maailma säärastest nagu Markus Skog.
Mia tõusis ja tuigerdas kai poole. Ta tühjendas pudeli ja pani selle anorakitaskusse, leidis veel paar tabletti, näris need katki, alla loputamata. Kajakad olid ta maha jätnud. Eelistades kaluripaati. Ainus hääl oli nüüd lainete loksumine vastu kaljut.
Ta oli tulistanud teda.
Markus Skogi.
Kaks korda. Otse rindu.
See kõik oli olnud juhus. Nad olid olnud väljas ühel teisel ülesandel, üks tüdruk oli kadunud ja eriuurimisüksus oli kohale kutsutud, ainult selleks, et ringi vaadata ja asjadele pilku heita, nagu Holger oli seda öelnud: „Meil ei ole praegu nii palju tegemist, Mia, ma arvan, et me võiksime seda uurida.”
Holger Munch. Mia Krüger meenutas vana kolleegi sooja tundega ja istus kaiservale, saabastes jalad alla kõlkumas. See kõik oli nii imelik. Ta oli tapnud inimese, aga ei tunne südametunnistuse piina. Ta tundis südametunnistuse piina kõige selle pärast, mis pärast oli juhtunud. Kõik need artiklid ajalehtedes ja kära Grønlandis. Holger Munch, kes oli üksust juhtinud, kes oli ta politseikoolist välja noppinud, oli üle viidud. Eriuurimisüksus oli laiali saadetud. Ta tundis kusagil sügaval oma sisimas valu, kuna Holger pidi maksma selle eest, mida hoopis tema oli teinud, aga tapmise pärast, imelik küll, ei tundnud ta valu. Nad olid ajanud jälgi Tryvanni suunas, mõni süstiv narkomaan või hipi, inimestel oli alati probleeme nende kahe eristamisel, kui nad helistasid politseisse oma kaebustega. Keegi oli igal juhul parkinud haagissuvila sinna üles ja käratsenud ja pidutsenud. Holger oli arvanud, et see võiks olla koht, kust otsida tüdrukut, kes oli kadunud. Tegelikult oligi seal ebahügieenilises haagissuvilas olnud üks noor tüdruk, aga mitte see, keda taga otsiti, üks teine, kahvatute silmadega, käsivarrel nõelatorked. Ja seal koos temaga ei tea kust tulnud Markus Skog. Ja Mia oli, nagu politsei siseuurimise raport oli õigesti kindlaks teinud:
käitunud hoolimatult, kasutanud tarbetult vägivalda.
Mia raputas pead omaenese moraalituse üle. Holger Munch oli teda toetanud, öelnud, et Skog ründas esimesena – kuriteopaigast oli ju ikkagi leitud nuga ja kirves –, aga Mia oleks pidanud olukorda paremini hindama. Ta oli piisavalt treenitud, et kaitsta end tuigerdava narkomaani noa või kirverünnaku vastu. Ta oleks võinud talle jalga tulistada või käsivarde. Ta ei olnud seda teinud, ta oli mehe tapnud. Hetkelises vihahoos, mil ülejäänud maailm oli lihtsalt kadunud.
Kui ei oleks olnud Holger Munchi, oleks ta kinni läinud. Mia võttis anorakitaskust tühja pudeli, imes viimased tilgad suhu ja tõstis selle veel kord pilvede poole. See ei mänginud enam mingit rolli. Kõik oli juba läbi.
Lõpuks.
Kuus päeva on veel jäänud.
Ta tõmbas jalad enda alla, pani põse karedate kailaudade vastu ning sulges silmad.
8
Tobias Iversen hoidis käsi väikevenna kõrvadel, et too ei kuuleks altkorruselt kostvat kära. Tavaliselt see algas sel kellaajal, kui ema tuli töölt koju ja avastas, et kasuisa ei olnud teinud seda, mida oleks pidanud. Poistele süüa andma. Koristama natuke majas. Otsima endale töökoha. Tobias tahtis, et vend ei kuuleks seda, ja oli välja mõelnud ühe mängu.
„Ma hoian su kõrvu kinni, siis ütle, mida sa näed oma peas, okei?”
„Punast veoautot, millel on peal leegid,” naeratas vend ja Tobias noogutas ja naeratas veel kord vastu.
„Rüütlit, kes võitleb draakoni seljas,” irvitas vend ja Tobias noogutas uuesti.
Kära alumisel korrusel valjenes. Maruvihased hääled, mis ronisid mööda seinu üles ja pugesid talle naha vahele. Tobias teadis, et ei suuda enam kontrollida seda, mis peagi tuleb, – et asju loobitakse vastu seinu, et hõiked lähevad valjemaks, võib-olla hullemaid asju –, nii et ta otsustas venna õue viia. Ta pani oma käega varjatud suu väikevenna kõrva äärde ja küsis:
„Kas läheme välja ja laseme mõne pühvli maha?”
Väikevend naeratas ja noogutas õhinaga.
Pühvleid laskma. Joosta metsas ringi ja olla indiaanlane. Seda tahtis ta hea meelega. Siin ei olnud kuigi palju teisi lapsi, seega olid Tobias ja väikevend harjunud peamiselt teineteisega aega veetma, kuigi Tobias oli kolmeteistkümne- ja väikevend kõigest seitsmeaastane. Nii pikalt toas olla ei olnud mõeldav, seega viibisid nad meelsamini väljas.
Tobias aitas väikevennale jaki selga ja kingad jalga, trallitas ja laulis natuke ja trampis kõvasti tagatrepil, kui ta välja läks. Väikevend vaatas teda suurte silmadega, nagu tavaliselt, ta oli harjunud, et vanem vend jändas temaga, tegi kõiki neid valjusid imelikke häälitsusi, tema meelest oli see naljakas, ta armastas uskumatult oma venda, talle meeldis teha kaasa kõiki neid põnevaid asju, mille peale vend tuli.
Tobias läks puukuuri, võttis sealt tüki peenemat köit ja noa. Ta lasi väikevennal joosta enda ees metsa. Neil oli seal salakoht, nii et see ei olnud ohtlik, vend võis vabalt ees joosta lagedale platsile kuuskede vahel, kus neil oli väike onn, väike kodu kodust eemal.
Kui ta onni jõudis, oli väikevend juba istunud vanale madratsile, otsinud välja koomiksid, süvenedes piltidesse ja nendesse uutesse põnevatesse tähtedesse ja sõnadesse, millest ta lõpuks oli pärast suurt vaevanägemist nii koolis kui ka vanema venna väikese abiga hakanud aru saama.
Tobias võttis noa ja valis välja sobiva paju, lõikas selle alt juure pealt maha ja kraapis koore maha. Sellest pidi tulema käepide. See tuleb parem siis, kui koor on maha võetud ja puu saanud veidi kuivada. Ta painutas pajuvitsa põlvede peal ja kinnitas nööri otstesse, uus vibu. Ta pani vibu maha ja läks otsima noolte jaoks sobivat materjali. See ei pruukinud olla paju. Enamik oli kõlbulik. Välja arvatud kuusk, kuusepuul olid väga lõdvad oksad. Ta tuli koos okstega tagasi, need olid sirged ja peenikesed ja neid oli võimalik koorida. Peagi oli neli uut noolt kännu kõrval, millel ta istus.
„Tobias, mis sõna see on?”
Väikevend tuli tatsates välja, koomiks käes.
„Krüptoniit,” seletas Tobias.
„Superman ei talu seda,” noogutas väikevend.
„See on tõsi,” vastas Tobias ja pühkis väikevenna ninaaluse oma kampsuni varrukaga tatist puhtaks.
„Mis sa arvad, kas tuleb hea?”
Tobias tõusis ja pani noole vastu nööri. Ta pingutas vibu ja lasi noolel lennata okste vahele.
„Hiigla hea!” huilgas vend. „Kas sa teed mulle ka?”
„See on sulle,” ütles Tobias ja pilgutas silma.
Väikevennal hakkasid põsed õhetama ja pilk oli soe. Ta tõmbas uue vibu pingule nii hästi, kui oskas, ja sai noole mõne meetri jagu lendama. Ta kiikas Tobiast, kes noogutas kinnitavalt, et lask oli hea, ja läks noolt ära tooma.
„Võib-olla laseksime nende usklike tüdrukute pihta,” ütles väikevend, kui tagasi tuli.
„Mida sa mõtled?” küsis Tobias veidi üllatunult.
„Neid usklikke tüdrukuid, kes on tulnud metsa elama. Võib-olla laseme neid?”
„Me ei lase inimesi,” ütles Tobias ja võttis väikevennal käsivarrest kinni, peaaegu liiga
