veidi omaette.
„Keegi uus elab metsas, jah,” muigas ta. „Aga need ei ole ohtlikud ja igal juhul ei söö nad inimesi.”
„Miks nad meie koolis ei käi, kui nad siin elavad?” küsis vend suurte silmadega
„Ma ei tea seda päriselt, „vastas Tobias. „Ma arvan, et neil on oma kool.”
Väikevenna nägu läks tõsiseks.
„See on igatahes väga hea, kuna nad ei taha meie koolis käia.”
„Arvatavasti,” ütles Tobias ja pilgutas silma.
„Niisiis, kus sa täna tahad pühvleid lasta?” jätkas Tobias ja silitas väikevennal pead. „Üleval Rundvanni ääres?”
„Arvatavasti,” noogutas väike põnn, tahtis olla venna moodi. „Avatavasti tahan seda.”
„Siis läheme Rundvanni äärde. Kas viitsid tuua selle noole, mille ma kõigepealt lasin, mis sa arvad, kas sa leiad selle?”
Väikevend noogutas.
„Küll ma leian,” ütles ta kavala naeratusega ja jooksis puude vahele.
9
Holger Munch ei tundnud end hästi, kui ta istus väikeses mootorpaadis teel Hitralt veidi kaugemale veel väiksemale saarele. Ta ei olnud merehaige, ei, Holger Munchile meeldis merel käia, aga ta oli just telefoni teel Mikkelsoniga rääkinud. Mikkelson oli äkki nii imelik, ei olnud karm nagu tavaliselt, oli pigem alandlik, soovis Munchile õnne ja ütles, et loodab, et too annab endast parima. Olevat tähtis, et valitsus on selles asjas üksmeelel. Palju emotsionaalset sõnakõlksutamist, mis ei olnud sugugi Mikkelsoni moodi. Munchile ei meeldinud see. Oli täiesti selge, et midagi oli juhtunud. Midagi, millest Mikkelson ei tahtnud Munchiga rääkida.
Munch tõmbas endale jaki tihedamalt ümber ja püüdis sigaretti läita, kui paat popsutas rahulikult fjordisuust merele. Turris juustega noor mees, kes paati juhtis, ei olnud kindlasti politseinik, vaid oli vabatahtlik, ja põhjus, miks ta ei saanud viia Munchi saarele enne kella kaht, oli ebaselge, aga Munch ei viitsinud küsida. Ta oli ainult lühidalt tervitanud kail, küsinud, kas ta teab, kus saar asub. Turris juustega noor mees oli noogutanud ja näidanud. Ainult viisteist minutit paadiga. Rigmori vana elupaik, ta oli elanud seal koos oma pojaga, aga siis oli poeg kolinud Austraaliasse ja Rigmor ei näinud muud võimalust, kui kolida peasaarele. Seejärel oli koht maha müüdud, teadupärast ühele idamaalasele, ühele tüdrukule. Keegi ei teadnud temast kuigi palju, teda oli nähtud paar korda Fillanisse minemas, ilus tüdruk, võib-olla kolmkümmend, pikad mustad juuksed, kogu aeg päikeseprillid ees. Kas ta pidi sinna minema, kas see oli tähtis?
Kõike seda hüüdis noor mees läbi mootorpaadi mürina. Aga Holger Munch, kes ei olnud pärast seda, kui ta oli kaile tulnud, sõnagi lausunud, vaikis endiselt. Ta lasi poisil lobiseda, püüdes samal ajal hoida käelaba tuulevarjuks ja süüdata sigaretti, aga tagajärjetult.
Kui nad saarele lähenesid, kadus väike iiveldus, mida ta oli tundnud pärast vestlust Mikkelsoniga. Talle torkas pähe, et tegelikult näeb ta varsti jälle Miat. Ta oli tema järele igatsenud. Ta oli teda viimati näinud peaaegu aasta tagasi. Puhkekodus. Või hullumajas, või kuidas seda nüüd tänapäeval nimetatakse. Naine ei olnud tema ise, ta peaaegu ei olnud temaga kontakti saanud. Ta oli paar korda püüdnud Miaga nii telefoni kui ka meili teel ühendust võtta, aga vastust ei saanud. Kui ta nüüd nägi oma silmade ees väikest ilusat saart, sai ta ju aru, miks. Naine ei tahtnud, et teda kätte saadaks. Ta tahtis üksi olla.
Mootorpaat sildus väikese kai ääres ja Munch ronis kaldale, mitte nii kergelt kui kümne aasta eest, aga ta ei olnud kaugeltki nii halvas vormis, nagu ta rahva kommentaaride põhjal olema peaks.
„Kas ma ootan või helistate mulle, millal pean teile järele tulema?” küsis turris juustega noor mees, lootuses, et võib-olla saab ta oodata, olla kaasosaline milleski põnevas. Siinmail ei juhtunud just sageli midagi erilist.
„Ma helistan,” ütles Munch lühidalt ja tõstis tervituseks käe otsmikule.
Ta pööras ringi ja vaatas üles maja poole. Jäi nii hetkeks seisma ja kuulis, kuidas mootorpaat kadus ta selja taga üle mere. See oli imekaunis paik. Mial oli hea maitse, selles ei olnud kahtlust. Ta oli enda peitmiseks valinud täiusliku koha. Täiesti isiklik väike saar kaugel meresuus. Kailt viis väike rada üles pisut idüllilise valge maja juurde. Munch ei olnud spetsialist, aga see nägi välja, nagu oleks see ehitatud kunagi viiekümnendatel, võib-olla suvemajaks, mis hiljem ehitati ümber elamuks. Mia Krüger. On hea teda jälle näha.
Tal oli meeles, kui ta esimest korda Miat kohtas. Kohe pärast seda, kui oli loodud eriuurimisüksus, oli talle helistanud Magnar Yttre, vana kolleeg, nüüd politseikooli rektor. Ta ei olnud Yttrega aastaid juttu ajanud, kuid ometi ei olnud tema vana kolleeg raisanud sekunditki lobisemiseks. „Ma arvan, et ma leidsin sulle ühe,” oli ta öelnud, peaaegu pisut uhkelt, nagu väike laps, kes näitab oma vanematele joonistust.
„Hei, Magnar, kaua aega pole näinud. Mida sa leidnud oled?”
„Leidsin sulle ühe. Sa pead temaga kokku saama.”
Yttre rääkis nii kiiresti, et Munch ei jõudnud kõiki üksikasju ära tabada, aga lühidalt peeti looga, mida jutustati, silmas järgmist. Teisel politseikooli aastal paluti üliõpilastel läbida test, mille olid koostanud teadlased psühholoogia instituudis UCLA juures Los Angelesis. Test, mille tehnilist nime Munch ei mäletanud, seisnes selles, et kõik üliõpilased said näha ühe mõrvaohvri fotot koos mitme pildiga kuriteopaigast. Üliõpilaste ülesanne oli vabalt luua assotsiatsioone piltidest lähtuvalt, öelda, mida nad märkasid, millele nad mõtlesid, testi esitati kui väga igapäevast, peaaegu nagu mängu, selleks et õliõpilased ei tunneks survet ega arvaks, et nad tegelevad millegi tähtsaga.
„Mul ei ole arve, kui paljudel me lasime seda testi teha, aga me ei olnud kunagi saanud säärast tulemust nagu see. See tüdruk on midagi täiesti erilist,” oli Yttre seletanud, ikka veel uhke ja õhinas.
Holger Munch oli kohanud teda ühes kohvikus tavapärasel kohtumisel väljaspool politseimaja. Mia Krüger. Ainult mõni aasta üle kahekümne, valge džemper ja mustad püksid. Tumedate viltu lõigatud juustega ja kõige selgemate siniste silmadega, mida ta iial oli näinud. Tema liigutustes, viisis, kuidas ta rääkis, oli midagi silmatorkavat. Kuidas ta silmad reageerisid tema esitatud küsimustele. Jäi mulje, nagu oleks tüdruk teadnud, et ta oli siin selleks, et teda proovile panna, aga ta vastas siiski viisakalt, tilluke säde silmis: „Kas sa arvad, et ma olen rumal?”
Ta oli mõni nädal hiljem Miale kooli järele läinud, Yttre heakskiidul, kes oli uhkelt kõik paberid korda ajanud. Ei olnud ühtki põhjust kauem koolipingis istuda. See tüdruk oli kõik vajaliku juba omandanud.
Munch muigas endamisi ja läks maja poole. Välisuks oli praokil, aga naisest ei olnud kusagil elumärki näha.
„Hallo! Mia?”
Ta koputas uksele ja tegi paar ettevaatlikku sammu, astudes esikusse. Äkki torkas talle pähe, et kuigi nad olid töötanud koos hulga aastaid ja olid mingil määral sõbrad, ei olnud ta kordagi tema kodus käinud. Ta tundis end korraga sissetungijana ja jäi natukeseks esikusse seisma, enne kui ta kõhklevalt astus veel paar sammu edasi. Ta koputas ühele pooleldi lahtisele uksele ja astus elutuppa. Ruum oli tagasihoidlikult sisustatud, vana diivan, mõni pulkseljatoega tool, nurgas kamin. Kõik nägi välja kuidagi kummaline, see peaaegu ei olnud nagu kodu, oli pigem peatuspaik, ühtegi fotot ega isiklikku asja ei olnud kusagil näha.
Võib-olla
