndid paiknesid siin üksteise kohal. Orgudes oli ta matkanud palmide vahel ja läbinud niiskeid bambusemetsi, kus puude küljes rippusid värvilised orhideed. Kõrgemal oli ta näinud okaspuid, tammesid, leppasid ja põõsakujulisi kukerpuid, sarnaseid nagu ta tundis Euroopa metsadest. Siis tulid alpiinsed taimed, mida ta oli kogunud Šveitsi mägedes, ja samblikud, mis meenutasid talle liike põhjapolaarjoone ümbrusest ja Lapimaalt. Keegi polnud varem niimoodi taimeriigile vaadanud. Humboldt ei näinud taimi nagu kitsalt liikidega tegelev taimesüstemaatik, vaid ta sai aru, et liigid esinevad kooslustena, sõltuvalt elupaigast ja kliimast. Siin oli mees, kes taipas, et loodust suunavad kõikidel kontinentidel globaalsed jõud, mille tegevuse tulemusel on arenenud klimaatilised vööndid: tolle aja kohta oli see väga radikaalne vaade, mis siiani annab tooni meie arusaamisele ökosüsteemidest.
Humboldti raamatud, päevikud ja kirjad toovad meie ette visionääri, mõtleja, kes oli oma ajast kaugel ees. Tema võttis kasutusele isotermid ja isobaarid – temperatuuri ja õhurõhku kujutavad jooned, mida me näeme ka praegustel ilmakaartidel – ning tema avastas ka magnetilise ekvaatori. Ta esitas idee, et taimestiku- ja kliimavööndid keerduvad seaduspäraselt ümber meie planeedi. Siiski, kõige tähtsam on, et Humboldt muutis pöördeliselt meie nägemust ja arusaama loodusest. Ta leidis igal pool seoseid. Mitte kedagi, isegi kõige väiksemat organismi ei saa vaadata teistest lahus seisvana. „Selles pikas põhjuste ja tagajärgede ahelas ei tohi ühtegi fakti käsitleda isolatsioonis seisvana,“ ütles Humboldt. Sellest printsiibist lähtudes lõi ta eluvõrgustike kontseptsiooni, mis on tänini meie loodustunnetuse aluseks.
Kui tajuda loodust suure võrgustikuna, saab kohe selgeks ka looduse haavatavus. Kõik on omavahel seotud. Kui üks niit välja tõmmata, võib kogu vaip hargnema hakata. Kui ta 1800. aastal Venezuelas Válencia järve ääres nägi, milline laastav mõju looduskeskkonnale võib olla koloniaalmajanduslikel istandustel, sai Humboldtist esimene teadlane, kes hakkas rääkima inimese põhjustatud ohtlikest kliimamuutustest. Metsaraiumine oli teinud seal maa viljatuks, järve veetase langes, põõsastike kadumine avas maapinna paduvihmadele ja vesi uhtus mulla mäenõlvadelt minema. Humboldt selgitas esimesena, et metsad rikastavad atmosfääri niiskusega, ja selgitas nende jahutavat efekti, samuti metsade osa veebilansi säilitamisel ja pinnase erosiooni vältimisel. Ta hoiatas, et inimese sekkumine võib kliimat muuta ja kaasa tuua ettenägematuid probleeme tulevastele põlvedele.
„Looduse leiutamine“ (The Invention of Nature) jälgib neid nähtamatuid niite, mis ühendavad meid selle erakordse mehega. Humboldt mõjutas paljusid oma aja suuri mõtlejaid, kunstnikke ja teadlasi. Thomas Jefferson nimetas teda „ajastu üheks suurimaks ehteks“. Charles Darwin kirjutas, et mitte miski pole teda nõnda innustanud kui Humboldti „Isiklik jutustus“, ja lisas, et kui ei oleks olnud Humboldti, poleks ta kunagi astunud Beagle’i pardale ega jõudnud ka „Liikide tekkimise“ (Origin of Species) kirjutamiseni. William Wordsworth ja Samuel Taylor Coleridge kasutasid oma luules Humboldti looduskäsitlust. Ameerika kõige austusväärsem looduskirjanik Henry David Thorea leidis Humboldti raamatutest vastuse oma dilemmale, kuidas olla korraga nii poeet kui loodusuurija – Walden oleks ilma Humboldtita olnud hoopis teistsugune raamat. Revolutsionäär Simòn Bolivar, kes vabastas Lõuna-Ameerika Hispaania koloniaalvõimu alt, nimetas Humboldti „Uue Maailma avastajaks“ ja saksa kuulsaim poeet Johann Wolfgang von Goethe on deklareerinud, et mõni päev Humboldti seltsis möödusid, nagu „oleks mitu aastat koos olnud“.
Sada aastat pärast Alexander von Humboldti sündi, 14. septembril 1869 tähistati tema 100. sünniaastapäeva kõikjal maailmas. Pidulikke üritusi peeti Euroopas, Aafrikas ja Austraalias ning muidugi Ameerikas. Melbourne’is ja Adelaide’is kogunesid inimesed kuulama kõnesid Humboldti auks, nagu ka Buenos Aireses ja Mexico Citys. Pidustusi peeti ka Moskvas, kus Humboldti nimetati „teaduse Shakespeare’iks“, samuti Egiptuses, Aleksandrias, kus külalised kogunesid ilutulestikust valgustatud taeva all. Kõige suuremad mälestusüritused korraldati Ameerika Ühendriikides, kus San Franciscost Philadelphiani ja Chicagost Charlestone’ini võis osa saada tänavaparaadidest, uhketest õhtusöökidest ja kontsertidest. Clevelandis tuli tänavale ligikaudu 8000 inimest ja Syracuse’is 15 000, et osaleda umbes kahekilomeetrises mälestusmarsis. President Ulysses Grant saabus Humboldti-pidustustele Pittsburghi samal ajal, kui 10 000 lõbusas tujus pidulist olid linna tavalise elurütmi peatanud.
New Yorgis olid munakivisillutisega tänavate ääred ehitud lippudega. Raekoda oli lipuehtes ja mõned majad peitunud hiiglaslike, Humboldti portreed kandvate plakatite taha. Isegi mööda Hudsoni jõge sõitvad laevad olid vanikute ja lippudega ehitud. Hommikul sammusid tuhanded inimesed, kümmekond orkestrit kõige ees, mööda Bowery tänavat ja Broadwayd Central Park’i, et avaldada austust mehele, „kelle kuulsust ei saa ükski rahvas kahtluse alla panna“, nagu teatas New York Times’i esilehekülg. Varasel pärastlõunal oli Central Park’i suure Humboldti pronksbüsti avamisele kogunenud ligi 25 000 inimest, et kuulata pidulikke kõnesid. Õhtul pimedas suundus ligi 15 000-pealine rahvahulk tõrvikutega tänavale, jalutama värvisäras hiina laternate all.
„Kujutame teda ette seismas Andide tippudel, tema vaim lendlemas üle kõige, mis all,“ ütles üks kõneleja. Kõigis üle kogu maakera tema auks peetud kõnedes rõhutati, et Humboldt oli näinud looduse kõikide aspektide „sisemist korrelatsiooni“. Bostonis kõneles Emerson linna koorekihile, et Humboldt oli „üks maailma ime“. Daily News Londonis kirjutas, et tema kuulsus on „mingit laadi side universumi endaga“. Saksamaal peeti mälestuspidustusi Kölnis, Hamburgis, Dresdenis, Frankfurdis ja paljudes teistes linnades. Suurimad pidustused Saksamaal olid Humboldti kodulinnas Berliinis, kus paduvihmast hoolimata kogunes ligi 80 000 inimest. Linnavõim andis käsu sulgeda selleks päevaks kõik kontorid ja valitsusasutused. Ehkki vihma kallas ja külmad tormi-iilid olid halastamatud, jätkus kõnesid ja laulu tundideks.
Kuigi
